Rannu Seemne peremees Madis Ajaots vaatleb, kuidas innovatsioon ja teadmussiire on alati olnud ühed edukuse tagajad. Uut peab proovima „palju, aga tihti” nagu mõned maamehed ütlevad hoopis ühe teise asja kohta.
Rannu Seemes toimus juulikus Climate Farm Demo projekti infopäev “Kestlik põllumajandus – tuleviku vundament“. Esinejate lava oli kujundatud, arvestades tänapäevase audio ja valgustehnikaga. Aga lava kõrval seisis ajahambast puretud nostalgiline traktor rahvakeeles “põka” koos adraga. Sellel päeval meie põka ei ruulinud täiega, küll aga järgmisel kuul.
Põka võitis augustis künnimeistri Mihkel Tattar kündmisel Rõhul esikoha.
Võidu toonud adra lugu on meie kogukonnale väga kirev. Riska 19 Talu (Rannu) vanad omanikud Rootsist saatsid noorperemehele üheksakümnendate alguses talu taastamiseks Fiskarsi adra. Ader hakkas elama tõelist ringmajanduse ja taaskasutuse elu. Läbi künnimehe visa harjutamise ja adra ümberehitamise sai see mullaharimiseks sobilikuks. Kõige tähtsam eesmärk kündmise juures on ju külvialuse ettevalmistamine.
Meie põka ametlik nimi on DT-20 (1960, ühe silindriga diiselmootor, siduri lahutamine toimub parema käe all oleva hoovaga). Rahvasuus levis traktori kohta sõna “põka” hobuajastul, kui kuuldi juba kaugelt selle imemasina iseloomulikku podinat. Eesti Kaubandus-Tööstus Ministeerium tellis 1919. aastal USA-st 10 traktorit Titan, et pidada maailmaga sammu ja vääriline tegija rahvusvahelisel tasandil. 1920ndate esimest poolt loetakse Eesti põllumajanduse traktoriseerimise alguseks.
Eesti lähipiirkonnas valmis esimene tehas traktorite tootmiseks masskonveieril ameeriklaste sisseseade ja USA spetsialistide abiga 1931. aastal Harkivis. Täisvõimsusel valmis 6 minutiga üks traktor. Ameerika traktori McCormick Deering 15-20 väikeste muudatustega koopia tähistati Harkivi tehases CXT3 15/20.
Põka näitab innovatsioonile teed
Nüüdseks on põlvkondade vahetusega noortepärane rääkida moodsas, euroopalike mõjutustega keeles. Eesti murde uurijatel Saareste koolkonnast oleks siit mitu teadustööd kirjutada. Isegi põkast on saanud „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“. Nii on meie põka läbi mitmeski tähenduses seotud innovatsiooni, StartUp-ide, täppisviljeluse, andurite ajastu, eluslabori ja toidujulgeolekuga.
Demofarmina üritame leida tasakaalu tootmise ja loodushoiu vahel. Meie Rannu Seemnes kasvatame toidurukist, ideaalne oleks kui rukki kasvataja süsiniku heide jääks 50% juurde kogu leivatootmise protsessist.
See on võimalik kui kasutada 100 % biokütuseid (biogaas, elekter, vesinik) kõigis rukki põllutööga seotud traktorites ja kombainides. Rukki väetamisel kasutatakse ainult kliimasõbralikke väetiseid (vahekultuurid, looduslikud väetisained).
Hobustega põlluharimine täidaks soovitud tingimused väga hästi. Kui hobusega künda 1 hektar põldu kõnnib hobune sellel ajaga 4 kilomeetrit ja künnimees adra kurgede taga peab kõndima sama 4 kilomeetrit. Mõlemad liikusid ja töötasid bioloogilise kütte peal.
Kuna on siiski kahekümnendad, tasuks hobustelt põka peale liikuda. Kui selle mootor viia kestlikkuse põhimõtetele, on see vaja vahetada elektri või vesiniku küttele. Hetkel ei ole maailmas konveierit kus toodetaks suuri biogaasil, elektril või vesinikul töötavaid traktoreid. Nii on siin koht, mis tuleks täita teadmussiirdega, et jõuda innovatsioonini. Muide, TÜ Keemia instituudi teadlased on vesiniku ja superkondensaatori välja töötamisel maailmas tipptegijad.
Mida bio-põkaga põllule külvata? Uues METKi arengukavas on kestliku toidutootmise eesmärgina välja toodud, et kui uus sort peab tulema koos koos agrotehniliste soovitustega, kolm aastat väldanud katsetete tulemustega ja ökonoomikaga.
Eesti sordid on väga hea koha leidnud põldudel tänu talvitumisele. Üks teema andurite ajastul on aga pisut lapsekingades. Nimelt, rukki põhu segamine bioloogiliselt aktiivse mullaga. Kui rukki tera saak on 9 tonni hektarilt, siis põhu kogus mis jääb põllule on 10 tonni hektari kohta.Ühe tonni põhu segamiseks vajatakse 2,5 cm mulda et mulla elurikkus säiliks, “mullaliim” oleks künni kihis, süsinik talletuks ja C/N suhe oleks paigas. Mullaharimise masinatele on see suur väljakutse et, 25 cm mulda põhuga segada.
Mida Rannu Seeme on koos partneritega viimasel ajal õppinud?
Eesti sordid mis sobivad väga hästi kestliku toidutootmise põhimõttega (mesilaste korjealad, vahekultuurid, ōhulämmastiku sidujad):
- Ristikud
- Lutsernid
- Ida-Kitsehernes “Gale”
- Mitmeaastane lupiin “Lupi”
- Mesikas “Kuusiku”
- Leheline hernes “Kirke”
- Tatar “Aiva”
Kõrrelise heintaimed, segudes toetavad liblikõieliste lämmastikku mulda sidumisel:
- Punane aruhein “Herbert”
- Itaalia raihein “Talvike”
- Paideroog “Pedja”
METKi sordid on suunanäitajaks kestlikkuse elluviimisel. Puudu on uued nipid ja lähenemised põllul ja siin on mõned näited.
Kuidas muuta kohalike alakasutatud püsikultuuride sortide säilitamine ja kasutamine põllumeestele atraktiivseks ja kasumlikuks ning seeläbi panustada elurikkust toetavasse jätkusuutlikku põllumajandusse kliimamuutuste tingimustes?
- Mesilaste korjeala segu ühekorra külvad ja 3 aastat õitseb: Keerispea, Valge mesikas “Kuusiku, Valge ristik J4
- Toiduhernes vahekultuuridega ühekorra külvad ja 3 aastat on põld hooletu: Põldhernes “Avantgarde“, Itaalia raihein “Talvike”, Valge ristik “J4, “
- Leheline hernes “Kirke”. Sügisel on vaja kiirekasvuga lehelist massi vahekultuuride segudes.
Kuidas suurendada Euroopa taimse valgu omavarustatust kliimamuutuse tingimustes, integreerides jätkusuutlikku taimse valgu tootmist erinevatesse väärtusahelates ja piirkondades? Põldhernesortidest andis parima toorvalgusaagi nii mahe- kui tavaviljeluses sort “Kirke” .
Rannu Seeme OÜ on teinud kolm aastat koostööd Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooliga, et selgitada, millised uued ja vanad mesilaste korjeala taimed sobivad Eesti oludesse. Tellitud seemnetega oleme kahjuks kaasa saanud invasiivseid võõrliike ja parasiittaimi nagu võrm. Seegi on õppimise koht. Seda tegevust nimetatakse tänapäeval eluslaboriks.
