Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik selgitab hiljuti avaldatud õppevideos loodushoidliku taimekaitse põhimõtteid, mis on suunatud looduse tasakaalu hoidmisele taimekahjustajate ja kasurite kooslusega. Loodushoidlik taimekaitse aitab tagada taimetervist, hoida kahjustajaid kontrolli all ja edendada elurikkust, vältides seeläbi otseseid taimekaitselisi võtteid.
Loodushoidliku taimekaitse põhimõtted
Looduslikes kooslustes esineb reeglina vähe kahjustatud taimi, kuna seal on arvukalt erinevaid taimeliike. See liigirikkus vähendab taimest tulevat lõhnapahmakat, meelitades kohale vähe taimtoidulisi organisme. Samuti on mitmekesises keskkonnas rohkem looduslikke vaenlasi ehk kasureid, kes hoiavad taimtoidulisi kontrolli all.
Põllumajandus- ja aiakoosluste loomisel tuleks järgida seda looduslikku põhimõtet: luua mitmekesise taimikuga kooslused ja mitmekesine maastik, et tagada organismide arvukuse looduslik regulatsioon. Kui aga luuakse väheste taimekultuuridega monokultuure, tekib tugev ligimeelitavate lõhnade kogum, mis annab aluse kahjurite kogunemisele.
Putukad moodustavad kolmveerandi maailma loomaliikidest, kuid vaid alla 2% putukaliikidest võivad arvuka esinemise korral põhjustada olulist majanduslikku kahju ja seega liigitatakse neid kahjuriteks. Kahjustuste ennetamiseks on vaja soodustada nende looduslikke vaenlasi ehk kasureid.
Kuidas kasureid tootmises soodustada?
Professor Luik toob esile mitmeid agroökoloogilisi võtteid, millega toetada kasurite faunat:
- Maastiku ja äärealade mitmekesisus. Tootmisalad peavad olema optimaalse suurusega võrreldes ümbritsevate aladega, mis pakuvad elupaika ja toitu. Äärealad peaksid olema liigirikkad ja sisaldama õitsvaid taimi, et tagada toitumispaigad parasitoididele ja röövlitele.
- Külvikorrad ja vahekultuurid. Talvised vahekultuurid hoiavad maad kaetuna, võimaldades kasuretel (nt jooksiklastel, ämblikel) põllul talvituda. Suvistesse vahekultuuridesse tasub lisada õistaimeliike, et toetada tolmeldajaid ja parasitoidide valmikuid. Vahekultuuri ei tohiks korraga maha niita, vaid järk-järgult, et liigid saaksid liikuda.
- Segakultuurid ja sordivalik. Segakultuuride (nt porgand ja aeduba vahelduvate ribadena) kasvatamine hajutab kahjurite ligimeelitavaid lõhnasignaale ja pakub elupaika kasureid reguleerivatele liikidele (nt jooksiklased aedubade all). Sordilise mitmekesisuse suurendamine vähendab kahjustuste riske, kuna erinevad sordid on erineva haigus- ja kahjurikindlusega.
- Mullahäiringu minimeerimine ja multš. Mullahäiringu minimeerimine on oluline, sest mulla töötlemine hävitab pinnal liikuvaid kasureid (nt jooksiklasi, lühitiiblasi, ämblikke). Orgaaniline multš (nt maha niidetud vahekultuuride jäägid) katab maapinna, suurendades mulla pinnal olevate organismide arenemisvõimalusi. Multš aitab vältida kahjurite vastsete tungimist taime juurtele (nt kaalikakärbse puhul) ja hoiab niiskust.
- Umbrohtude säästlik käsitlus: Umbrohtudele tuleks suhtuda säästvalt, kuna nad on elu- ja toitumispaik aineringes toimivatele liikidele (parasitoididele, röövtoidulistele) ning aitavad parandada põllukoosluse talitlust ja mullaniiskust.
- Loomakasvatuse integreerimine: See parandab mullas toitainete sisaldust, võimaldab valmistada head komposti (mis aktiveerib mulla mikroobide elu) ning toob süsteemi terve rea lisaorganisme, rikastades elustikku.
Loodushoidlik taimekaitse eeldab keemia minimaalset kasutamist, kuna keemilised mõjurid võivad kahjustada kasureid ja rikkuda nende tajumehhanisme.
Kokkuvõttes on kestliku tootmise tagamisel ülioluline vastutus elurikkuse toetamise eest. Looduse toetuse suurendamine aitab luua isereguleeruva tootmissüsteemi, vähendades sõltuvust välistest sisenditest
Videoloeng valmis 2025. aastal. Autoriõigus kuulub Mahepõllumajanduse Koostöökogule. Kõik autoriõigused on kaitstud.
Toetas Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD), AKIS (põllumajanduslike teadmiste ja innovatsiooni süsteem) tegevuskava raames.
Allikas: õppevideo "Loodushoidliku taimekaitse põhimõte, kasurid aia- ja põllukooslustes"
Artikli pani kokku Hanna Tamsalu, METK.
