Vaimne tervis on teema, mis on viimastel aastatel hakanud avalikku vestlusesse üha enam sisse tulema, ning põllumajandussektor pole erand. Kuigi vanem generatsioon ei pruugi stressi ja vaimset tervist sageli otseselt mainida – tegeledes sellega kaudselt (suusatades, kalastades) – siis uuem põlvkond teadvustab, et stress on “päris asi” ja sellega peab tegelema.
Kaarli Agro OÜ juhatuse liige Tõnis Soopalu ja Aru Põllumajanduse OÜ juhatuse liige Karl Lindam on kogenud põllumehed, kes on rõhutanud tasakaalu leidmise olulisust nii tööl kui ka väljaspool seda. Nad jagavad Kabiinijuttude taskuhäälingus Koos Kristjan Andersoni ja Elmar Reinholdiga isiklikke kogemusi põllumajandusega seotud pingete teemal.
Põllumehe kahepoolne suhe: kirg ja koorem
Põllumajandus on sügavalt emotsionaalne ja isiklik tegevus. Tõnis Soopalu jaoks on käivitavaks jõuks see, et ta saab olla protsessi juures algusest lõpuni – ise seemne mulda panna, taime eest hoolitseda ja lõpuks saagi koristada. Karl Lindam rõhutab aga loomise protsessi, seda et põllumehed loovad midagi päriselt väärtuslikku – toitu. Sageli on tegemist ka põlvest põlve edasi antava pärandiga, mistõttu talu ei ole pelgalt ettevõte, vaid midagi enamat, mida soovitakse pärandada.
See sügav side aga teeb koormused eriti raskeks. Põllumajandus on üks kõige stressirohkemaid ja üksildasemaid töid maailmas. Suurim stressi tekitaja on määramatus, mida selles sektoris on palju.
Tõnis võrdleb põllumajandust kümnevõistlusega – panustad kogu hinge ja siis tabab sind pettumuste jada põhjustel, mis ei ole sinust olenevad. „Meil on niivõrd palju asju mis võib minna valesti.“ Viimane aasta kümnevõistluse näitel: esimene päev (ilus talv ja kevad) läks väga hästi, kuid koristusaeg (teine päev) tõi kohe kehva tulemuse ning lõpuks tuli “1500 meetrit paduvihmas”.
Kuna saagi tulemust näeb vaid kord aastas, on ebaõnnestumistele reageerimise ahel väga pikk. „Vanasti öeldi, et põllumehel on 40 katset eluaja jooksul – 40 korda saad külvata. Nüüd me peame 40 erinevat katset välja mõtlema kogu aeg“.
Infoajastu ja võrdlemise lõks
Lisaks välistele faktoritele on stressiallikaks muutunud ka infoajastu ja sellega kaasnev võrdlemine. Nutitelefon on üks suurimaid stressiallikaid, pakkudes lõpmatult võimalusi, mis tekitab omakorda segadust.
Inimesed on võrdlevad ja teiste “edulood” jõuavad kergesti kätte. See paneb ennast pidevalt võrdlema, isegi kui enda võimekuse piires on saavutatud häid tulemusi. Lisaks võivad väljastpoolt tulevad kommentaarid sotsiaalmeedia kaudu, kus öeldakse, et midagi on valesti tehtud, tekitada lisapinget ja stressi.
Meedia survel põllumees ei ole enam kindel oma teadmistes ja hakkab kahtlema, kas on juba kõik valesti teinud. „Küsid ChatGPT-lt põllumajanduse küsimusi, saad igasugust huvitavat informatsiooni, aga see tekitab veel rohkem segadust, sest tegelikult sa ei ole enam kindel enda teadmistes. Hakkad võrdlema, küsid nõustajalt või naabrimehelt. Ja siis ei saa enam aru et mida ma pean siis tegema või mida põllul rakendama või kas ma olen juba kõik valesti teinud“.
Eestlaslik mentaliteet on olla naabrist parem, lisaks taak, et „mehed ei nuta“. Põllumehed kipuvad iseendale valetama, et ei läinud nii halvasti, mis võib hiljem kaasa tuua reaalsuse, mis lööb eriti valusalt. Iseendale valetamine on üks hullemaid asju, mida saab teha.
Abistavad tööriistad: ausus, turvalisus ja harjutused
Kõrge stressitaluvuse tasemega põllumehed on siiski lihast ja luust inimesed, kellel on tunded ja vajadus abi järele. Esimene samm edasi liikumiseks on enesele tunnistamine, et on mure. Tuleb lahti lasta arusaamast, et „Kõvad mehed teevad põldu ja pärast võtavad viina ja lähevad sauna ja siis teevad jälle põldu“.
Enda vastu aus olemine on vaimse tervise number üks tugisammas. On oluline loobuda “kõva mehe” kuvandist, sest see on tegelikult lisasurve. Karl Lindam soovitab esimeseks lihtsaks harjumuseks: harjutada olema vaikselt haavatavam. See on harjutamise asi, liikudes järjest väikeste sammudega. Samuti tuleks tunnistada ebaõnnestumisi ja analüüsida neid rahulikult, et vältida iseendale valetamise olukorda, mis hiljem lööb valusalt.
Tõnis püüab oma kanalites näidata kõike ausalt ja vahetult, sest ta teab, et põllumajanduses tehakse ka vigu. Ta on leppinud sellega, et põllumajandust saab teha mitut moodi. Kui keegi annab talle teada, et ta tegi midagi valesti, siis ta ei satu paanikasse, vaid õpib sellest midagi ja katsetab seda teises kohas.
Oluline on leida keegi, kes kuulaks. