Aarne Põldvere – Eesti sealiha kvaliteediuuringute teerajaja

Eesti Tõusigade Aretusühistu lihatehnoloog-kvaliteedijuht Aarne Põldvere on enam kui 40 aasta jooksul näinud seakasvatuses igasuguseid aegu. Praegust aega nimetab ta selle perioodi raskeimaks, sest seast on sõna otseses mõtte saamas haruldane loom. Tõuaretaja ja pikaajaline liha kvaliteedi uurija usub aga, et Eesti seakasvatuse ellujäämise võti seisneb sealihasektori kvaliteedikava loomises ja selle järgi toimetamises.

Lihatehnoloogia ja sigade aretuse juurde sattus Põldvere juhuslikult selles mõttes, et tal ei olnud lapsepõlveunistust ennast kogu eluks just selle teemaga siduda. Kuidagi tekkis aga Vene kroonut teenides mõte õppida lihatehnoloogiat. Igajuhuks võttis Põldvere algatuseks EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia, nüüdne Eesti Maaülikool) nullkursuse, pärast mida alustaski õpingud. 1979. aastal lõpetas ta lihatehnoloogina perspektiiviga asuda tööle mõnda lihatööstusesse. Mäletatavasti oli sel ajal pea igas suuremas Eesti linnas ka suur lihatööstus ning toodangut valmistati suure Nõukogude Liidu turu jaoks.

Tuttava tuttava kaudu kuulis Põldvere aga vabast töökohast ELVI (Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi) seakasvatuse osakonnas Kehtnas. Seal oli nimelt uurimislabor ootamas inimest, kes hakkaks tegelema tollal täiesti uudse teema ehk lihakvaliteedi uurimisega. „Kalju Eilart kutsus mu tööle, ülikoolist tulnud noorele anti kätte töö ja öeldi, et hakka aga pihta. Alustasime nullist metoodikate väljatöötamisega, otsisime materjale Nõukogude Liidust ja piiri tagant, muretsesime tasapisi laborisse aparatuuri juurde. Töö läks käima,“ räägib Põldvere.

Haruldane loom siga

Ja tööpõld oli meeletult lai, sest erinevalt praegusest ajast, mil seast on saanud vaat et haruldane loom, elas Eestis 40 aastat tagasi lausa miljon siga. 2022. aasta esimese kümne kuuga oli neid vaid 280 000. “Juhtus ju see, et Eesti iseseisvumisega kadus ära turg meie sealihale. Vast poole miljoni võrra vähenes sigade arv seetõttu kohe. Edasi tuli juba kõvasti esile hinnaküsimus ehk võitlus odava importkaubaga ja 2014-2015 räsis seakasvatust rängalt sigade aafrika katk,“ ütleb Põldvere. “Viies suures farmis läksid sead tapale, sest haigus jõudis loomadeni. Kümmekond seakasvatajat lõpetas selle tõttu tegevuse ja vaid üksikud farmerid on pärast haiguspuhangut uuesti seakasvatusega alustanud.“

Asi on tegelikult Põldvere sõnul seakasvatuses halvim kui kunagi varem eriti kui seda hinnata jõudluskontrollis olevate emiste arvu järgi. Ta ei mäletagi oma tööperioodist aega, kui emiseid oleks nii vähe. “Jõudluskontrollis on praegu ainult 9000 emist, isegi seakatku ajal oli neid 9500. Ehk me oleme kõigi aegade madalaimal tasemel ja nüüd oleks küll hea, kui see arv rohkem ei kukuks,“ ütleb ta. “Mida rohkem on meil emiseid jõudluskontrollis, seda täpsemaid hinnanguid saame anda seemendusjaama kultidele. Kui andmeid on vähe, lähevad ka hinnangud ebatäpseks.“

