Eesti Maaülikooli teadlaste ajakohastanud integreeritud taimekaitse (ITK) suunised säästvaks ja majanduslikult efektiivseks taimekasvatuseks. Integreeritud taimekaitse peamine eesmärk on vähendada keemiliste taimekaitsevahendite kasutamisest tulenevat riski keskkonnale ja inimese tervisele, seades esikohale ennetavad agrotehnilised võtted ning regulaarse seire.
Käesolev artikkel on kolmas sarjast, mis tutvustab neid suuniseid kultuuride kaupa. Köögiviljadest on suunised olemas söögisibulale, küüslaugule, porgandile, kaalikale, söögipeedile ja kõrvitsale; kasvuhoonekurgile, avamaakurgile ning tomatile kasvuhoones. Viljapuudest on kaetud õunapuu, ploomipuu ja hapukirsipuu. Marjakultuuride osas on suunised koostatud maasikale, vaarikale ning mustale ja punasele sõstrale. Lisaks on olemas integreeritud taimekaitse suunised viinapuu kasvatamiseks.
Porgandi agrotehnoloogia ja taimekaitse
Porgand on valguse suhtes nõudlik kultuur, mille kasvatamiseks sobivad kõige paremini sügavalt haritud kerged liivsavi- ja saviliivmullad.
Porgandit ei tohi samal kohal kasvatada enne 4–6 aasta möödumist, vältides eelviljana teisi sarikaliste sugukonda kuuluvaid kultuure, et katkestada kahjustajate elutsükkel mullas. Sügiskünd (25–30 cm) on oluline taimejäänuste ja umbrohuseemnete matmiseks ning see aitab hävitada ka porgandikärbse ja öölaste talvituvaid nukke.
Porgand ei talu värsket sõnnikut, mis halvendab juurvilja säilivust ja moondab selle kuju, mistõttu antakse orgaaniline väetis alati eelviljale. Lämmastikuvajadus on väike ning liigne lämmastik tekitab narmasjuuri ehk muudab porgandi „karvaseks“. Külvamiseks tuleb kasutada sertifitseeritud ja puhitud seemet, mis tagab ühtlase tärkamise ning suurema haiguskindluse.
Olulisemateks haigusteks on valgemädanik, mustmädanik ja kuivlaiksus, mille levikut soodustab liigniiskus ning taimiku tihedus. Peamisteks kahjuriteks on porgandi-lehekirp, porgandikärbes, öölased ja põhja pahk-kiduuss.
Seiret teostatakse regulaarselt kogu kasvuperioodi vältel, kasutades kollaseid liimpüüniseid valmikute lendluse tuvastamiseks. Tõrjes on eelistatud mehaanilised võtted, nagu vaheltharimine ja putukakaitsekangaste kasutamine. Keemilist tõrjet rakendatakse seirepõhiselt vaid juhul, kui kahjustajate arvukus ületab majandusliku tõrjekriteeriumi.
Kaalika agrotehnoloogia ja integreeritud taimekaitse
Kaalikas eelistab valgusrikkaid kasvukohti ning on mullastiku suhtes pigem vähenõudlik, eelistades idanemisperioodil ja juurvilja moodustumise ajal keskmisest kõrgemat mullaniiskust. Parima maitsega juurviljad saadakse raskema lõimisega muldadelt, kusjuures optimaalne mulla pH on vahemikus 5,5–6,5. Kaalikas on suhteliselt madala lämmastikuvajadusega ning liigne väetamine võib põhjustada ebaühtlast kasvu. Mikrotoiteainetest on kriitilise tähtsusega boor, mille puudus põhjustab kudede pruunistumist ja mädanemist.
Viljavahelduses tuleb teiste ristõieliste kultuuridega hoida 3–5-aastast vahet. Umbrohutõrjeks on oluline regulaarne reavahede harimine (3–4 korda suve jooksul).
Sagedasemad haigused on tõusmepõletik, ebajahukaste, ristõieliste nuuter ja mustmädanik. Ohtlikemad kahjurid on suur-kapsaliblikas, kapsakoi, kapsakärbes ja maakirbud, kellest viimased on eriti kriitilised tärganud tõusmetele esimese kahe nädala jooksul.
Kahjurite seireks kasutatakse kollaseid liimpüüniseid või feromoonpüüniseid. Tõrjes eelistatakse bioloogilisi vahendeid, insektitsiidset seepi ja taimseid tõmmiseid. Väiksemal pinnal on efektiivne röövikute käsitsi korjamine ja putukakaitsekanga kasutamine. Keemilised tõrjevahendid võetakse kasutusele alles viimase abinõuna, vaheldades resistentsuse vältimiseks erineva toimemehhanismiga toimeaineid.
Kokkuvõte ITK suunistest
Kokkuvõttes kinnitavad uuendatud ITK suunised, et nii porgandi kui ka kaalika puhul tagab kvaliteetse saagi õige agrotehnika, haigusvaba seemne kasutamine ja järjepidev kahjustajate seire, mis võimaldab hoida keskkonna koormuse minimaalsena. Järgnevas artiklis käsitleme teiste köögiviljade, nagu kõrvits ja peet, integreeritud taimekaitset.
Loe lisaks:
Allikas: Uuendatud suunised, töötles H.Tamsalu. METK
