Agroökoloogilised võtted on Eesti põllumajandusettevõtetes seotud elurikkuse edendamise ja keskkonnanõuetega kohanemisega. Tartu Ülikooli 2025. aasta maakasutuse küsitlus uuris, kuidas põllumehed neid praktikaid katsetavad ning millised tegurid mõjutavad nende rakendamist. Tulemused toovad esile nii ettevõtete erinevused kui ka peamised väljakutsed agroökoloogiliste võtete kasutuselevõtul.
Miks uuriti põllumeeste vaateid?
Tartu Ülikooli ja partnerite projekt tegeleb katsetustega põllumajandusvaldkonnas ja arendab tugisüsteemi niidumajandajatele. Selleks, et mõista, millisesse konteksti need katsetused paigutuvad, viidi 2025 esimeses pooles läbi kaks kvantitatiivset küsitlust, millest üks oli suunatud põllumajandusettevõtete maakasutusele.
Küsitluse eesmärk oli toetada arutelu põllumeeste võimaluste üle elurikkust edendada. Eelkõige sooviti mõista, miks põllumehed võiksid agroökoloogiliste võtetega katsetamisega kaasa minna ning millistel rühmadel on selleks eelised ja kes vajab abi. Küsitluse valimisse kaasati juhuslikult need PRIA kliendid, kes kasutasid 20 ha või rohkem maad (kokku 4700 ettevõtjat). Kokku saadeti küsitlus ligi 1818 ettevõttele ning vastuseid laekus 300.
Megatrendid survestavad põllumajandussektorit
Põllumajandussektorit mõjutavad tugevalt megatrendid – kauakestvad globaalsed suundumused, mis avaldavad tohutut mõju ettevõtetele ja majandusele. Euroopa põllumajanduses on olulisemad megatrendid kliimamuutused, rahvastiku ja väärtussüsteemi muutused ning uued keskkonnaregulatsioonid. Näiteks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava (2023-2027) on keskkonna- ja kliimavaldkonna megatrend.
Kolmandik vastanutest koges tugevalt otsuseid langetama ajendavaid muutuseid. Kõige tugevam survestaja Eesti põllumeestele paistab olevat raha ehk majanduslik kitsikus. Suured maakasutajad (850–10000 ha) tunnetavad otsuseid ajendavaid muutusi rohkem, sealhulgas majanduslikku, keskkonnapoliitika ja ühiskondliku ebakindluse survet. Nad on haavatavad, kui suured riskid (põud, haigused, finantsriskid) kuhjuvad. Ettevõtted püüavad neid riske maandada, hõlmates tegutsemismudelisse rohkem maad.
Väikestel ettevõtetel ei ole vaja analüüsida muutuseid samal tasemel, teabeväli on ahtam, riskid väiksemad. Väikesed maakasutajad peavad spetsialiseeruma ja keskmised kas kasvama või tegevuse lõpetama – näiteks kui peretalu noorem põlv pole huvitatud sama mudeliga jätkamast
Agroökoloogiliste võtetega katsetamine
Küsitlusele vastanud ettevõtjad katsetavad erinevate agroökoloogiliste praktikatega. Tüüpilisemad agroökoloogiliste võtetega katsetajad on suured teraviljakasvatajad. Neist 31% katsetab enamate kui pooltega võimalikest praktikast. Neil on olemas ka spetsialiseerunud meeskond õppimise toetamiseks.
Väikestel ettevõtetel (kuni 74 ha) ei ole tihti tegevusmudeli (nt rohumaade hooldamine) tõttu vajadust agroökoloogiliste võtetega katsetada. Keskkonnanõuete juurutamisel nendivad suured ettevõtjad rohkem raskusi kui väikesed ettevõtted. Väikestel ettevõtetel see-eest annab keskkonnanõuete juurutamisel masinate puudus palju rohkem tunda kui suurtel ettevõtetel
Põllumajanduse ökoloogilistest probleemidest valmistab maakasutajatele kõige rohkem muret mulla seisund, eriti suurtele viljakasvatajatele. Küll aga on maastiku elurikkuse edendamine maakasutajate jaoks endiselt agroökoloogiliste võtete seast kõige viimasel kohal.
