Kas põllumajandus ilma loomadeta on võimalik?

Üha enam arutletakse selle üle, kas ja kuidas saaksime vähendada loomakasvatuse osakaalu või sellest tulevikus sootuks loobuda, et leevendada keskkonna- ja kliimakoormust. Loomakasvatus on olnud ülemaailmse toidujulgeoleku ja maaelu nurgakivi. Samas arutatakse tihti selle üle, kuidas farmiloomade arvu vähendada või kas saab üldse nendeta hakkama.

Miks on loomad ringbiomajanduses olulised?

Loomad täidavad traditsioonilises põllumajanduses ja ringluspõhistes süsteemides mitmeid asendamatuid funktsioone:

Toitainerikka toidu tootmine. Loomad toodavad liha, piima ja mune, mis on olulised valgu, vitamiinide ja mineraalainete allikad inimtoidus. Loomse päritoluga toit katab praegu umbes 34–40% maailma valguvajadusest.

Rohumaade ja kõrvalsaaduste väärindamine. Ligikaudu kaks kolmandikku maailma põllumajandusmaast on püsirohumaad, mis ei sobi haritavaks maaks. Mäletsejalised (veised, lambad, kitsed) suudavad selle inimestele kõlbmatu biomassi muuta toiduks. Lisaks tarbivad loomad suurel hulgal toiduainetööstuse ja taimekasvatuse kõrvalsaadusi (nt kliid, õlleraba, pressjäägid), hoides ära nende raiskamise.

Mulla viljakuse ja toitaineringluse tagamine. Loomade sõnnik ja virts sisaldavad olulisi taimetoitaineid (lämmastik, fosfor, kaalium) ning orgaanilist ainet, mis on kriitilise tähtsusega huumuse moodustumisel ja mulla elustiku hoidmisel.

Taastuvenergia tootmine. Sõnniku kääritamisel biogaasijaamades saab toota energiat (soojus ja elekter), säilitades samal ajal kääritusjäägis (digestaadis) toitained taimedele kergesti omastatavas ja ohutus vormis.

Väärtuslik tooraine teistele tööstusharudele. Loomakasvatuse kõrvalsaadused nagu nahk, vill, suled, sarved ja luud pakuvad väärtuslikku biomaterjali meditsiinile, kosmeetikatööstusele, rõivatootmisele ja biotehnoloogiale.Mäletsejalised, näiteks lambad, aitavad rohumaid avatuna hoida. Kariloomadeta põllumajanduses oleks vaja kindlaks määrata, kuidas selliseid alasid tulevikus hooldada ja kasutada.

Loomakasvatuse varjuküljed

Tugevalt loomsel tootmisel põhinev põllumajandus on sattunud kriitika alla, kuna sellega kaasnevad mitmed keskkonna-, kliima- ja eetilised probleemid.

Pinnasevajadus ja toidukonkurents on üks peamisi argumente loomakasvatuse vastu. Kuna loomad vajavad suurt osa söödaenergiast oma elutegevuse ja kehatemperatuuri hoidmiseks, tekivad toiduahelas väärindamise kaod. Näiteks kulub ühe kilo sealiha tootmiseks umbes kolm kilo teravilja. See tekitab konkurentsi haritava maa pärast, sest maapinda, kus kasvatatakse sööta (näiteks Saksamaal kulub selleks ligi 42% kogu põllumajandusmaast), saaks kasutada inimtoiduks sobivate kultuuride kasvatamiseks. Ülemaailmselt hõlmab loomakasvatus 83% põllumajandusmaast, kuid tagab vaid 37% valgust ja kõigest 18% kaloritest (FAO 2025). Selle toidu ja haritava maa konkurentsi intensiivsus sõltub suuresti loomaliigist ja kasvatusmeetodist. Rohtu väärindavate mäletsejaliste puhul on konkurents tavaliselt vähem intensiivne kui sigade ja kodulindude puhul. Viimased on rohkem sõltuvad energiarikastest söötadest, nagu teravili ja valgurikkad kultuurid.

Teine oluline argument on seotud keskkonna- ja kliimamõjudega. Mäletsejaliste seedeprotsesside käigus eraldub metaani, mis on tugev kasvuhoonegaas. Sõnniku hoidmine ja laotamine põhjustavad täiendavaid gaasiemissioone. Kui piiratud territooriumil peetakse palju loomi, ületab eralduvate toitainete kogus maa ja taimede omastamisvõime, mis viib lämmastiku ja fosfori leostumiseni põhjavette ning veekogude eutrofeerumiseni. Loomade väljaheited tuleb märkimisväärsete kuludega laiali vedada. Lisaks on probleemiks loomade heaolu küsimused intensiivsetes süsteemides, kus loomade loomulik käitumine on piiratud ja aretus suunatud äärmuslikule tootlikkusele.

Kuidas toimiks põllumajandus ilma loomadeta?

Loomadeta põllumajandus eeldaks kogu põllumajandussüsteemi radikaalset ümberkorraldamist. 

1. Väetamine ilma sõnnikuta. Üks suurimaid väljakutseid oleks mulla toitainete ja mulla elustiku säilitamine ilma loomse sõnnikuta. Traditsioonilises taimekasvatuses saaks muidugi toetuda mineraalväetistele, kuid see suurendaks sõltuvust importväetistest ning nende energiamahukast tootmisest. Orgaanilise aine ja huumuse tagamiseks tuleks laialdaselt kasutusele võtta kompost, haljasväetised ning biogaasi taimsed kääritusjäägid. 

