Eesti põllumajandusmaast kuulub riigile väike osa – kokku on riigiomandis umbes 119 263 hektarit põllumajandusmaad. Sellest maast on ligikaudu kolm neljandikku Maa- ja Ruumiameti ning üks neljandik RMK valitsemisalas. Maaressursi tõhus kasutamine ja selle väärtuse hoidmine on toidujulgeoleku ning põllumajanduse kestlikkuse alus.
Kuidas riigimaad kasutusse antakse?
Maa- ja Ruumiameti riigimaa tehingute teenusejuht Tiina Vooro rõhutas 2. aprillil 2026 toimunud veebiseminaril, et riigi eesmärk on hoida maad heas korras: “Anname nõusolekuid, et maad hoitaks põllumajanduslikult heas korras, kuni maareform saab ära vormistatud”
Riigimaad antakse põllumajanduslikuks kasutamiseks kolmel peamisel viisil.
- Põllumajanduslikud rendilepingud sõlmitakse avaliku enampakkumise tulemusel.
- Kasutusvalduse lepingud on sõlmitud maareformi seaduse alusel ning neid on võimalik teatud tingimustel pikendada.
- Poollooduslike koosluste hooldamise lepingud sõlmib peamiselt RMK vähemväärtuslike maade, näiteks rannakarjamaade või puisniitude hooldamiseks.
Riigimaa kasutamine loetakse õiguspäraseks vaid siis, kui selleks on kirjalik leping või riigi esindaja antud nõusolek. Kõik kasutusõigused peavad olema kajastatud riigikinnisvara registris, millest lähtub ka PRIA toetuste määramisel. Maa- ja Ruumiamet teostab järjepidevat kontrolli, et vältida ebaseaduslikku maakasutust ja tagada lepingute täitmine. Enampakkumisega sõlmitud rendilepingu puhul on maa allkasutusse andmiseks vajalik riigi esindaja eelnev kirjalik nõusolek. Kasutusvalduse puhul on allkasutajate ring piiratud seadusega, lubades maad kasutada vaid lähisugulastel või ettevõtetel, kus neil on osalus.
Riik eelistab otsesuhet tegeliku kasutajaga. Tiina Vooro selgitab põhimõtet: “Miks peaks olema vahendatud tegevus, kui kasutaja saaks olla otse suhtes riigiga?“. Iga juhtumit kaalutakse eraldi, et tagada vastutuse säilimine maa heaperemeheliku kasutamise eest.
MaRu infotund “Kuidas rentida riigi põllumaad? Põhimõtted ja hinnakujunemine”. 2. aprill 2026
Maarendi hinna kujunemine
Põllumajandusmaa rendi alghind kujuneb 3% põhjal maa turuväärtusest. Kuna riigil puudub ühtne andmebaas eraisikute vaheliste rendilepingute kohta, on metoodika aluseks võetud maa müügihindade ja renditasude suhe. See 3-protsendiline määr kehtestati 2020. aastal, analüüsides varasemate aastate enampakkumiste tulemusi ja müügitehingute suhet.
Turuväärtuse hindamisel kasutab Maa- ja Ruumiamet tehingute andmebaasi, võrreldes sarnaseid müügitehinguid piirkonnas. Hindamisel arvestatakse mulla kvaliteeti (boniteeti), maatüki suurust, juurdepääsuolusid ja võimalikke kitsendusi. Riigimaa puhul eeldatakse hindamisel ainult põllumajanduslikku kasutust, välistades muu potentsiaali nagu ehitus- või kaevandusõigus. Olulist rolli mängib juurdepääs avalikult teelt ning maakasutust raskendavad piirangud, nagu elektriliinid, mälestised või looduskaitsealused objektid. Tehinguinfo puhastamisel jäetakse analüüsist välja sugulastevahelised või äriliselt seotud isikute tehingud, et tagada tulemuse objektiivsus.
Kuigi amet määrab rendi alghinna, kujuneb lõplik renditasu avaliku enampakkumise käigus. Ülleke Eeriks maa hindamise osakonnast märgib: “Riigivaraseadus ütleb, et kui vara antakse kasutamiseks, tuleb seda teha vähemalt turupõhise kasutustasu eest“.
- Järvamaa näite põhjal on põllukultuuride maa mediaanhinnaks 7234 eurot hektari kohta.
- Püsirohumaade mediaanhind on samas piirkonnas madalam, jäädes 5100 euro tasemele hektari kohta.
- Viimase aja hindamistulemused on tulnud varasemast veidi madalamad, muutudes umbes 100–200 euro võrra hektari kohta.
- Maa väärtust ja selle muutmist tulevikus mõjutab ka raadamistasu, mis on praegu 4400 eurot.
- Enampakkumiste tulemusel kujunenud aritmeetiline keskmine renditasu on 157 eurot hektari kohta.
