Eesti põllumaa moodustab 0,7% Euroopa Liidu põllumaast. Põllumajandusmaa mediaanpindala on aastatel 2011 kuni 2021 olnud  Eesti pindalast 21,72 %. Maailmapanga andmeil oli põllumaa osatähtsus riigi pinnast 2018. aastal Eestis 15,8%, EL keskmisena 24,7%. Sellega on Eesti väiksema põllumaa osatähtsusega liikmesriikide hulgas. Nelja suurema EL liikmesriigi (Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa ja Itaalia) osakaal EL põllumaast on 49% ning neis turustatakse üle kahe kolmandiku taimekaitsevahenditest (edaspidi TKV).  

Kui kogu Euroopas on trend põllumaa vähenemisele, siis Eestis on sel sajandil olnud pidev trend põllumaa osatähtsuse suurenemisele. Perioodil 2011-2018 suurenes põllumaa osatähtsus Eestis 0,8%, samal ajal toimus EL -s vähenemine 0,7%. Statistikaameti andmeil suurenes perioodil 2012-2020 Eestis kasutatav põllumaa 73 911 hektari võrra e. 11,9%. Põllumaa muutuse trendid omavad ka mõju kasutatavate taimekaitsevahendite (TKV) kogusele. Tingimustes, kus põllumaa osatähtsuse EL-s keskmisena on vähenenud, Eestis aga suurenenud seab ühesugune TKV 50% üldkoguste vähendamise nõue Eesti teiste liikmesriikidega võrreldes ebavõrdsesse olukorda.

Põllukultuuride kasvatamise trendid Eestis

Eesti klimaatilised tingimused ja mullastik on sobilik teravilja-, eriti rukki kasvatamiseks. 2018–2021. aastal kasvatati teravilja keskmiselt 363 000 hektaril, mis moodustab 43,3% kasutatavast põllumajandusmaast. Kaunvilja kasvatati 47 100 hektaril, mis moodustab 5,6% ja tehnilisi kultuure 80 800 hektaril, mis moodustab 9,6% kasutatavast põllumajandusmaast. Võrreldes aastate 2011‒2013 keskmisega suurenes teravilja kasvupind 21%, tehniliste kultuuride (peamiselt raps ja rüps) kasvupind vähenes 8,5%. Kaunviljade kasvupind suurenes 4,3 korda, seda paljuski ühtse pindalatoetuse rohestamise nõuete täitmise tõttu. Vähenesid söödakultuuride ja kartuli kasvupinnad. Puu- ja köögiviljad hõlmasid alla 0,5% põllumajandusmaast.

Eesti põllumajanduses on selgelt väljajoonistumas trend talikultuuride eelistamisele. Tulenevalt suuremast saagikusest on nii nisu kui rapsi puhul muutunud talivormi kasutamine eelistatud tootmisviisiks. Seniste trendide jätkudes on ilmselt aastaks 2030 talikultuuride osakaalud suurenenud, ent tõus on aeglasem ja mõlemal kultuuril jäävad alles ka suvivormid. Suvirapsi osakaal võib jääda vahemikku 13‒18% kogu rapsi kasvupinnast ja suvinisu vahemikku 21‒26% nisu kasvupinnast. Potentsiaal on olemas ka taliodra kasvatamisel, ent hetkel on raske prognoosida kuhu suunas liigub taliodra kasvatus, sest see sõltub suuresti sordiaretuse efektiivsusest. Kui taliteraviljade kasvatamisel kasutatakse tulenevalt vajadusest tõrjuda talvitumishaigusi TKV mõnevõrra rohkem kui suviteraviljadel, siis talirapsil on vastupidiselt TKV kasutus väiksem, kuna puudub vajadus suvirapsi tugevalt kahjustavate hiilamardikate ja kapsakoi korduvaks tõrjeks.

Maheviljeluse edasise suurenemise võimalused Eestis ja selle mõju TKV kasutamisele

Eesti põllumajandus ja toidutootmine on Euroopa lõikes üks keskkonnasäästlikumaid. Eestis majandatakse suurt osa põllumajandusmaast keskkonnasõbralikult, rakendades umbes 70% pinnal vabatahtlikke täiendavaid keskkonnanõudeid.

