Maheviljeluses tuleb teraviljakasvatuses umbrohutumuse kontrolli alla saamiseks pöörata suuremat tähelepanu kombineeritud sügisese mullaharimise kasutamisele. Seda näitab ka Maaelu Teadmuskeskuse tehtud kompleksuuring, mis selgitab MAHE (mahepõllumajandusliku taimekasvatuse) ja KSM (keskkonnasõbralike majandamispraktikate) toetuse nõuetele vastava viljavahelduse mõjusid erineva sügisese mullaharimise (pindmine ja tüükoorimine koos künniga) foonil.
2024. aastal jätkati METK Kuusiku katsekeskuses kompleksuuringuga, mille üheks eesmärgiks on selgitada, kuidas mõjutavad erinevad külvikorrad ja sügisene mullaharimine teraviljade umbrohtumust ja saaginäitajaid mahe- ning tavaviljeluses.
Viljavahelduse mõju on teraviljade saagikusele ilmnenud just maheviljeluses
Uuringus on 2020. aastast alates kaks mahetaimekasvatuse ja KSM viljavahelduse nõuetele vastavat külvikorda (teravilja-vahekultuuri ja teravilja-ristiku), mida võrreldakse nõuetele mittevastava teraviljade viljavaheldusega (teravilja-mono).
Kõik külvikorrad olid 4-väljalised ja taimekasvatussuunitlusega. Kultuuridest kasvatati kõigis kolmes külvikorras tali- ja suvinisu ning kaera. Teravilja-vahekultuuri külvikorras lisandusid viljavaheldusse põldhernes ja sügisesed vahekultuurid, teravilja-ristiku külvikorras punane ristik ning teravilja-mono külvikorras suvioder. Vahekultuuridena külvati tali- ja suvinisu järele peamiselt õlirõika ja valge sinepi segu. Punane ristik külvati põhiliselt kaera allakülvina ja kasvatati järgneval aastal talinisule haljasväetiseks.
Poolel katsealal hariti põldu iga-aastaselt kombineeritult tüükoorimise (rullrandaal) ja künniga. Teisel poolel katsealal aga hariti tali- ja suvinisu koristusjärgselt pindmiselt rullrandaaliga, ülejäänud kahe kultuuri järel tehti aga nii tüükoorimist kui kündi.
„Katsetulemused näitavad, et viljavahelduse mõju on teraviljade saaginäitajatele esimeste katseaastate jooksul juba ka ilmnenud ning seda just maheviljeluses, kus me pole kas maheväetisi üldse andnud või väetame oluliselt väiksemate normidega kui tavaviljeluses“ sõnab uuringu juht METKi agroökoloogia peaspetsialist Karli Sepp. „Mahetalinisu terasaak on nelja viimase aasta (2021-2024) keskmisena olnud teravilja-ristiku külvikorras haljasväetiseks kasvatatud punase ristiku järel 14% suurem kui teravilja-vahekultuuri külvikorras põldherne järel ja 20% suurem kui teravilja-mono külvikorras suviodra järel kasvatades.“
haritud maheviljeluse katselappidel näha seal levivad põld- ja põld-piimohakad.
Tagumisel põlluosal, kus on iga-aastaselt tehtud tüükoorimist koos künniga,
ohakad praktiliselt puuduvad. Autor: METK
Maheviljeluses levinud umbrohte tuleb tõrjuda sügisese mullaharimisega
Talinisule järgnevate suviteraviljade kasvatamisel on viljavahelduse mõju sõltunud rohkem juba sügisel tehtud mullaharimise viisist. Nimelt soodustab pindmine mullaharimine maheviljeluses vegetatiivselt levivate umbrohtude (põldohakas, põld-piimohakas, orashein jm) mullasiseste vegetatiivosade tükeldamisega nende levikut, kuid ei tõrju neid oluliselt.
Kui aga kasutada pindmist harimist (tüükoorimist) ja sügavamat kündi kombineeritult, kurnatakse umbrohtude vegetatiivosad korduva ja erinevas sügavuses harimisega välja ning järgneva aasta kultuuris nad nii suurt probleemi enam ei tekita.
Maheviljeluses levinud umbrohtude äestamisega ei saa vegetatiivselt levivaid umbrohte erinevalt lühiajalistest seemnetega paljunevatest umbrohtudest kuigi tõhusalt hävitada ja seetõttu tulebki neid tõrjuda just sügisese mullaharimisega.
„Ohakad ja vähemal määral ka orashein on muutunud pindmiselt haritud mahesuviteraviljade katselappidel tõsiseks saagi vähendajaks ja põllu risustajaks. Kui aga mahepõldu on iga aasta sügisel üks või kaks korda pindmiselt kooritud ja hiljem küntud, on umbrohtumus jäänud suhteliselt väikeseks ega erine palju tavaviljelusest, kus on veel ka täiendavalt herbitsiidiga pritsitud“ toob Karli Sepp mullaharimise mõjud umbrohtumusele välja (vt ka droonipilti).
Vahekultuuride kasvatamine pole maheviljeluses katseaastate jooksul terasaagile siiski kuigi soodsat mõju avaldanud
Põlluosal, kus tüükoorimise ja künni koosmõjul suudeti umbrohtumus kontrolli all hoida, ilmnes soodsama teravilja-ristiku viljavahelduse positiivne mõju talinisu terasaagile lisaks ka külvikorras järgnevate suviteraviljade terasaagile. Nii oli maheviljeluses tali- ja suvinisu ning kaera keskmine terasaak (2021-2024. a) teravilja-ristiku külvikorras 10% suurem kui teravilja-vahekultuuride ja 12% suurem kui teravilja-mono külvikorras.
Põlluosal, kus kahel aastal järjest tehti pindmist harimist ja seejärel hariti mulda tüükoorimise ja künniga, ei suudetud aga suviteraviljades vegetatiivselt levivaid umbrohte kontrollida. Seal jäid terasaagid külvikordades märgatavalt väiksemaks kui igal aastal tüükoorimise ja künniga haritud põlluosal. Suure umbrohtumuse mõjul muutus soodsama viljavahelduse mõju aga sisuliselt olematuks.
Vahekultuuride kasvatamine pole maheviljeluses katseaastate jooksul terasaagile siiski kuigi soodsat mõju avaldanud. Põhjusteks on olnud vahekultuuride hiline ja lühike kasvuaeg ja mitu kuiva sügisperioodi, mis pole soodustanud nende kasvu ja suurema biomassi moodustumist. Lisaks on nende kasvu pidurdanud seotavate toiteelementide puudus mullas.
Pindmisel harimisel ei saa nende kasvatamise tõttu sügisel teha ka korduvat pindmist harimist, mis vegetatiivseid umbrohte rohkem välja kurnaks. See võib olla ka põhjuseks, miks ohakate levik teravilja-vahekultuuride külvikorras oli maheviljelusel suurem ja terasaak väiksem kui teistes külvikordades, kus põldu sai sügisel kaks korda pindmiselt harida.
Autor: Karli Sepp, METK
