Ilmastik mängib olulist rolli taimehaigusi tekitavate seente levikul. Haigustetõrje kõige tähtsamaks eesmärgiks on hoida taim terve kogu kasvuperioodi vältel. Fungitsiidid on jätkuvalt tähtsad haiguste tõrje seisukohast, kuid ettevaatus nende kasutamisel on ülioluline. Haigustekitaja populatsioonis resistentsuse arenemise riski vähendamiseks tuleb vahetada fungitsiidide toimeaineid ja järgida kasutamise juhiseid.
Tõrje efektiivsus sõltub pritsimise ajast, haigusseene esinemise hulgast ja levikust ning keskkonnatingimustest. Enamus lehti nakatavad haigused kiirendavad taimedel lehtede vananemist ja vähendavad saagikust. Fungitsiidide kasutamine taime lehtede kasvu ajal katkestavad väga efektiivselt mitmeid seene eluks vajalikke funktsioone.
Võrsumise lõpus, kui kõrvalvõrsed hakkavad tekkima, algab pähikute moodustumine. Kaitstes taimi kriitilisel ajal (kõrsumisel) pidurdab see haiguste edasi levimist. Haigustõrje kaitseb ülemisi moodustuvaid lehti, tagades sellega hiljem maksimaalse fotosünteesi. Tera täitumise ajal, see on kuue kuni seitsme nädala jooksul on kuni 80% saagist mõjutatud fotosünteesist. Fungitsiidid aitavad vältida lehtede ehk rohelise massi kaotust. Arvestatakse, et nisudel lipulehe ja viljapea hoidmine tervena tagab 65% saagist.
Teraviljadel enamlevinud haigused
Kõrreliste jahukaste (Erysiphe graminis).
Nakatumist soodustab suur niiskus ja madal temperatuur. Lisaks on soodsateks tingimusteks tihe taimik ning kõrge lämmastiku foon. Kõige vastuvõtlikum on teravili just kiirel kasvuperioodil. Jahukaste esmaseks tunnuseks on valged seeneniidistiku laigud. Kirme koosneb seeneniidistikust ja lülieoskandjatest, millest lülistuvad lahti eosed. Idanemine, nakatumine ja eoste moodustumine toimub soodsates tingimustes 7-10 päevaga. Arenguks optimaalne temperatuur on 15-22 °C.
Kõrreliste helelaiksus (Zymoseptoria tritici), Nisu helelaiksuse tekitaja (Phaeosphaeria nodorum)
Esmaseks nakkuse allikaks on kõrred, seemned ja talvituvad taimed. Mullaga segamata nisu kõrretüü soodustab eoste tootmist, teral säilib seen üle aasta. Eosed säilitavad temperatuuril +2°C -+10 °C eluvõime 1 kuu jooksul, eoskogumikust erituv lima kaitseb eoseid kuivamise eest ja soodustab idanemist, nakatumine vajab vähemalt 6-tunnist niisket perioodi. Järgmine eoste põlvkond areneb 10-20 päevaga, nende idanemiseks ja infektsiooniks on Zymoseptoria tritici optimaalne +15°C -+25 °C, Phaeosphaeria nodorum´i optimaalne kasvukeskkond on +20°C -+24°C. Nakatumist soodustab märg tuuline ilm, kuiv vähendab infektsiooni ja seiskab laikude ja eoste arenemise.
Nisu-pruunlaiksus e. DTR (Pyrenophora tritici-repentis)
Haigustekitaja püsib puhkestaadiumis sügisel ja talvel saprofüüdina taimejäänustel ja kõrtel, et kevadel kasvuhooaja algul esmast infektsiooni tekitada. Eosed levivad tuule abil kevadest hilissuveni, nakatumiseks on vajalik 6-48 tunnine märg periood. Haigustekitaja on võimeline arenema laias temperatuuri vahemikus ja arengut soodustab kauakestev kaste või vihm. Levikut suurendab suur õhuniiskus ja temperatuur +15+25ºC. Suuremat saagikadu põhjustavad infektsiooni areng loomisel ja lipulehe kahjustus.
Odra-võrklaiksus (Pyrenophora teres f. teres), Odra võrklaiksuse täpp-vorm (Pyrenophora teres f. maculata) Esmase nakkuse peamiseks allikaks on seenemügarad kõrretüül. Suure õhuniiskusega temperatuurivahemik 15°C -25°C ja päevavalgus soodustavad lülieoste teket, sellele järgnev 6-tunnine pime periood on piisav nende vabanemiseks. Eosed eralduvad tugevate õhuvoolude abil enamasti kuivalt lehepinnalt, ka vihmaga võivad eosed levida, kuid liikuvus langeb oluliselt. Lehtede nakatumine on suurim 10-30-tunnises niiskes keskkonnas.
Putukatest põllul
Ripslased (Thripidae)
Talioder, tritikale ja rukis on oma arengus oluliselt eespool kui talinisu. Sõltub kultuurist ja piirkonnast on viljadel õige pea ohete tipud nähtavad või viljapea on väljunud juba lehetupest. Tänased temperatuurid on ripslaste aktiivsust tõstnud ning nad on asustanud teravilju, seetõttu võib neid üsna arvukalt leida. Ripstiivaliste lennuvõime ei ole kuigi hea, kuid võivad nad tuule kaasabil levida väga kaugele. Emasputukas muneb kõrreliste pähikutele 30–100 muna.
Lehetäilased (Aphididae) suviteraviljadel.
Suviviljadel on märgata tiivulisi lehhetäisid, kes on migreerunud talvitumispaikadest mahlasele orasele. Populatsioon kasvab massiliselt, kui keskmine temperatuur ületab 13 ºC ja suhteline õhuniiskus 68%, tavaliselt juuni II poolel. Toominga-lehetäid, kõrsvilja-lehetäid ja odra-lehetäid elavad teraviljadel suurte kolooniatena, kaera-lehetäid enamasti ühekaupa. Imevad pistmis-imemissuiste abil taimemahla lehtedest, võrsetest, hiljem ka kõrtest ja rohelistest viljapeadest. Tugevalt kahjustatud taimedel viljapea ei välju lehetupest, lehed kolletuvad enneaegselt, taimed võivad hävida, saak langeb ja kvaliteet halveneb. Lehetäide eritistel arenevad tahmkatteseened, takistades normaalset assimilatsiooni. Kahjustuse suurus sõltub lehetäide arvust taime kohta ja teravilja arengujärgust. Kui kahjur ilmub teraviljapõllule enne odra 37. kasvufaasi on kahjustus tunduvalt tugevam. Lehetäid eelkõige toominga lehetäid kannavad üle ka mõningaid teraviljade viirushaigusi nagu odra kollast kääbusviirust (Barley yellow dwarf luteovirus’t), mis on tugeva saaki alandava toimega.
Loe ka teraviljade haiguste ja kahjurite tunnustest ning tõrjepõhimõtetest
Maaelu Teadmuskeskuse ja Tiiu Annuki koostöös uuendame teabesalve materjale erinevate taimekahjustajate kohta. Märtsis avaldasime liblikõieliste (herne ja oa) haiguste ja kahjustajate teavet, augustis ristõieliste kohta ning nüüd ka teraviljad
Autor: Tiiu Annuk
Allikas KEVILI põllujalutuse blogi
Toimetas: Hanna Tamsalu
