Mida võiks teada toidupakenditest?

Autor: Inge Rumessen. Eesti Toiduainetööstuse Liit tellimusel

Toidupakenditest rääkides keskendutakse tihti sellele, kui palju tekib pakendijäätmeid. Harvem aga sellele, miks pakendit üldse vaja on.  

Pakend kaitseb toodet transportimisel, aitab vältida toidu saastumist, aeglustab riknemist ning aitab säilitada maitset, lõhna ja värvi.  Lisaks antakse pakendi teavet tarbijale toote kohta. Toidutööstuses ei valita pakendeid juhuslikult – see on osa süsteemist, millega tagatakse toidu ohutus. Iga pakend peab sobima konkreetse toote omadustega ning pakendamise ja säilitamise tingimustega. Piim vajab teistsugust pakendit kui kohv, värske hakkliha teistsugust pakendilahendust kui marineeritud kurk või kuivained. Mõned tooted on tundlikud valguse, teised hapniku või niiskuse suhtes, mistõttu on vaja leida selline pakendimaterjal, mis nende tegurite vastu kaitseks.

Toidupakendid, näiteks jogurtitopsid, piimapakendid, konservipurgid, joogipudelid, pagaritoodete paberkotid, toidukiled, kohvitopsid, lihatoodete pakendites olevad imavad „padjakesed“, kuuluvad toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete hulka, mille ohutus on Euroopa Liidus reguleeritud. Olulisemaks nõudeks on, et toiduga kokkupuutuvast materjalist ega esemest ei tohi toitu erituda aineid koguses, mis võiks kahjustada inimese tervist ega halvendada toidu omadusi, nt anda toidule kõrvalmaitset või -lõhna. Ka selle nõude täitmine on osa toiduohutuse tagamise süsteemist.

Pakenditel esitatavad märgised

Mõnikord esitatakse toidupakendil ka kahvli ja peekri märgis, mida kasutatakse toiduga kokkupuutumiseks mõeldud esemete tähistamiseks. Kuna aga toiduainetööstuses tohib kasutada üksnes toiduohutuse nõuetele vastavat pakendit, siis ei ole selle märgise esitamine toitu sisaldaval pakendil kohustuslik.

Toidupakendil võidakse esitada teave ka selle kohta, mis materjalist pakend on valmistatud – näiteks kolmest noolest kolmnurga märk, kuid see ei tähenda ega kinnita pakendi sobivust või ohutust toiduga kokkupuutel.

Plastil on väga palju eri liike

Toidutööstustes kasutatakse kõige rohkem plast-, kartong-, klaas- ja metallpakendeid ning nende kombinatsioone. Tänapäeva toidutööstuse üks olulisemaid pakendimaterjale on plast. Põhjus ei ole ainult mõistlik hind – plast on kerge, tugev ja hästi vormitav ning kaitseb toitu niiskuse, hapniku ja mikroobide eest.

 Kuigi tarbijates võib enim küsimusi tekitada plast, on see toiduohutuse vaatest enim reguleeritud materjaliliik. Toidupakendina kasutatava plasti valmistamiseks võib kasutada ainult lubatud aineid, nende toitu eritumisele on määratud piirnormid, mida ei tohi ületada, ning samuti on paika pandud, kuidas tuleb piirnormidele vastavust tõendada. Näiteks on plastmaterjalide laboratoorsete katsete tingimused määratud viisil, mis võtab arvesse konkreetse toidu pakendamis- ja säilitamistingimusi, eriti just pakendi ja toidu kokkupuute aega ja temperatuuri ning toidu omadusi (nt rasvasisaldust ja happelisust).

Kuigi sageli räägitakse plastpakendist üldsõnaliselt, valmistatakse pakendid tegelikult väga erineva koostisega plastist. Koostise varieerimisega saab anda plastile pakendimaterjalina kasutamiseks vajalikke omadusi – kuuma- ja külmakindlust, vastupidavust gaaside läbilaskvusele jne. Joogipudelid on enamasti PET-plastist, sest see on läbipaistev ja ei lase süsinikdioksiidi läbi. Kuumutamiseks mõeldud küpsetuskotid on valmistatud polüamiidist, mis talub kõrgemaid temperatuure. Sügavkülmatoodete pakendid peavad säilitama omadused väga madalatel temperatuuridel, et need ei muutuks külmas kergesti hapraks või lekkivaks.

