Rakendusuuringute programmi uuring: „Aastaringselt välitingimustes peetavate lihaveiste ja lammaste tervise- ning heaolunäitajad. Lihaveiste ja lammaste heaoluindikaatorite väljatöötamine. Poollooduslikud kooslused lihaveiste ja lammaste söödabaasina, soovitused lisasöötmise vajalikkuse kohta“ projekti juht Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool.
Lihaveiste heaoluindikaatorite väljatöötamise, testimine ja heaolu hindamise etapis oli töö üldiseks eesmärgiks siinsetele tingimustele sobiva lihaveiste heaolu hindamise protokolli väljatöötamine. Eesmärgi saavutamiseks analüüsiti töö esimeses etapis olemasolevaid lihaveiste heaolu hindamise protokolle (AssureWel, Suurbritannia; Welfare Quality® Assessment protocol for cattle, Suurbritannia), mille põhjal koostati esialgne hindamisprotokoll.
Viiest vabadusest lähtuvad loomade heaolu kriteeriumid ja alakriteeriumid (allikas: uuringu tabel 1.1.1):
| Heaolu kriteerium | Heaolu alakriteerium |
| Hea söötmine | Pikaajalise nälja puudumine Pikaajalise janu puudumine |
| Hea pidamine | Mugavus puhkamisel Termiline mugavus Liikumise hõlbustamine |
| Hea tervis | Vigastuste puudumine Haiguste puudumine Farmi protseduuridest tingitud valu puudumine |
| Loomuomane käitumine | Sotsiaalse käitumise väljendus Teiste käitumiste väljendamine Hea inimese ja looma vaheline suhe / loomahoid |
Lihaveise heaolu hindamise protokolli (vt uuringu aruande LISA 1) aluseks on suuresti konsortsiumi Welfare Quality® (2009) poolt välja töötatud dokument, mis sisaldab teiste veiste kõrval ka nuumaloomade heaolu hindamist. Projekti Welfare Quality® koostati loomade heaolu hindamise standardiseeritud meetod, et farmidel ja tapamajadel oleks võimalik rakendada ühtset hindamispraktikat tulenevalt looma heaolu kriteeriumitest.
Hindamist farmi tasandil saab läbi viia isik, kel on erialane haridus (nagu loomakasvatus, veterinaaria jne). Hindajal peavad olema oskused käituda ja suhelda loomadega. Tervikpildi saamiseks tuleb lihaveisekarja heaolu hindamine läbi viia vastavalt protokollile (ehk täismahus). Varasema kogemusega hindaja võib üldpildi saamiseks hinnata veerand loomadest (ammlehmad). Muutuste kaardistamise ja 7 parenduste ellu viimiseks on soovituslik lihaveise heaolu hinnata regulaarselt, ehk paar korda kvartalis või igal aastaajal.
Viidi läbi lihaveiste testfarmides käitumisuuring selgitamaks rajakaamerate salvestiste abil ilmastikutingimuste mõju loomade varjumiskäitumisele. Lihaveised eelistavad kehvade ilmastikuolude korral (vihm, märg lumi, mõõdukas tuul) olenevalt farmi võimalustest kas tehisliku või looduslikku varjualust (põõsad).
Kõik kolm testfarmi olid oma talviste pidamis- ja söötmiskorralduste poolest erinevad ning loomade käitumine sõltus palju sellest, kuidas ja kus oli korraldatud nende söötmine. Kuna lihaveisekarjad on tavaliselt väga heterogeensed, siis erinevas vanuses ja toitumuses loomade käitumine ning vajadus varjualuste kasutamiseks on samuti erinevad.
Veised kohanevad külma ilmaga võrdlemisi hästi. Talvisel perioodil muutub veistel karvkate pikemaks ja tihedamaks, mis aitab loomadel kehatemperatuuri säilitada ka jahedamates tingimustes. Kui karvkate on aga must või märg, siis väheneb oluliselt ka karvkatte isolatsioonivõime. Lisaks karvkattele, kaitseb looma külma eest ka nahaalune rasvakiht. Heas toitumuses ja normaalse rasvakihiga veised taluvad külma paremini kui kõhnunud veised. Külmal perioodil kiireneb lehmadel ka ainevahetus, mis suurendab organismis soojusproduktsiooni ja aitab säilitada kehatemperatuuri. Ekstreemsete ilmastikutingimuste (madal temperatuur, tuulekülm alla -10°C, sademed, tuuline) puhul vajavad enamik loomi kaitset ja selleks tuleb neile kindlasti võimaldada mingit sorti varjualune. Tehislikul varjualusel peaks olema vähemalt kolm niiskuskindlat seina ja katus. Seinte alumised osad peavad olema piisavalt kõrged, et need pakuksid tuulekaitset kogu sealviibimise perioodi jooksul. Hoone avatud külg peaks asuma lõunakaares. Varjualuses peab olema piisavalt ruumi kõikidele loomadele. Erinevates kirjandusallikates toodud soovitused varieeruvad väga suurel määral – alates 4 m2 kuni 10 m2. Varjualuste rajamisel tuleb arvestada kindlasti ka vee- ja keskkonnakaitseliste nõuetega.
Looduslike varjualuste puhul tuleb veenduda, et need tõesti pakuksid kaitset ning samuti tuleb hoolitseda selle eest, et ka looduslikes varjualustes oleks piisavalt ja kuiva allapanu. Soojade ja sademeterikaste talvede puhul tekib suur oht, et looduslike välialade/metsakoplite maapind muutub pehmeks ja see trambitakse loomade poolt ebatasaseks. Sellise maapinna külmumise järel tekib oht, et loomad vigastavad oma jalgu. Selle vältimiseks võiks loomade poolt kõige enim kasutatud ja/või riskantsed kohad katta näiteks puiduheksliga.
