Euroopa Akadeemiate Teadusnõukoda (EASAC) avaldas põhjaliku aruande liha alternatiivide kohta, analüüsides nende tehnoloogilisi, keskkonna- ja tervisemõjusid. Üldiselt näitavad praegused teadmised ja hinnangud, et mõnel liha alternatiivil on tavapärase lihaga võrreldes madalam keskkonnajalajälg. Kuid nende alternatiivide keskkonnamõju varieerub oluliselt sõltuvalt toote tüübist ja töötlemise intensiivsusest.
Aruandes käsitletakse erinevaid alternatiive, sealhulgas taimepõhiseid tooteid, putukatel põhinevaid valke, biomassi fermenteerimist ja kultiveeritud liha, selgitades nende tehnoloogilist valmisolekut ja tootmisprobleeme. Lisaks uuritakse aruandes tarbijate hoiakuid ja regulatiivseid raamistikke Euroopa Liidus, pakkudes poliitikakujundajatele soovitusi läbipaistvuse suurendamiseks ja säästva toiduinnovatsiooni toetamiseks. Üldiselt rõhutatakse selles pakilist vajadust toidusüsteemi ümberkujundamise järele, et lahendada probleeme, mis on seotud valgutarbimise ja kliimamuutustega.
Keskkonnamõju kontekst
Loomakasvatus panustab oluliselt kliimamuutustesse ja keskkonnaseisundi halvenemisse. Hinnanguliselt moodustab kasvuhoonegaaside (KHG) heide kogu loomakasvatuse elutsüklist (alates ressursside kaevandamisest kuni jäätmekäitluseni) märkimisväärse osa inimtekkelisest KHG heitest, ulatudes 12%-st kuni 19%-ni. EL-is on toidutarbimisest tulenev keskkonnajalajälg hinnanguliselt 48% kogu tarbimise keskkonnajalajäljest, kusjuures loomakasvatustooted panustavad sellesse üle 50%.
Liha alternatiividel on üldiselt madalam negatiivne keskkonnamõju kui loomaliha tootmisel, kuid mõjud sõltuvad toote tüübist ja tootmisprotsessidest, samuti keskkonnamõjude tüübist (nt KHG, vesi, maa).
Suurim keskkonnakasu saavutatakse, kui:
- välditakse energiaintensiivseid töötlemisetappe;
- kasutatakse tootmisprotsessides madala heitega energiaallikaid;
- võimaluse korral kasutatakse toorainena põllumajanduse ja toiduainetööstuse kõrvalsaadusi;
- tootmisprotsessides võetakse vett ringlusse.
Liha alternatiivide keskkonnamõju võrdlus
Taimsed alternatiivid. Taimsetel liha alternatiividel on üldiselt keskkonnaeelised tavapärase liha ees, eriti veiselihaga võrreldes.
- Taimsetel alternatiividel on madalam süsinikujalajälg, eutrofeerumis- ja hapestumismõju võrreldes loomsetel valkudel põhinevate toodetega. Taimsed tooted võivad nõuda vähem maa- ja veekasutust, ehkki see sõltub nende töötlemise intensiivsusest.
- Taimsete valkude (nt liblikõielised) kasvatamine pakub kaudset keskkonnakasu, kuna need aitavad vähendada lämmastikväetiste sisendit järgmistele kultuuridele põllukülvikorras.
- Taimsete asendajate töötlemine ja pikem koostisosade loetelu suurendab toorainete keskkonnamõju tavaliselt 13–26%.
- Taimsete koostisosade veejalajälg sõltub tüübist, tootmissüsteemist ja piirkonnast. Mõned tooted, näiteks pähklid või riis, võivad omada kõrgemat veejalajälge kui mõned loomakasvatusproduktid.
Putukapõhised valgud. Putukad on tõhusad valguallikad, millel on minimaalne keskkonnamõju, kui kasutatakse säästvaid söödamaterjale, nt kõrvalsaaduseid.
- Putukakasvatus toob kaasa üldiselt madalama KHG heite võrreldes traditsioonilise loomakasvatusega. Putukad vajavad tänu kõrgele sööda muundamise suhtele ja vertikaalse kasvatamise võimalusele oluliselt vähem maad kui traditsiooniline loomakasvatus.
- Paljusid putukaid saab sööta orgaaniliste jäätmetega, mis vähendab toidujäätmete hulka ja minimeerib seeläbi kasvatamise keskkonnajalajälge.
Biomassi kääritamise tooted. SCP (Single-Cell Protein) tootmine aitab kaasa keskkonnasäästlikkusele, minimeerides maa-, vee- ja energiavajaduse võrreldes tavapärase loomakasvatusega.
- Mükovalkude kasvatamise üldine maakasutus on madalam kui veise- või kanaliha tootmisel. Eriti minimaalne on maakasutus gaasidel põhinevate kääritusprotsesside puhul.
- Mikrobioloogilisel kääritamisel toodetud valgud toovad kaasa väiksema KHG heite kui tavapärased loomsed valgud. Vee kasutamine on üldiselt vähesem kui veiselihatootmisel, kuid sarnane linnulihaga. Vee puuduse mõju võib olla madalam kui loomakasvatustoodetel, kuid kõrgem kui enamikul taimsetel koostisosadel, kui kasutatakse vesinikku oksüdeerivaid baktereid.
