Maaelu Teadmuskeskus ajakohastas kolmeaastaste põldkatsete (2022–2024) põhjal teraviljahaiguste tõrjekriteeriumid, et toetada tõhusamate tõrjestrateegiate valikut, arvestades sordi haiguskindlust, kasvufaaside tundlikkust ja muutuvat agrotehnikat.
Tõrjekriteeriumid võivad muutuda taimekasvatuse ja agrotehnika muutudes, olles tõrjestrateegia (sordi haiguskindlus, taimede kasvufaas, taimekaitse hind, saagi maksumus) oluliseks osaks. Pritsimise ajastamisel tuleb arvestada ilmastiku, kahjustaja nakkusfooni ja sordi haiguskindlusega. Vastuvõtlikul sordil on soovitus tõrjega alustada väiksemast kahjustustasemest kui resistentsemal.
Pille Sooväli, METKi taimekaitse osakonna vanemteadur-juhataja, soovitab vastuvõtlikel sortidel alustada haigustõrjet juba kõrsumise faasis ning resistentsematel sortidel lipulehe faasis; osaliselt resistentsete sortide puhul on mõistlik lähtuda vastuvõtlike sortide tõrjekriteeriumidest.
Lehehaiguste tõrje: säästlikkuse ja majandusliku tasuvuse põhimõtted
Pestitsiidide säästliku kasutamise direktiiv kohustab rakendama vajalikke meetmeid, et vähendada taimekaitsevahendite kasutamist. Taimekaitse hea tava käsitluse kohaselt kehtestatakse kultuuridele optimaalsed soovitused, mis peaks tagama efektiivseima tegevuse kultuuride kasvatamisel kahjustajate eest.
Tõrjekriteeriumid on lehehaiguste esinemise määr, millest alates potentsiaalne saagikadu ületab haigustõrjele tehtud kulutused. See tähendab, et igal haigusel on tõrjekriteerium, mis koosneb bioloogilisest ja majanduslikust kriteeriumist, kus on arvesse võetud lehepinna kahjustuse % ja tõrje maksumus ning saagikadu. Taimede nakatumine sõltub taimede kasvufaasist ja tihedusest põllul. Oluline osa on keskkonnatingimustel, kuna aastate lõikes ilmastik erineb mõjutades haigustekitajate eoste kontsentratsiooni õhus. Keskkonnatingimustest on eriti olulised temperatuur ja lehtede 100% niiskus, mis soodustavad juba taime lehele sattunud patogeeni eoste idanemist.
Materjal ja metoodika
Taimehaiguste tõrjekriteeriumid uuendati suvinisu, suviodra ja kaera erineva haiguskindlusega sortide põldkatsetelt kogutud informatsiooni põhjal kolme-aastase perioodi jooksul (2022–2024). Katses hinnati taimehaiguste tõrje efektiivsust vastavalt EPPO juhenditele, kasutades erineva haiguskindlusega sorte. Põldkatsed viidi läbi künnipõhiselt väetisfoonil NPK 17-6-18 (300 kg ha-1), 10 m2 katselappidel kolmes korduses.
Kasutati vastuvõtlikke (V) ja resistentsemaid (R) sorte: odral jahukaste ‘Maali’ (V), ‘Soldo’ (R), võrklaiksus ‘Grace’ (V), ‘Iron’ (R), suvinisul jahukaste ‘Mooni’ (V), ‘Mireete’ (R), helelaiksus ‘Manu’ (V), ‘Specifik’ (R) ja kaeral pruunlaiksus ‘Ivory’ (V), ‘Delfin’ (R), kroonrooste ‘Scorpion’ (V), ‘Kusta’ (R). Külviseeme puhiti (Celest Trio 1,5 l t-1) nädal enne külvi. Külvinormiga 450 idanevat tera m² külvati 4.05 (2022), 3.05 (2023), 9.05 (2024). Umbrohutõrje tehti võrsumisfaasis (Starane XL 0,8 l ha-1), pealtväetamine kõrsumise alguses (AN 34,4% N 30 kg ha-1). Kasvuaegne pritsimine viidi läbi registreeritud väikseima kulunormiga: varane haigustõrje kasvufaasis (GS) 32, varane + hiline haigustõrje GS 32 + GS 50, hiline haigustõrje GS 50 (tabel 1). Lisaks oli katses fungitsiidita kontrollvariant.