Pekisest loomast taiseks

Ajal, mil Põldvere alles lihakvaliteedi hindamist alustas, oli siga tüüpiliselt üks väga pekine loom. Sea pekisust mõõdetakse lihassilma pindala suhtega selle peal olevasse peki pindalasse. „Vene ajal oli peki ja lihassilma ehk tailiha suhe 1:1 või oli pekki lausa rohkem. Lihassilma suuruseks mõõdeti siis 30 ruutsentimeetrit. Praegu on see näitaja  40-50 ruutsentimeetrit, peki vähenemise arvelt. Sigade seljalihase peal oleva peki järgi paistab hästi kätte, kui õhukeseks on see jäänud,“ räägib Põldvere ja meenutab, kuidas üks lihatööstuse juht oli talle kord kurtnud, et täitsa jama on – pekki napib. “Eks tööstustel on ju retseptides pekk sees ja teisalt on ka seal endal pekki vaja tervise seisukohalt – kui noorel emisel on pekki liiga vähe, kiduvad ka tema põrsad. Need on igatepidi viletsamad, kui emis on lahja. Aga emise peamine ülesanne on just põrsaid toota.“

Viimased 20 aastat on seakasvatuses aretuse suund liikunud sinnapoole, et suurendada rümba lihasuse osa. “Situatsioon on see, et praegu 95 protsendil rümpadest on taiprotsent 55+. Enamikes  majandite tapapunktides  ja lihatööstustes, kus lihakvaliteeti hindan, on tailiha 59-60 protsenti rümbast. Siin aga tuleb juba mõelda peki osakaalu suurendamise peale, sest kannatama hakkab sigade viljakus ja tegelikult väheneb ka lihakvaliteet,“ ütleb Põldvere. “Ka ostjad soovivad, et sealihal oleks ikka ka pekki, et liha oleks nn läbikasvanud, mitte vesine ja hele nagu ta mõnikord kipub olema. Sellepärast ongi aretusprogrammidesse sisse kirjutatud, et see probleem on vaja lahendada ja mitte enam pöörata põhitähelepanu tailiha protsendi suurendamisele, vaid pigem suurendada peki osakaalu. See võtab aga aega, sest aretuses midagi kiiresti ei toimu.“

Kvaliteedi hindamise süsteemi looja

2021. aastal tunnustas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda Põldveret sigade aretusalase töö ja kvaliteetse kodumaise toidu tootmise edendamise eest aumärgiga „ EestiMAA heaks“. Oma tööle tagasi vaadates ütleb Põldvere, et kõige tähtsamaks ongi selles vast ikkagi töömeheelu algaastatel loodud liha kvaliteedi hindamise süsteemi juurutamine. Sellel põhineb ju kogu edasine töö ja kvaliteediuuringute osas oli Põldvere Eestis üks teerajajatest. “Meie Kehtna seltskond töötas selle süsteemi välja. Eks labori sisseseadmine oli muidugi omajagu närvesööv ja kandidaaditöö kokkukirjutamisel vajasin kõvasti Kalju Eilarti utsitamist. Tehtud ta aga sai ja eks ikka tööst, millega Kehtnas igapäevaselt tegelesime,“ räägib Põldvere. Oma teadustöö tulemused vormistas ta 1991. aastal põllumajanduskandidaadi väitekirjaks “Erinevate seatõugude liha kvaliteedi uurimine Eestis“. Kehtnat nimetab Põldvere tõeliseks teaduskeskuseks – näiteks toimus seal üleliiduline sigade kontrollnuum, kus võrreldi 19 erinevat seatõugu. Eesti tõud olid neis katsetes kenasti eesotsas.

Murranguliseks hetkeks Eesti seakasvatuses võib pidada  aastat 1994, kui elussigu hakati testima ultraheliaparaadiga Piglog 105 ja lihatööstustes rümpasid hindama tailihamõõturiga Ultra FOM 100-ga. Aarne Põldvere osales Piglog 105 juurutamisel ja propageerimisel farmides ning searümpade SEUROP-klassifitseerimise põhimõtete väljatöötamisel Eestis. Põldvere sulest on ilmunud mitmeid teadusartikleid mõlema aparaadiga saadud mõõtmistulemuste kohta.