Mahepõllumajanduses, mis väldib sünteetilisi väetisi, muutuksid määravaks liblikõieliste taimede kasvatamine lämmastiku sidumiseks ja mitmekesised viljavaheldused, mis on suunatud muldade viljakuse tagamisele puhtalt taimsel alusel. Samas on mahepõllumajanduses just loomasõnnik eriti oluline, kuna kariloomad on toitainete ringluse oluline osa (lisaks sõnnikule ja lägale kasutatakse ka näiteks sarvejahu, kondijahu ja sulgede jahu).

2. Tööstuse kõrvalsaaduste ja jääkide utiliseerimine. Tõsine küsimus tekiks ka inimestele mittesöödavate kõrvalsaaduste utiliseerimisega, mida praegu tarbivad loomad. Professor Wilhelm Windisch (Müncheni Tehnikaülikool) sõnul tekib Kesk-Euroopas iga kilogrammi taimse toidu kohta vähemalt neli kilogrammi mittesöödavat biomassi; kogu maailmas on see osakaal veelgi suurem. Sellistele jääkidele nagu kliid, õled või õlipressimise jäägid tuleks leida uued väärtusahelad. Näiteks saab päevalille-, soja- ja rapsikoogist toota taimseid lihaasendajaid või pastat. Kiulised jäägid nagu õled, puuviljade pressimisjäägid ja hernekestad leiaksid rakendust söögiseente kasvatamise substraadina või tööstusliku toorainena. 

Praegu söödaks kasvatatava teravilja asemel hakataks madalama viljakusega muldadel kasvatama vähem nõudlikke toidukultuure. Kuigi saagikus on seal tavaliselt madalam kui soodsamatel aladel, saab mõnel neist aladest põhimõtteliselt kasvatada ka inimtoiduks mõeldud põllukultuure. Vähem nõudlikud kultuurid või söödateraviljad sobiksid põhimõtteliselt inimtoiduks ka nüüd, kuid nende järele on vähe nõudlust, kuna neil on tehnoloogilised puudused (küpsetusomadused, gluteeni kvaliteet) või on olemas sobivamaid liike või sorte. 

3. Rohumaade ja pärandkoosluste hooldamine. Suurimaks pähkliks kujuneks püsirohumaade ja looduslike rohumaade hooldamine, mis moodustavad valdava osa põllumajandusmaast ja mida ei saa üles künda (nt liiga märjad, järsud alad või kõrge süsinikusisaldusega turbamullad). Sellised väärtuslikud liigirikkad kooslused tuleks elurikkuse säilitamiseks alles jätta. Niitude ja karjamaade muutmine põllumaaks avaldaks olulist mõju ka kasvuhoonegaaside heitkogustele, kuna rohumaad säilitavad kaks korda rohkem süsinikku kui põllumaad.

Ilma karjatatavate loomadeta tuleks rakendada muid ekstensiivseid hooldusvõtteid, näiteks hilist niitmist kui paljudel taimedel on juba seemned moodustunud. Niidetud rohtu saaks seejärel kompostida või biogaasijaamades väetiseks kääritada. Sõltuvalt asukohast saaks rohumaid kasutada ka viljapuuaedadena, märgaladena (nt endiste soode taastamiseks) või lasta neil looduslikult metsastuda, mis aitaks suurendada süsiniku sidumist. Selline hooldus ja keskkonnateenused nõuaksid aga riigipoolset toetamist.

Kas täielik loomadeta tootmine on reaalne?

Kuigi täiesti loomadeta põllumajandus on teoreetiliselt teostatav ja võimaldaks uuringute kohaselt samalt pindalalt toota märksa rohkem kaloreid ja valku otse inimestele, nõuaks see kogu ühiskonnalt täielikku ja püsivat veganlusele üleminekut, mis on praegu ebatõenäoline. Samuti tuleks tähelepanu pöörata sellele, et puhtalt taimne toitumine nõuaks mitmekesiste kultuuride (puu- ja köögiviljad, pähklid, kaunviljad) laiaulatuslikku kasvatamist ning toitainete omastatavuse tagamist.

Märksa realistlikum ja praktilisem tulevikustsenaarium on loomade arvu vähendamine. Sellises süsteemis toidetaks mäletsejalisi peamiselt rohumaadel ning sigade ja kodulindude sööt koosneks toiduainetööstuse kõrvalsaadustest, vabastades haritava põllumaa otse inimtoidu tootmiseks ja elurikkuse taastamiseks.

Allikad

• FAO. 2025. The role of livestock in circular bioeconomy systems. Food and Agriculture Organization of the United Nations, Rome.
• BZL. 2026. Kann Landwirtschaft auch ohne Nutztiere funktionieren? Bundeszentrum für Landwirtschaft (Saksamaa Liidumaa Põllumajandusteabe Keskus).
• Euroopa Komisjon. 2026. EU Livestock Strategy - Agriculture and rural development. Euroopa Komisjoni teatis.

Artikli koondas allikate alusel Hanna Tamsalu, METK