Katseperioodi ilmastik
Ilmastikuandmed koguti automaatilmajaama Metos Compact abil (joonis 1). Katseaastatel algas mai keskmise õhutemperatuuriga 5,7 ̶ 7,7 °C. Võrreldes perioodi 2022–2024. andmetega, oli juunikuu algus jahedam 2023. aastal (11,5 °C), juuni teine pool sarnanes kõigil aastatel, õhutemperatuur oli 15 ̶ 19 °C. Kõrgeim temperatuur mõõdeti 2024. a juulis (20 °C). Sademeid esines igal aastal erinevalt. Mai oli vihmasem 2022. a (49 mm) ja kuivem 2024. a (8,8 mm). Juunis sadas rohkem 2024. a (58 mm) ja vähem 2023. a (28 mm). Juuli algas vihmaselt 2023. (65 mm) ja 2024. a (44 mm), kuid samal perioodil sadas 2022. a ainult 6 mm. Kõige sajusem oli 2024.a juuli, mil sademeid kogunes kokku 152 mm.
Suvinisu peamised lehehaigused ja nende tõrjekriteeriumid
Suvinisu katses oli jahukastele (Blumeria graminis) vastuvõtlik sort ‘Mooni’ ja haiguskindlam sort ‘Mireete’. Kontrollvariandis oli sordi ‘Mooni’ lehepinna nakatumine igal aastal 30%. Varasel haigustõrjel oli kahe ülemise lehepinna lõplik nakatumine 10% ja kahekordne või hiline tõrje hoidis nakatumise 5% tasemel. Jahukaste levik on kiire, haigustekitaja uus põlvkond areneb 7 päevaga, sõltudes ilmastikutingimustest (Ahdb 1). Tõrje on soovitav alates 10% nakatumisest vastuvõtlikul sordil kõrsumise alguses ja resistentsemal sordil 25%, alates lipu- lehe kasvufaasist (tabel 2).
Helelaiksust (Zymoseptoria tritici) hinnati vastuvõtlikul sordil ‘Manu’ ja haiguskindlamal sordil ‘Specifik’. Helelaiksus on nisu levinuim haigus, peamine nakatumine toimub juunis-juulis, siis on patogeeni arenguks kõige soodsamad õhutemperatuur ja -niiskus. Keskmine nakatumine jäi erineva haiguskindlusega sortidel 10% piiresse, haigustõrjega oli ülemise lehepinna kahjustus kuni 5%. Kõige efektiivsem oli 2022. ja 2023. a ühekordne hiline pritsimine mõlema sordi puhul ja kahekordne haigustõrje 2024. a, siis oli sortide nakatumine 2–3% lehe- pinnast. Helelaiksus vajab levikuks niiskust, nakatuda saab vähemalt 48 tundi vihmamärg taimeleht, seetõttu on tõrjekriteerium seotud vihmapäevadega (Ahdb 2). Kuna helelaiksuse peiteaeg on 14 ̶ 42 päeva ja arengut soodustab 15 ̶ 22 °C, on Eesti oludes vastuvõtlikul sordil soovitatav jälgida vihmapäevi alates kõrsumisest ja resistentsemal sordil alates lipulehe kasvufaasist (tabel 2.)
Nisu-pruunlaiksusele (Pyrenophora tritici repentis) resistentseid sorte ei ole, mistõttu hinnati kõiki nelja eelpool mainitud sorti. Nisu-pruunlaiksuse levik oli sarnane kõigil aastatel, erinevatel tõrjeaegadel oli sortide haigestumine sama.
Kahekordne tõrje töötas efektiivsemalt sordi ‘Manu’ peal, kus lehepinna kahjustus jäi 5% piiresse 2022. ja 2023. aastal Samadel aastatel sordil ‘Mooni’ hiline haigustõrje nisu-pruunlaiksust töötlemata kontrolliga võrreldes ei vähendanud ja nakatumine oli 20%. Nisu-pruunlaiksuse levikuks on Eestis keskkonnatingimused küllalt soodsad. Haigustekitaja eosed säilivad taimejäänustel ja on võimelised idanema temperatuuridel 4 ̶ 32 °C. Suvel tuule ja vihmapritsmetega levivatele lülieostele on soodsaim temperatuurivahemik 20 ̶ 28 °C, lehe nakatumiseks piisab 18tunnisest niiskusest. Haiguse peiteaeg on 7 ̶ 14 päeva (Ahdb 3). Tõrjekriteeriumiks on nisutaimede nakatumise tase alates kõrsumise kasvufaasist ja pikka aega märg ilm (tabel 2).