- põllu tarka majandamist katsetab tervikvalimis 35%, teraviljakasvatajate seas 54%
- põllu mullaelustikku arvestavat majandamist katsetab tervikvalimis 31%, teraviljakasvatajate seas 44%
- elurikkust toetavate põlluelementide rajamist katsetab vaid 8% valimist
Nõudlus personaalse looduskaitse järele
Uuringu tulemustest selgus, et maakasutajad on huvitatud “personaalsest looduskaitsest”. See tähendab, et looduskaitse eesmärkide seadmisel arvestataks konkreetse põllumehe ja tema põldude eripärade ja vajadustega.
Põllumehed:
- tunnevad puudust asukohapõhisest põlluteabest (nt ilmateade, maastikupõhised toetused) ja konsulentidest, kes oskaksid kokku viia maakasutaja plaanid ja tema maa eripäradega arvestavad toetused
- on rahulolematud senise põllumajanduspoliitikaga (52% vastanutest pigem rahulolematu)
- peavad keskkonnakaitse toetusmeetmeid loodusele kasulikuks (32%), kuid samas keerulisteks (34%)
- on valmis tegema koostööd mitmete huvirühmadega ja osalema poliitika koosloomes, toetades tulemuspõhise toetuse loomist elurikkuse edendamiseks (63% vastanutest), eeldusel, et see ei suurenda bürokraatiat
Senistest teabeallikatest on levinumad messid, ärisuhtlus ja asutuste teabekanalid. Välismaise meedia jälgimine ja konverentside külastused iseloomustavad hästi uuendustele suunatud põllumehi. Aeg-ajalt ja sageli osales rahvusvahelistel messidel 24% vastajatest ja välismaiseid põllundusväljaandeid luges 19% vastajatest. Kõige rohkem tarbisid välismaist meediat suured teraviljakasvatajad.
Põllumehed on traditsiooniliselt teinud rohkem koostööd teiste põllumeeste, konsulentide ja naabritega, kuid vähem loodusteadlaste, keskkonnaorganisatsioonide ja rahvusvaheliste partneritega. Eristusid pärandniidu hooldajad, kes on teinud teiste gruppidega võrreldes rohkem koostööd loodusteadlaste ja keskkonnaorganisatsioonidega. Teraviljakasvatajad ja rohumaade hooldajad olid kõige skeptilisemad koostöö suhtes keskkonnaorganisatsioonidega – koostööks nendega ei olnud valmis vastavalt 31% ja 28% (võrdluseks loomakasvatajad 12% ja pärandniitude hooldajad 14%).
Kuidas edasi?
Küsitluse tulemuste põhjal survestavad megatrendid põllumajandustootjaid tugevalt. Tulevikus on vaja:
- pakkuda maakasutajatele tuge, et agroökoloogilised võtted paremini nende vajadustega sobituksid
- mõelda põllumajandussektori taastumisvõimele, sest erinevad regioonid ja megatrendide kooslused võivad nõuda riigipoolset tuge erineval määral
- leida viise, kuidas luua elurikkust toetav ärimudel, mis ei oleks ainult toetustest sõltuv (eriti niidumajandajate puhul)
- leida võimalusi väikeste põllumajandusettevõtete toetamiseks, kes suudaksid kompenseerida suuremate ettevõtete keskkonnamõju
- motiveerida agroökoloogiliste praktikatega tegelema ka neid, kes ei ole otseselt looduskaitsest huvitatud, mõeldes lahenduste puhul kaugemale looduskaitse fookusest
Analüüs viitab, et Eesti põllumajandusettevõtjad otsivad toimetulekut järjest keerulisemas majanduslikus ja regulatiivses keskkonnas. Toetusmudeli arendamine on nagu rätsepatöö: arvestades iga põllu ja iga ettevõtja ainulaadsust (personaalse looduskaitse soov), saab luua süsteemi, mis aitab neil megatrendide tuules elurikkust tõhusamalt edendada.
Allikas: Artikkel põhineb Maie Kiisli ja Eveli Neemre ettekande materjalidel ning Tartu Ülikooli 2025. aasta põllumajandusettevõtete maakasutuse küsitluse tulemustel. Uuring viidi läbi projekti raames, mida kaasrahastas Euroopa Liit LIFE programmi kaudu (LIFE18 IPE/EE/000007 – Loodusrikas Eesti) ning selles osalesid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Maaelu Teadmuskeskus ja Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoda.
Artikli koondas Hanna Tamsalu, METK