- Madalaim pakutud renditasu on olnud 35 eurot ning kõrgeimad pakkumised (üle 200 kinnisasja puhul) on ulatunud üle 300 euro hektari eest aastas.
- Lisaks mainitakse teenustasude võrdluses, et erasektori kinnisvarabürood küsivad ühe eksperthinnangu koostamise eest suurusjärgus 800 eurot.
Rudolf Halapuu märkis MARU visioonikonverentsil hiljuti, et põllumaa väärtus on teinud läbi suure kasvu: “Huvitav fakt on see, et viimase 16 aasta jooksul on väärtus kasvanud seitse ja pool korda“. Ta rõhutas, et hindamine ei ole kunagi mehaaniline protsess: “Iga hindamine on analüüs. Igat objekti vaadatakse eraldi otsa – see ei ole lihtsalt keskmine ja läheb“. Halapuu selgitas, et Eesti haritav maa on piirkonniti väga erinevalt hinnastatud, kusjuures viljakamad mullad ja kõrgemad tehinguhinnad koonduvad Lääne-Viru, Jõgeva, Tartu ja Põlva maakondadesse.
Maaparandus ja parendustööd
Maa on Eesti kestlikkuse tuum. Siin kohtuvad toidujulgeolek, keskkond ja maa majanduslik väärtus. MARU visioonikonverentsil novembris 2025 arutleti maaparanduse ja toidujulgeoleku teemal – kuidas tagada toidu tootmiseks sobilik maaressurss? Räägiti põllumaade väärtusest ja hinnastamisest – maast kui väärtusest ja ühisest ressursist.
Kuna ligi 70% Eesti põllumaadest on kuivendatud, on maaparandussüsteemide korrashoid kriitilise tähtsusega. Hüdrotehnika insener Henri Daniel Ots tuletas meelde: “Drenaažisüsteemid on maa sisse paigaldatud aukudega torud, mis teevad maad kuivemaks gravitatsiooni jõul“.
Maa- ja Ruumiameti maaparandusosakonna juhataja Tiiu Valdmaa rõhutas, et tänapäevane maaparandus peab olema “dünaamiline ja säilenõtke”. See tähendab valmisolekut kliimamuutusteks, kus valingvihmad sagenevad ja vesi peab eesvoolude kaudu kiiresti põllult minema saama, et vili ei hävineks. Praegune reaalsus on see, et riiklike toetuste abil suudetakse uuendada vaid umbes 1% maaparandussüsteemidest aastas. See tähendab, et kõigi süsteemide ülekäimiseks kuluks praeguse tempo juures 100 aastat, kuigi süsteemid vajaksid uuendamist iga 15–20 aasta järel. Enamasti saavad drenaažiprobleemid alguse just eesvooludest (kraavidest) – kui suudmed on sette all ja vesi ei liigu, siis ei tööta ka põllu all olev torustik.
Rentnikel on õigus teha riigimaal parendustöid, nagu võsa raadamine, kraavide puhastamine või drenaaži remont. Teatud juhtudel, kui tegemist on tavapärast korrashoidu ületavate töödega, on võimalik kulud renditasuga tasaarvestada. Riik pakub toetusi eesvoolude korrashoiuks, et tagada liigvee äravool põldudelt. Toetuse taotlemine on tehtud lihtsaks – näiteks eesvoolude puhul pole vaja keerulist projekti, piisab asukoha märkimisest kaardil. Oluline on, et maaomanikud ja rentnikud teeksid koostööd, et hoida põldude all olevat “nähtamatut vara” ehk drenaažisüsteeme. Maaparandussüsteem on maaomaniku vara, mille korrashoiu eest ta vastutab, ning toimiv drenaaž on see, mis tegelikult võimaldab Eestis toitu toota.
Väljakutseks on spetsialistide nappus
Põllumajandusmaa väärtus on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud, peegeldades üldist majanduslikku olukorda ja inflatsiooni. Samas seisab maaparanduse valdkond silmitsi inseneride järelkasvu nappusega, kes oskaksid ja tahaksid tegeleda drenaažisüsteemide projekteerimise ning hooldamisega. Henri Daniel Ots hoiatab: “Võib tekkida olukord, kus ei ole inimesi, kes oskaks või tahaks tegeleda drenaažisüsteemidega – see ei ole enam noorte inseneride mugavustsoon“.
Eksperdid rõhutavad, et maa pikaajaline väärtus sõltub selle aktiivsest ja heaperemehelikust kasutamisest. Nagu nentis üks infotunnis osalenud põllumajandustootja: “Enam põllumajandus ei ole äri – see on elustiil ja eluviis. Katsume mõelda selles võtmes, et see on päeva lõpuks kõigi meie tervis ja eluiga.”