Uuringu käigus kohandati Eesti oludele vastavaks lihaveiste söötmisnormid. Selgitati välja poollooduslike rohumaade (loopealne karjamaa, puiskarjamaa, suprasaliinse ja saliinse vööndi rannakarjamaa) karjamaarohu maksimaalne saak, keemiline koostis (sh mine raalne) ja toiteväärtus, aastatel 2017-2019. Viimast võrreldi rohu kuivaine söömust arvesse võttes lihaveiste ja lammaste toitefaktorite vajadustega.
Leiti, et karjatatavate loomade arv tuleb seada vastavusse karjamaal kasvava rohu saagiga. Arvestada tuleb, et rohu saak on suurim vegetatsiooniperioodi esimesel kolmandikul ja väga väike või pea olematu vegetatsiooni perioodi viimasel kolmandikul.
Puudushaiguste vältimiseks ja soovitud jõudluse tagamiseks tuleb nii lihaveistele kui lammastele juurde sööta mineraalsööda segu, mis sisaldab nii fosforit, naatriumit (v.a rannakarjamaa saliinses vööndis), vaske, koobaltit kui seleeni. Loopealse karjamaadel karjatatavate lihaveistele ning kõikidel rohukooslustel karjatatavate lammaste mineraalsööda segu peab kindlasti sisaldama ka tsinki.
Arvutuste tulemusi üldistades saame öelda, et suuremat tõugu lihaveiste ja ammede metaboliseeruva energia puudujääk on minimaalne, samas teise aasta kasvavad mullikad ei jõua energiatarbe katmiseks (puudujääk kuni 10% päevase st vajadusest) niipalju rohtu ära süüa, mistõttu jääb nende arvatav kasv aeglasemaks kui vaja. Väiksemat tõugu lihaveistel energia puudust ei tule.
Poollooduslikel rohumaadel karjatamisel joonistub mõlema loomaliigi korral mineraalelementide tarbe katmise vajaduse osas välja selge muster, mõne väikese erandiga. Üldjuhul tuleb loomadele juurde sööta mineraalsööta, mis sisaldab nii fosforit, naatriumit (v.a rann akarjamaa saliinses vööndis), vaske, koobaltit ja seleeni. Fosfori tarve saab üldjuhul kaetud ka väiksemat tõugu lihaveiste teise kasvuaasta noorloomadel. Loopealsetel karjamaadel karjatatavate lihaveiste ning kõikidel rohukooslustel karjatatavate lammaste mineraalsööt peab kindlasti sisaldama ka tsinki.Kui loomade energia ja proteiinitarbe puudujäägi katmise tagajärjeks on väiksem jõudlus, siis mineraalelementide puudusest võivad loomadel tekkida puudushaigused, kannatab loomade reproduktsioon, aeglustub kasv. Sellest tingituna leiavad uuringu läbiviija d, et poollooduslikel karjamaadel karjatatavatele loomadelel tuleb mineraalsööta kindlasti juurde sööta.
Mineraalsööta võib lihaveistele ja lammastele sööta nii puistes kui lakukivina. Esimesel juhul võib täheldada raiskamist, teisel juhul aga alatarbimist. Raiskamise vähendamiseks soovitatakse mineraalsööta segada keedusoola, alatarbimise vähendamiseks aga melassi või kasutada söödavamaid mineraale, ka teist brändi. Mineraalsööt on otstarbekas paigutada jootmisala lähedale (parandab tarbimist) ja selle sö ömust tuleb regulaarselt kontrollida, veendumaks, et loomade poolt keskmiselt päevas ära söödud kogus rahuldaks nende vajadused.
Oma osa loomade toitefaktorite vajaduste rahuldamisel on ka poollooduslike karjamaade rohu saagil. Rohumaid külastades hakkas silma rohukasvu ebaühtlikkus, seda siis nii ühe ja sama kui ka erinevate sama kooslusega karjamaade piires. Kuivõrd uuringu tabelis 2.2.1. on toodud koosluste maksimaalsed rohu kuivaine saagid, siis võib arvata, et tegelik rohu söömus loomade poolt on kindlasti väiksem. Seda siis nii rammutukkade (sama aasta sõnnikul kasvav ära niitmata rohi) kui karjamaal leiduvate mitteisuäratavate taimede (nt lõikhein) tõttu. Viimased tallati loomade poolt lihtsalt maha ja neid ei söönud või kui söödi, siis ainult n.ö näljast, tingituna parema rohu puudusest. Kirjanduse andmetel võib selliselt raisku läinud rohu hulk ulatuda 50 ni (Anon, 2 016). Kuigi täpseid mõõtmisi ei tehtud (ei olnud antud uurimistöö osa), siis meie hinnangul selliselt raisku läinud rohu kogus külastatud karjamaadel nii suur ei olnud, ulatudes ca 15% ni. Võttes arvesse eeltoodut ja loomade poolt päevas tarbitud keskmist rohu kuivaine kogust ning seda, et Eestis on loomade karjatamise perioodi pikkuseks aastas 145 päeva, saame välja arvutada kui suur on loomade keskmine karjamaa vajadus erinevate koosluste lõikes.
Poollooduslikel karjamaadel karjatatavate loomade arv tuleb seada vastavusse karjamaal kasvava rohu saagiga.