Odra haigustõrje kogemused 2022–2024
Odra katses oli jahukastele (Blumeria graminis) vastuvõtlik sort ‘Maali’ ja haiguskindel sort ‘Soldo’. ‘Maali’ haigustõrjeta kontrolli nakatumine igal katseaastal oli 40% lehepinnast. Haigustõrje puhul sõltus selle sordi lõplik nakatumine kasvuaasta ilmastikust, jäädes madalamaks 2023. aastal.
Jahukaste arengule vähemsoodsal aastal jäi vastuvõtlikul sordil kahekordse või hilise tõrje puhul nakatumine 10% piiresse. See näitab, et lühikese arengutsükliga patogeeni, mis on võimeline kasvuhooajal mitut põlvkonda tootma, on võimalik haigustõrjega kontrolli all hoida. Resistentse sordi ‘Soldo’ haigestumise hoidsid ära kõik tõrjevariandid, mis tähendab, et varane ja kahekordne fungitsiidiga pritsimine ei olnud antud aastatel vajalik, kontrollil haigestusid lehed kuni 5%. Jahukaste levikule on optimaalne temperatuurivahemik 15 ̶ 22 °C. Iseloomulik on 7 ̶ 10 päevane peiteperiood, mistõttu on tõrjega soovitav alustada vastuvõtliku sordi puhul alates kõrsumisest, kui nakatunud taimi on üle 10% (tabel 3). Vastuvõtlikul sordil lööbib haigus varem ja areneb kiiremini.
Võrklaiksus (Pyrenophora teres) on odral kõige levinum lehehaigus, nakatumine toimub vahemikus 10 ̶ 25 °C ja vajalik on 70 ̶ 90% õhuniiskus (Ahdb 4).
Katses oli vastuvõtlik sort ‘Grace’ ja haiguskindlam sort ‘Iron’. Haigustõrjeta variandis oli ‘Grace’ nakatumine 10% (2022, 2024) ja 20% (2023). Varase tõrjevariandi nakatumine (20%) ei erinenud 2023. a kasvuhooaja lõpuks kontrolliga võrreldes. Võrklaiksus levib kergesti tuule ja vihmapiiskade abil, soodne on niiske ja soe ilm, keskmine haiguse peiteaeg on kaks nädalat. Sort ‘Iron’ nakatus haigustõrjega variantides 5% piires kõigil katseaastatel. Vastuvõtlikel sortidel on fungitsiidi kasutamine soovitatav alates kõrsumisest (tabel 3).
Kaera haiguskindluse ja haigustõrje katsetulemused
Kaera kroonrooste (Puccinia coronata) võib kahjustada igal aastal. Nakatumise intensiivsus sõltub ilmastikust ja sordi haiguskindlusest, vaheperemeestaimeks on türnpuu (Ahdb 5). Katses olid kroonroostekindlam sort ‘Kusta’ ja vastuvõtlik sort ‘Scorpion’. Katseperioodil puudus tõrje efektiivsuses erinevus sortide ja tõrjeaegade vahel, mis näitab, et valitud sortide resistentsustasemed ei olnud piisavalt erinevad. Põhjuseks on patogeenile iseloomulik kõrge virulentsus, umbes 5 aastaga väheneb sordi resistentsus kroonrooste suhtes. Katseaastatel jäi üldine nakatumise tase madalaks. Tõrjega peab sekkuma, kui kaera loomine jääb niiskesse perioodi, kuivades tingimustes ei ole fungitsiidi kasutamine vajalik. Katsetes jäi haigestumise tase piisavalt madalaks (5%), kuigi kahekordsel tõrjel haigestusid lehed kuni 2%.
Kaera pruunlaiksus (Pyrenophora avenae) võib kaera nakatada niiske ja jaheda ilma korral juba tõusmete faasis. Valdavalt soe ja vihmane ilm soodustab levikut alates loomisfaasist (Ahdb 6). Kaera-pruunlaiksuse eosed idanevad 10‒20 °C ja 100% niiskuse tingimustes ning lehtede tugev nakatumine võib oluliselt mõjutada saaki. Katses oli pruunlaiksusele vastuvõtlikum sort ‘Ivory’ ja haiguskindlam sort ‘Delfin’. Kogu katseperioodil oli keskmine nakatumine haigustõrjeta ja varase tõrje puhul 10%, kahekordne või hilisemas kasvufaasis fungitsiidi kasutamine vähendas haigestumise 5% tasemele. Kaera lehehaiguste tõrje on efektiivne vastuvõtlikel sortidel alates kõrsumise lõpust ja haiguskindlamatel sortidel alates loomise kasvufaasist (tabel 4).
Autorid: Pille Sooväli, METK ja Lee Põllumaa, METK