Eestis on mahemaa pind viimase 10 aastaga suurenenud 1,6 korda. Eestis on mahemaa osatähtsus üks suuremaid EL-s, praegust mahemaa osatähtsuse kasvutrendi arvestades suureneb aastaks 2030 mahemaa pind Eestis 2,6% võrra. Ilmselt jõutakse senise kasvutrendi jätkudes aastaks 2030 Talust taldrikule programmi raames eesmärgiks seatud 25%-ni.

Mahemaa suurenemise mõju Eestis kasutatavate keemiliste TKV koguste vähendamisele jääb väiksemaks kui maa suurenemise protsent (2,6%), sõltudes maakasutusest ning kasvatatavatest kultuuridest maheviljelusele eelneval perioodil. Olulise osa põllumajandusmaast moodustab püsirohumaa, kus ka tavaviljeluses ei kasutata TKV.   Statistikaameti andmetel hõlmas 2020. aastal püsirohumaa mahemaast 42,5%, olles suurem kui vastav osatähtsus kogu põllumajandusmaast (29,5%). Välistada ei saa ka vastupidist muutust, kus maheviljeluse professionaalsemaks muutumine ning seal laialdasem lubatud TKV kasutamine võib kaasa tuua mõningase TKV koguste suurenemise.

Keemiliste TKV kasutus ja selle trendid

Eestis turustatavate taimekaitsevahendite kogus suurenes 2011 a. 458 689 kg-lt 2020. aastaks 632 591 kg-ni kõigis gruppides. Suurenemine võrreldes referentsperioodiga 2011–2013 20,3%.

TKV kasutuse suurenemine on paljuski tingitud kasutatava põllumaa üldisest 11,9% võrra suurenemisest perioodil 2012–2020 ning muutustest kasvatatavate kultuuride profiilis. Enamuse, suurtel pindadel kasvatatavate keemilist taimekaitset vajavate kultuuride osas, mis mõjutavad kasutatavat TKV üldkogust, on toimunud võrreldes referentsperioodiga 2011–2013 oluline suurenemine – teravili 21%, kaunvili 4,3 korda, lühiajaline rohumaa 2,6 korda. Kuigi rapsi ja rüpsi kasvupind on vähenenud 8,5%, on neil kultuuridel tõusnud viimastel aastatel massiliselt levivate hiilamardikate ja kapsakoi tõrje vajadus. TKV intensiivsemast kasutamisest tulenevat üldkoguste suurenemist tuleb hinnata minimaalseks. Kuna TKV kasutuse suurenemine tuleneb valdavas osas töödeldavate pindade suurenemisest tähendaks TKV üldkoguste vähendamine 50 %-ni referentsperioodi kogusest sisuliselt veelgi suurema vähendamise nõuet.

Samas on Eesti Euroopa Liidus viie kõige vähem TKV kasutava riigi hulgas. Eestis kasutati 2019. aastal keskmiselt põllumajandusmaa hektari kohta 0,91 kg TKV, Eestist väiksem TKV kasutus on ainult Soomes, Rootsis ja Rumeenias. Eurostati andmetel on näiteks võrreldes Hollandiga turustatud taimekaitsevahendite kogus põllumajandusmaa hektari kohta ligi seitse, Hispaaniaga üle nelja ja Poolaga üle kahe korra väiksem. Samuti kinnitab Euroopa Toiduohutusameti aruanne, et Eesti toit paistab positiivselt silma ühe maailma puhtamana. Eestis turustatavate TKV kogus moodustab vaid 0,19% Euroopa Liidus müüdavate TKV kogumahust. Üldkoguselt kasutatakse Eestist vähem TKV ainult väikeriikides Maltal ja Luksemburgis. Viis suuremat TKV kasutajat, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Poola kasutavad üle 75% Euroopa Liidus turustatavatest TKV.