2000. aastal Põldvere tööle Eesti Tõusigade Aretusühistus aretusspetsialist-lihatehnoloogina ning jätkas koostöös lihatööstustega sealiha kvaliteedi monitooringut. Kusjuures ta otsis pidevalt innovatiivseid lahendusi, mis võimaldaks sealiha kvaliteeti võimalikult täpselt määrata. Tema initsiatiivil võeti kasutusele lihassilma pindala määramise digilahendus ScanStar ning hakati sealiha võimalikke kõrvalekaldeid hindama elektritakistuse (LF-Star) ja optomeetria (Opto-Star) abil. Põldvere oli ka üks nn kandvaid jõude sigade aretusprogrammi „Marmorliha“ loomisel ja hilisemal täiendamisel.

Nõukaaegsete lihatööstuste kohta käis palju õõvastavaid jutte. „Kus suitsu, seal tuld,“ muigab Põldvere. Ja lisab, et ega tema ei ole selline mees, et kui ameti on õppinud, siis jätab asja pooleli ja hakkab midagi muud tegema. „Olin juba süsteemis sees ja taganeda polnud enam võimalik. Tõsi, on küll üks asi, millest ma olen alati püüdnud kõrvale hoida ja see on loomade tapmisprotsess. Psühholoogiliselt on see mulle kõige raskem.“

Seevastu tänapäeva Eesti seafarme Põldvere kiidab. Suurfarmides on asjad tema sõnul tip-topp korras, bioohutusest peetakse punktuaalselt kinni ja loomade heaolu on tähtsa kohal. Seda näitavad ka loomade tervisenäitajad. Varem oli seafarmides palju käsitsitööd, kuid seda pole nüüd enam peaaegu üldse. Seale ei lükata toitu enam ette kärudega, vaid see tuleb mööda torusid kas kuiv- või vedelsöödana.

Asi lihtsalt ei tasu ära

Kõige suuremaks murekohaks on muidugi sealiha hind. Ta on liiga madal võrreldes sisendite hinnaga, mis on viimaste aegade hinnatõusude keeristes kallinenud märkimisväärselt. Jõudluskontrollialuste emiste arv on seetõttu ainuüksi sel aastal langenud 2100 võrra ja ilmselt jätkub arvu langemine. Igavene probleem on ka odava importliha turule trügimine, millega meie seakasvatajad lihtsalt konkureerida ei suuda. „Need, kes praegu seakasvatuses ots-otsaga kokku tulevad, väärindavad ise oma liha toodeteks. Mitmed seakasvatajad on tunnistanud, et letiliha müügiga küll praeguste sisendite hindade juures kasumisse ei jõua,“ ütleb Põldvere.

Püssi aga muidugi tõuaretaja põõsasse ei viska, vaid praegu käib sealihasektori kvaliteedikava väljatöötamine. Sellele on aga on suured lootused, sest kvaliteedikava alusel on edaspidi kodumaist sealiha võimalik eristada ja Põldvere usub, et tegelikult tahab Eesti inimene süüa ikkagi kodumaist sealiha. „Kvaliteedikava on üks varustuskindluse alustalasid ja sealihaga varustatus on asi, millega me peame tõsiselt tegelema. Praegu on see meil sealiha osas ehk ainult 80 protsenti, aga võiks olla ka 100.“

Tulevikust rääkides – kas noored üldse tahavad lihaasjandust õppida? Põldvere, kes on ka ise viis aastat (2011-2016) Maaülikoolis lihatehnoloogiat õpetanud ja magistritöid juhendanud, raputab paraku pead. Liha valdkond ei ole kindlasti populaarne, tudengeid on väheks jäänud – ainult paar. „Meil aretusühistus on olemas valmisolek mõne tudengiga lihakvaliteedi uurimustöid teha, kuid keda pole, need on tudengeid,“ nendib ta.

Seakasvatusest saad kuulda ja näha

• 29. märtsil toimub seakasvatuse konverents „100 AASTAT SIGADE ÜHISTULIST ARETUST“
• 4. märtsil toimub seakasvatuse farminar

Aarne Põldvere ettekanne liha kvaliteedi hindamise süsteemi juurutamisest