10. veebruaril 2026 toimus Olustvere mõisa peahoones konverents „Maaelu maine – kes loob ja kes hoiab?“, mille korraldasid Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool koostöös Maaelu Teadmuskeskusega.
Arutelupäev tõi kokku väga erineva taustaga osalejad – tootjad, teadlased, ametkondade esindajad, ettevõtjad, haridusvaldkonna tegijad ning noortalunikud. Ühiselt otsiti vastust küsimusele, kuidas kujuneb maaelu kuvand ning kes selle eest tegelikult vastutab.
Päeva keskmes oli arutelu selle üle, kuidas maaelust(sh põllumajandusest) avalikkuses räägitakse, millist rolli mängib sotsiaalmeedia, kuidas mõjutavad kuvandit poliitilised otsused ning mida saab igaüks oma igapäevases töös ära teha, et maaelu lugu oleks aus, tasakaalustatud ja tulevikku suunatud.
Lisaks mõttevahetustele jagati kogemuslugusid eri valdkondadest ning arutleti praktiliselt ka selle üle, kuidas kujundada mainet olukorras, kus ressursse on vähe, kuid ootused suured.
Toimusid paneelarutelud, jagati kogemuslugusid erinevatest valdkondadest ning korraldati praktilised töötoad teemal „Mainekujundus väikese ressursiga“.
Maine ei ole kuvand – see on tuleviku eeldus
Konverentsi avas EPKK tegevjuht Kerli Ats, rõhutades, et maine ei ole lihtsalt see, mida meist arvatakse. Maine on eeltingimus koostööks, investeeringuteks ja adekvaatseks toetuspoliitikaks. Sellest sõltub ka järgmiste perioodide eelarve ning see, kas maaelu nähakse mineviku jäänuki või tuleviku võimalusena.
Maaelu maine hõlmab korraga mitut mõõdet:
- toidutootmist
- keskkonda ja kliimat
- loomade heaolu
- regionaalset arengut
Usaldus kujuneb väikestest sammudest – aususest rääkida nii heast kui halvast, arusaadavusest ning järjepidevusest.
Kellele me tegelikult räägime?
Poliitikaanalüütik Andreas Kaju tõi esile valusa tõe: põllumajanduse tuleviku määrab suuresti linnainimene – poliitiliselt aktiivne, väärtuspõhine ja tarbimisotsuseid tegev inimene, kelle jaoks toit tuleb poest.
Linnainimese jaoks on olulised:
- loomade heaolu ja bioeetika
- keskkonnamõju
- toidu puhtus
- julgeolek ja majanduslik stabiilsus
Kui soovime paremaid poliitilisi otsuseid ja Eesti toidu eelistamist, peame mõtlema:
- Keda me tahame veenda?
- Milles me tahame teda veenda?
- Kas räägime põllumajandusest kui hädasolevast sektorist või kui innovaatilisest majandusharust?
Kõlama jäi mõte: hädaldamine ei too pikaajalist toetust. Vaja on optimismi, tugevaid juhte, innovatsiooni ja majanduslikku enesekindlust.
Põllumehe lugu – ausalt ja huumoriga
Paneelarutelus jagasid oma kogemusi talunikud Tiit Niilo(Nopri talumeierei), Tanel Tang( Tanel ja kanad) ja Tõnis Soopalu(Farmer Tõnis). Arutelu keskendus küsimusele: kuidas jutustada oma lugu nii, et see kõnetaks ka linnainimest?
Peamised sõnumid:
- Draama müüb, aga usaldus hoiab.
- Huumor aitab ebaõnnestumise pöörata tugevuseks.
- Inimesed suhestuvad eheda ja ausa looga.
- Sotsiaalmeedia annab igale tootjale võimaluse olla oma loo jutustaja.
Tõnis Soopalu rõhutas, et alguses rääkis ta oma lugu teistele põllumeestele, kuid ajapikku selgus, et peamine jälgija on linnainimene. Side tootja ja tarbija vahel on nõrk – inimesed ei seosta enam põllumehe tööd poest leiduva toiduga.
Tiit Niilo tõi välja, et tsirkust võib vaja olla tähelepanu saamiseks, kuid päriselt on vaja usaldust. Innovatsioonile alternatiivi ei ole.
Kõlama jäi ka mõte: põllumajandus on maraton, mitte sprint. Maine kujundamine nõuab järjepidevust.
Kelle vastutus on maaelu maine?
Teises paneelis arutlesid maaelu maine üle erinevate organisatsioonide esindajad:
Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja Toiduamet, Maaelu Teadmuskeskus, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.
Ühiselt tõdeti: vastutus on kollektiivne. Maine ei sünni kommunikatsiooniosakonnas, vaid igapäevases tegevuses.
Olulisemad tähelepanekud:
- Põllumajandus jõuab avalikkuse huviorbiiti sageli kriiside kaudu.
- Noorte seas ei ole eriala piisavalt populaarne, kuid trend on paranemas.
- Avatud talude päeval võiks tugevamalt esile tuua innovatsiooni ja kõrgtehnoloogia.
- Toidujulgeolek on teema, mis aitab tuua põllumehe kangelase rolli.
Kõlama jäi mõte: igaüks on mainekujundaja.
Koostöö ja kogukond
Kolmandas paneelis jagasid kogemusi teised maaeluga seotud organisatsioonid: Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Haridustöötajate Liit ja Eesti Erametsaliit.
Näited:
- aasta küla valimine
- kogu pere metsapäevad
- kogukondade järjepidev kaasamine
Lühiajalised kampaaniad ei toimi. Vajalik on pikaajaline koostöö ja empaatia. Põllumehe traktorit vajatakse eriti kriisiolukorras – siis meenub, kui oluline on maaelu roll.
Maine kui vari
Konverentsi lõpetuseks andis Marko Pomerants ülevaate maine kujundamise metoodikatest.
Hea maine:
- vähendab selgitustöö vajadust
- suurendab otsustuskiirust
- loob usaldust ja prognoositavust
- aitab maandada riske
Olulisem sellest, milline sa välja näed, on see, mida sa ütled – ja kuidas sa seda teed.
Maaelu maine ei kujune ühe kampaaniaga. See kujuneb igapäevases töös, ausas kommunikatsioonis ja julguses näidata nii edu kui ka ebaõnnestumisi. Küsimus on lihtsalt selles kuidas optimistlikult hädaldada.
Nagu konverentsil rõhutati: põllumajandus on maraton, mitte sprint – ning igaüks meist vastutab selle eest, milline lugu maaelust räägitakse.
Allikas: Maaeluvõrgustik, Liina Laurikainen- Päri