Eestis turustatud TKV moodustasid 2018‒2020. aastatel 73% herbitsiidid, 10% fungitsiidid, 13% kasvuregulaatorid ja 4% insektitsiidid. Viimase kümne aasta jooksul on pisut vähenenud herbitsiidide ja pea kaks korda suurenenud kasvuregulaatorite osatähtsus. Kasutatav fungitsiidide üldkogus on tugevalt ilmast sõltuv ja seetõttu esineb aastate lõikes ulatuslikku kõikumist. Kasutatavate TKV proportsioonidelt on Eestiga suhteliselt sarnased ka teised Põhja-Euroopa riigid Rootsi, Taani, Iirimaa ja Läti, keda kõiki iseloomustab heritsiidide suur (üle 60%) ning insektitsiidide väike osatähtsus.

Keemiliste TKV 50% vähendamise võimalikud stsenaariumid ja nende mõju põllukultuuride saagile

Rakendusuuringu käigus analüüsiti erinevate riikide uuringui, Hollandi, Soome, Taani ja Prantsusmaa näiteid. Uuringud on toonud välja, et suurim negatiivne mõju TKV vähendamisest on kõrgema tootlikkusega  ja viljakamatel muldadel majandatavates ettevõtetes. Arvestades kasutatava põllumaa suurenemist ning muutusi kasvatatavate põllukultuuride pindades tuleks Talust taldrikule esimese eesmärgi saavutamiseks vähendada hetkel kasutatavaid TKV hektarikoguseid ligikaudu 2/3 võrra.  

Nii suure TKV kasutuse vähendamise potentsiaalse saagikao ja kulude suurenemise hindamiseks puuduvad vastavad uuringud. Nii suure TKV kasutuse vähendamisega ei ole arvestatud ka üheski senises lähiriidides tehtud analüüsis. Eestis puuduvad hooaja jooksul korduvalt suurtes kogustes kasutatavad TKV mille asendamine nn grammpreparaatidega võimaldaks TKV koguseid radikaalselt vähendada ilma olulise mõjuta saagile. Olukorras kus ¾ Eestis turustatavatest TKV on herbitsiidid, viiks nende kasutuse vähendamine põldude väga tugevale umbrohtumisele, mis mitte ainult ei vähenda saaki vaid suurendavad ka masina- ja kütusekulusid. Eksperthinnangul võivad saagikaod olla kõigil põllukultuuridel 10-30%, mis võib viia taimekasvatuse konkurentsivõime kaoni ja jätkusuutmatuseni.

Taimekasvataja põhieesmärk on saavutada põllumajanduskultuuri maksimaalne saagikus võimalikult väikeste kuludega. Selle saavutamisele aitab kaasa ka integreeritud taimekaitse (ITK), mille  eesmärk on TKV ja muude abinõude kasutamine  majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel ning oleks minimaalse ohuga inimese tervisele ja keskkonnale. ITK ei välista keemiliste TKV kasutamist, kuid soodustab selektiivsete toodete kasutamist lähtudes monitooringu andmetest ja tõrjekriteeriumitest. Professionaalsele taimekaitsevahendite kasutajale on ITK põhimõtete rakendamine kohustuslik.

Käesoleval aastal avaldatud artiklis sedastatakse, et ITK on läbikukkunud, sest kuigi rakendamise kohustus kehtib juba ca 10 aastat, suurenevad kõikjal kasutatavad TKV kogused[1]. Artikli autorid arvavad, et põhjuseks on liialt madalate nõuete seadmine ning täiendavate ja suuremat efekti andvate ITK võtete ebapiisav rakendamine.

[1] Jacquet, F., Jeuffroy, MH., Jouan, J. et al. (2022) Pesticide-free agriculture as a new paradigm for research. Agron. Sustain. Dev. 42, 8.

Integreeritud taimekaitse

Järgnevalt ülevaade integreeritud taimekaitse võtetest, mille laialdasem rakendamine aitaks oluliselt kaasa taimekaitsevahendite kasutamise vähendamisele.

