Eesti Maaülikooli on ajakohastanud integreeritud taimekaitse (ITK) suunised, et et pakkuda puuviljakasvatajatele teaduspõhist tuge säästvamaks ja efektiivsemaks majandamiseks. Integreeritud taimekaitse eesmärk on hoida taimekahjustajate levik majanduslikult põhjendatud läveni, eelistades ennetavaid agrotehnilisi võtteid ning seirepõhist lähenemist.
Käesolev artikkel on viies sarjast, mis tutvustab neid suuniseid kultuuride kaupa. Köögiviljadest on suunised olemas söögisibulale, küüslaugule, porgandile, kaalikale, söögipeedile ja kõrvitsale; kasvuhoonekurgile, avamaakurgile ning tomatile kasvuhoones. Viljapuudest on kaetud õunapuu, ploomipuu ja hapukirsipuu. Marjakultuuride osas on suunised koostatud maasikale, vaarikale ning mustale ja punasele sõstrale. Lisaks on olemas integreeritud taimekaitse suunised viinapuu kasvatamiseks.
Õunapuu agrotehnoloogia ja taimekaitse
Aed-õunapuu kasvatamisel on tervete puude ja kvaliteetse saagi aluseks õige kasvukoha valik ning järjepidev võrahooldus.
Õunapuu eelistab valgusrikkaid, külmade põhjatuulte eest kaitstud kasvukohti ja huumusrikkaid õhustatud muldi. Vältida tuleb orgusid ja liigniiskeid alasid, kus hapnikupuudus võib põhjustada juurte hukkumist. Istandiku rajamisel on soovitatav sügiskünd (40–50 cm) ja ridade paigutus põhja-lõuna suunas, mis tagab maksimaalse valguse.
Iga-aastane hoolduslõikus parandab valgustingimusi ja õhuringlust, vähendades haiguste leviku riski. Väetamine peab põhinema mulla- ja leheanalüüsidel, vältides liigset lämmastikku, mis muudab taimed kahjustajatele vastuvõtlikumaks. Seiret teostatakse korrapäraste vaatlustega alates kevadest. Putukkahjurite jälgimiseks on soovitatav kasutada feromoonpüüniseid. Ennetava meetmena on oluline koristada ja hävitada mädanenud viljad ning varisenud lehed, et vähendada nakkusfooni.
Ploomipuu agrotehnoloogia
Ploomipuu on keskkonnatingimuste suhtes nõudlik, mistõttu on ITK nurgakiviks optimaalse mikrokliima loomine ja haigusvaba istutusmaterjali kasutamine. Sobivad tuulte eest kaitstud valgusrikkad nõlvad ja mõõduka niiskusega saviliiv- või liivsavimullad (pH 6,5–7,5). Liiga happelistel või kõrge põhjaveega muldadel on puude areng häiritud.
Regulaarne võra harvendamine parandab õhustatust ja vähendab lehehaiguste levikut. Tüveümbruste hoidmine umbrohuvabana või multšituna vähendab haiguste ja kahjurite leviku riski. Kahjustatud viljade ja haigestunud okste kohene eemaldamine ja põletamine on kriitiline haiguste leviku piiramiseks. Kahjurite tõrjeks võib kasutada püünisvöid ümber puutüvede ning feromoonpüüniseid mähkurite monitooringuks.
Hapukirsipuu agrotehnoloogia
Hapukirsipuu puhul on integreeritud taimekaitses eriline rõhk mullastiku pH reguleerimisel ja iganädalasel seirel. Kirsipuu eelistab päikesepaistelist ja tuulevaikset ala. Kultuur on ülitundlik mulla happesuse suhtes (optimaalne pH 6,5) – liiga happelisel mullal on saak väike ja puud nõrgad, mistõttu on lupjamine ülioluline.
Tasakaalustatud väetamine, kus lämmastikku antakse kevadel enne õitsemist ning kaaliumi ja fosforit peale õitsemist, tugevdab puu vastupanuvõimet. Reavahede niitmine ja ohakate vältimine istandikus aitab vähendada kirsipuu lehetäi levikut. Taimi tuleb vaadelda iganädalaselt alates pungade paisumisest. Hügieenimeetmed, nagu nakatunud lehtede ja võrsete eemaldamine ning põletamine, on haiguste ja kahjurite leviku piiramisel esmatähtsad. Sipelgate ligipääsu piiramine liimivöödega aitab vähendada lehetäide arvukust.
Kokkuvõte ITK suunistest
Kokkuvõttes kinnitavad uuendatud ITK suunised, et viljapuude puhul tagab kvaliteetse saagi õige sordi- ja kasvukohavalik, regulaarne võrahooldus ja järjepidev kahjustajate seire. Keemilisi taimekaitsevahendeid tuleks kasutada vaid viimase abinõuna, kui seire tulemused viitavad majanduslikule kahjule ja alternatiivsed meetodid pole piisavalt tõhusad.
Järgnevas artiklis käsitleme teiste kultuuride, näiteks marjakultuuride integreeritud taimekaitset.
Loe lisaks:
Allikas: Uuendatud suunised, mille alusel artikli töötles H.Tamsalu. METK