- SCP tootmise energiaintensiivsus on sageli kõrgem kui taimsete valkude tootmisel, kuid madalam kui veiselihatootmisel.
Täppiskääritamise tooted. Täppiskääritamine pakub potentsiaali keskkonnamõju vähendamiseks, kuigi nende tehnoloogiate jätkusuutlikkus sõltub suuresti energiakasutusest.
- Täppiskääritamise teel saadud ovalbumiini tootmine on hinnanguliselt nõudnud ligikaudu 85% vähem maad ja vähendanud KHG heitkoguseid 56% võrreldes kanamunavalge tootmisega.
- Täppiskääritamise protsessid võivad nõuda rohkem elektrit kui loomakasvatus, mistõttu nende keskkonnakasu sõltub taastuvenergiaallikate optimeerimisest.
- Tootmise jätkusuutlikkust mõjutab toorainete valik (nt põllumajanduse kõrvalsaaduste kasutamine) ja jäätmekäitlus.
Kultiveeritud liha. Kultiveeritud liha keskkonnamõju hinnangud põhinevad peamiselt elutsükli analüüsidel, mille tulemused on ebakindlad suuremahuliste tootmisprotsesside üksikasjade tõttu.
- Kultiveeritud liha tootmine eraldab eeldatavasti sarnasel tasemel KHG-d kui tavaline kanaliha tootmine, kuid potentsiaalselt vähem kui veiselihatootmine. Kui energiasegusid ei optimeerita, võivad mõjud olla võrreldavad linnulihaga.Kuna kultiveeritud liha tootmine ja selle tarneahel on energiaintensiivsed (eriti elektri tarbimine on kõrgem kui traditsioonilise liha tootmisel), sõltub selle keskkonnakasu suuresti taastuvenergiaallikate kasutamisest.
- Kultiveeritud liha maakasutus on tavaliselt madalam kui veiselihatootmisel. Maakasutuse vähenemine võib pakkuda kaudset kliimakasu, kuna väheneb vajadus põllumaa loomiseks metsa raadamise teel. Kultiveeritud liha kasutab tõenäoliselt ka oluliselt vähem vett kui veiselihatootmine.
- Suurim panus kultiveeritud liha keskkonnamõjusse tuleneb kultuurikeskkonna tootmisest. Vähem diferentseeritud rakkude (nt vorstitoodete jaoks) tootmine toob kaasa madalama üldise keskkonnamõju, kuna kulub lühem kultiveerimisaeg.
Millised on Eesti võimalused?
Arenguseire Keskuse 2023. aasta raportis tuuakse välja, et üleminek lihavalgu taimsetele alternatiividele vähendaks ülemaailmset põllumajanduslikku maakasutust kuni 50% ning kultiveeritud liha ja putukvalgu kasutuselevõtu puhul veelgi enam. Kahaneks loomadelt inimestele levivate haiguste oht ja pestitsiidide, antibiootikumide ning väetiste kasutamine.
Liha alternatiivse tootmise tehnoloogiate (kultiveeritud liha, putukate valk, mikroobsed või taimsed liha alternatiivid) puhul on Eesti jaoks suur võimalus eelkõige teadus- ja arendustegevus (mh täppisfermentatsiooni arendamine), eesmärgiga töötada välja eksporditavaid tehnoloogiaid või tooteid. Sealhulgas võivad ekspordivõimalused muudesse maailma piirkondadesse olla paremad kui Euroopa turule, arvestades EL-i aeglast tegutsemist uuendtoidu turule lubamisel. Potentsiaal laiemal turul läbilöögiks on TA toel suurim mikroobsetel, sh seentest toodetud alternatiividel.
Uuringus osalenud Eesti Maaülikooli professor Rajeev Bhat tõi ta esile tulevikutrendid toitumises: “Eesti tulevased põlvkonnad lähevad tõenäoliselt üle vegani- või taimetoidule, eelistades loomset liha oma taldrikul vähem. Loomulikult ei pruugi loomne liha täielikult kaduda, kuid nõudlus võib oluliselt väheneda, kuna tulevased põlvkonnad saavad omaks võtta jätkusuutlikuma ja eetilisema toidusüsteemi.”
Kuigi lihatarbimise vähendamine aitab kahtlemata loodust säästa, on selle alternatiivide mõju inimese tervisele Eesti Maaülikooli nooremteadur Liis Lutter sõnul veel vähe uuritud. “Nähakse, et peaksime vähendama liha tarbimist, et vähendada keskkonnajalajälge, aga samas tekib küsimus, kuivõrd selline toitumine mõjutab inimese tervist. Paraku pikaajalisi uuringuid lihaalternatiivide tarbimise ja tervisemõjude kohta ei ole,” tõdes Lutter “Terevisioonile” antud intervjuus.
Allikas: EASAC. 2025. Meat Alternatives. EASAC policy report 49.
Artiklit toimetas Hanna Tamsalu, Maaelu Teadmuskeskus