Taimekahjustajate levikut ennetavad või alla suruvad võtted vähendavad taimekahjustajate levikut ja nende tõrjevajadust

• Viljavaheldus koos haljasväetis- ja vahekultuuride kasvatamisega vähendab taimehaiguste levikut teravilja- ja rapsikasvatuses ning TKV kasutamise vajadust.
• Künnipõhine maaharimine vähendab taimejäänustel säilivate haigustekitajate ning umbrohtude probleeme kõigil põllukultuuridel kuid on seotud suureneva CO2 heitme ning mulla süsinikuvaru vähenemisega minnes seetõttu vastuollu Euroopa roheleppe teise suure eesmärgiga. 
• Haiguskindlate sortide kasutamine on kõige odavam võte fungitsiidide kasutamise vähendamiseks kõigil kultuuridel. Haiguskindluse arvestamine fungitsiidide kasutamisel võimaldab vähendada nende kasutuskordi ja -koguseid.
• Haigusvaba seemne kasutamine. Seemnete eelnev fütopatoloogilise seisundi hindamine vähendab puhtimise vajadust. Keemiliste puhiste kasutamise alternatiivina on võimalik teraviljaseemnete termotöötlemine.

Taimekahjustajate seire võimaldab tuvastada taimekahjustajate ilmumise põllule ja ajastada ning doseerida TKV kasutamise vastavalt põlluolukorrale

• Tõrjevajaduse hindamiseks kahjurite püüniste kasutamine. Kollaste püüniskausside, liimpüüniste või feromonpüüniste kasutamine võimaldab tuvastada kahjurite ilmumise põllule ja täpselt ajastada insektitsiidide kasutamise vältides sellega mittevajalikke pritsimisi.
• Monitooringusüsteemi andmete kasutamine. ETKI korraldab alates 2014. aastast taimekahjustajate seiret põhilistel põllukultuuridel. Seire tulemused avaldatakse operatiivselt kodulehel koos informatsiooniga taimekahjustajate tõrjevajaduse tekkimisest piirkonnas. Monitooringu info laialdasem kasutamine võimaldab TKV kasutamise täpset ajastamist ja vähendada seeläbi nende kasutamist.
• Tõrjekriteeriumite kasutamine taimekaitseotsuste tegemisel välistab pritsimised taimekahjustajate vähesel esinemisel ja vähendab seeläbi TKV kasutamist.
• Taimekahjustajate prognoosi- ja risikimudelite kasutamine. Eestis arendati aastatel 1999-2012 põldkatsetes veebipõhist taimekaitse nõuandesüsteemi I-Taimekaitse. Mudelite rakendamine aga ka monitooringusüsteemi andmete laialdasem kasutamine vajavad Eesti nõuandesüsteemi olulist tugevdamist.

Keemiavaba tõrje eelistamine TKV kasutamisele

• Mehhaanilise umbrohutõrje kasutamine on võimalik köögiviljade, kartuli, maisi, aga ka talirapsi laia reavahega kasvatamisel. Suureneva CO2 heite ning mulla süsinikuvaru vähendamise tõttu läheb aga vastuollu Euroopa roheleppe teise suure eesmärgiga.
• Bioloogiliste preparaatide ja biotõrje ning mehhaaniliste võtete (katteloor, liimpüünised jms) kasutamine  on TKV asendajatena võimalikud köögi- ja puuviljade kasvatamisel.

Taimekaitsevahendi kasutamine vajalikul tasemel

• Triivi vähendavate otsakute või lisaseadmetega ning pritsimise ülekatet vältivate lisaseadmetega pritside kasutamine võimaldab vähendada TKV sattumist mittesoovitavatele aladele ja seeläbi vähendada kasutatavaid TKV koguseid.
• Põllu osaline pritsimine on rakendatav eelõige põllukultuuride umbrohutõrjel. Pritsimise ajastamine, pritsimine kõige efektiivsemal ajal (kahjurite leviku või taimehaiguste lööbimise algus; umbrohutaimede vastuvõtlik kasvufaas) võimaldab saavutada kõrge tõrjeefektiivsuse teaduslikult põhjendatud vähendatud kulunormide kasutamisega. Peaaegu kõigisse taimekahjustajate prognoosi- ja tõrjemudelitesse on integreeritud vähendatud kulunormide kasutamise moodulid.

Artikkel koostatud rakendusuuringu “Eksperthinnang keemiliste taimekaitsevahendite vähendamisest tingitud mõjudele Eesti taimekasvatuses” põhjal.

Mati Koppel, Anne Must, Karin Nurme

Vaata ka Põllu- ja maamajanduslike rakendusuuringute andmebaasi