Mitmekihiline materjal tagab pikema säilimisaja

Paljud kaasaegsed pakendid koosnevad mitmest materjalikihist, sest üks materjal üksi ei suuda pakkuda kõiki vajalikke omadusi. Näiteks võib üks kiht anda pakendile tugevuse, teine kaitsta hapniku eest ja kolmas võimaldada kuumtöötlust.

Kartongi ja paberit kasutatakse laialdaselt piima- ja mahlapakendite, munakakarpide ja kuivainete puhul. Samas ei ole joogipakendeid ainult kartongist. Näiteks mahlapakend koosneb tavaliselt mitmest materjalikihist. Kartong annab pakendile tugevuse, plastkihid hoiavad sellest niiskust eemal ning mõnel juhul kasutatakse ka õhukest alumiiniumikihti, mis kaitseb toodet valguse ja hapniku eest.

Klaaspakendeid kasutatakse eelkõige hoidiste, kastmete, marineeritud toodete, mooside, mahlade ja alkohoolsete jookide puhul. Tarbijad usaldavad klaasi sageli kõige rohkem ning sellel on ka põhjus. Klaas on väga stabiilne materjal, mis sobib enamiku toitudega, sh happeliste toitudega, ning talub hästi kuumtöötlust. Lisaks võimaldab nt klaaspurk toodet pärast sulgemist kuumutada, mis aitab tagada säilivuse ja mikrobioloogilise ohutuse.

Samas on klaasil ka puudusi. See annab purunedes kilde ja on raske, mis muudab transpordi energiamahukamaks. Tarbija jaoks on oluline meeles pidada, et kahjustatud klaaspakendis toitu ei tohiks süüa. Kui purk on pragunenud, kaas kummis või vaakum kadunud, võib see viidata sellele, et toidu ohutus ei ole enam tagatud.

Metallpakendeid kasutatakse näiteks konservide, kalatoodete ja erinevate valmistoitude puhul, mille pikk säilivusaeg põhineb suuresti just metallpakendi väga heal kaitsevõimel. Paljud tarbijad ei tea, et konservipurgid ei ole seest lihtsalt paljas metall. Enamik purke on kaetud spetsiaalse kaitsekihiga, mis takistab toidu otsest kokkupuudet metalliga.

Samas tuleb tarbijal konservi ostes tähelepanelik olla. Mõlkis, paisunud või lekkiv metallpakend võib viidata sellele, et pakendi kaitsevõime on kahjustunud ja toode riknenud.

Kõik pakendid ei sobi korduskasutamiseks

Viimastel aastatel on järjest rohkem teemaks olnud pakendite korduv kasutamine. Siin peab aga teadma, et kõik toidupakendid ei ole mõeldud korduvkasutamiseks. Näiteks plastist jogurti- või kohupiimatopsid, jäätise- või salatikarbid on üldjuhul toodetud ühekordseks kasutamiseks ja nende puhul ei ole tootja hinnanud, kuidas materjal käitub pärast korduvat pesemist, kuumutamist ja kokkupuudet toiduga, mis on tõenäoliselt ka teistsuguste omadustega (nt on happelisem või rasvasem) võrreldes toiduga, mis oli pakendis esmalt.

Korduva kasutuse käigus võivad pakendi pinnale tekkida kriimustused ja mikrokahjustused, kuhu kogunevad mikroobid ning mida on keeruline põhjalikult puhastada, ning mis võivad suurendada materjalist erituvate ainete sattumist toitu või põhjustada toidu saastumist mikroorganismidega. Samuti võivad materjali vananedes selle omadused muutuda viisil, mis suurendab pakendist ainete eraldumist toitu. Seetõttu on toidu jaoks kõige ohutum kasutada spetsiaalselt korduskasutuseks mõeldud nõusid ja karpe, mille puhul on materjali sobivust vastavates tingimustes hinnatud.

Artikkel valmis Maaelu Teadmuskeskuse tellimusel. Kõik autoriõigused on kaitstud. Väljaandmist toetas Eesti põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteem (AKIS) ning Euroopa Liit.