10. märtsil toimus Eesti Maaülikoolis IX loodusturismi konverents „Loodusturism ja loodushariduse võimalused“. Konverents toimus koostöös Eesti Loodusturismi Ühinguga ning päeva modereeris Helen Kari. Tänavune konverents tähistas ühtlasi akadeemilise loodusturismi õppe 20. aastapäeva Eestis.
Fookuses olid loodusturismi ja loodushariduse seosed, vastutus ning küsimus, kuidas hoida tasakaalu kasvava külastushuvi ja looduse hoidmise vahel. Päeva jooksul jäi kõlama, et loodusturismi kestlik areng ei sünni ainult heast teenusest või taristust, vaid eelkõige sellest, kui hästi inimene loodust tunneb ja mõistab.
Konverentsi üks keskseid ettekandeid oli Urmas Tartese ettekanne „Hoia, mida armastad“, mis avas looduse tundmise ja hoidmise seoseid. Tartes rõhutas, et inimese käitumist juhivad suurel määral emotsioonid ja varasem kogemus. Tundmatu tekitab sageli hirmu, tuttav aga turvatunnet. Seetõttu on loodusharidusel väga praktiline roll: mida paremini inimene loodust tunneb, seda lihtsam on tal seda väärtustada ja hoida.
Looduse iseväärtus ei jõua inimese otsustesse iseenesest, vaid selleks peab loodus muutuma talle isiklikult tähenduslikuks. See mõte kandus läbi kogu konverentsi. Kliimaministeeriumi esindaja Eili Lepik andis ülevaate, kuidas keskkonnaharidus Eestis praegu toimib. Keskkonnaharidus on üldhariduskoolide õppekavade läbiv teema juba alates 1996. aastast. Eestis tegutseb 160 keskkonnahariduskeskust, sealhulgas 17 RMK keskust, ning riik arendab edasi nii võrgustikku kui ka rahastusmudelit. Uues süsteemis hakkavad toetust taotlema keskkonnahariduskeskused, mitte koolid, ning eelistatud on kvaliteedimärgisega programmid. See aitab suunata avalikku raha sinna, kus pakutakse sisukat ja kvaliteetset õpet. Samal ajal rõhutati, et investeeringud keskkonnateadlikkusse ei tähenda ainult õppeprogramme, vaid ka näiteks matkaradu ja muud taristut.
Loodushariduse järjepidevuse tähtsust näitas hästi Rocca al Mare kooli kogemus. Seal osalevad kõik õpilased ja õpetajad alates 2005. aastast igal õppeaastal neli päeva loodusklassis. Kaheteistkümne kooliaasta jooksul koguneb õpilasel kokku 48 päeva õppimist looduses. See ei ole üksik projekt ega erandlik sündmus, vaid teadlikult üles ehitatud õpitee. Konverentsil kõlanud mõte „tehke kasvõi vähem, aga tehke seda järjepidevalt“ võtab selle lähenemise hästi kokku. Just korduvad kogemused aitavad kujundada püsivaid hoiakuid.
Järjepidevus ja praktiline õpe tulid esile ka ettevõtjate kogemuslugudes. Andres Turro rääkis Tenno Matkade tegevusest, kus matkad, looduskool ja noorte loodusringid moodustavad ühe terviku. Tema sõnul peab teadmiste edasiandmiseks olema endal hea ettevalmistus ning sama oluline on pidev õpe. Sama suunda näitas Viidumäe looduskeskuse lugu. Pärast riikliku keskuse sulgemist võttis kohaliku loodushariduse vedamise üle seitsme Saaremaa naise loodud MTÜ, mis on lühikese ajaga toonud programmidesse ja üritustele sadu osalejaid. See näitab, et loodusharidus ei sõltu ainult suurtest süsteemidest, vaid ka kohalike inimeste tahtest ja koostööst.
Rahvusvahelist vaadet pakkus Slovakkia näide, kus loodusturismi nähakse samuti piirkondliku arengu ja keskkonnahariduse ühendajana. Sõnum oli selge: vastutustundlik loodusturism vajab head koostööd turismiarendajate, giidide, kogukondade ja looduskaitse vahel. Ilma loodushariduseta on seda tasakaalu raske hoida. Sama järeldus sobib hästi ka Eestisse: loodusturism ei saa areneda looduse arvelt, vaid koos looduse hoidmisega.
Tarmo Pilving vaatas tagasi Eesti loodusturismi õppe kujunemisele. Esimene bakalaureuseõppe kursus alustas Eesti Maaülikoolis 1. septembril 2006. Uue valdkonna käivitamine ülikoolis ei olnud lihtne, kuid vajadus haritud spetsialistide järele on ajas ainult kasvanud. Loodusturismi areng toob paratamatult kaasa küsimuse, kuidas vältida olukorda, kus loodusväärtusi hakatakse „üle armastama“. Just seetõttu on vaja inimesi, kes oskavad siduda turismi, loodusharidust ja looduskaitset.
Päeva lõpuarutelus räägiti tasulisest külastusest, vastutusest ja taristu hoidmisest. Ka siin jõuti tagasi loodushariduseni. Kui inimene saab aru, miks rada hooldatakse, miks mõni teenus maksab või miks mõnes kohas on piirangud, on tal lihtsam neid ka aktsepteerida. Teadmine aitab luua vastutust.
Konverentsi põhjal jäi kõlama, et loodusharidus ei ole loodusturismi kõrvalteema, vaid selle alus. Loodusega tuttavaks saamine aitab kasvatada ökoloogilist kirjaoskust, mis omakorda kujundab loodusega lähedase ja teadliku suhte. Kui inimene mõistab, miks loodus on väärtuslik, on tal ka lihtsam seda hoida. Tundmatu tekitab sageli hirmu, kuid tuttav ja mõistetav loodus aitab selle hirmu vähendada. Seepärast on loodushariduses tähtis järjekindlus. Just korduvad kogemused ja kasvamine loodusega loovad aluse hoiakutele, mis ei jää ainult teadmiste tasemele, vaid mõjutavad ka käitumist. Nii on inimesel lihtsam aktsepteerida ka piiranguid, vastutust ja neid valikuid, mida looduse hoidmine vahel nõuab. Konverents näitas, et loodusturismi tulevik sõltub sellest, kui hästi suudame ühendada hea kogemuse, õppimise ja hoidmise.
Allikas: Maaeluvõrgustik, Reve Lambur
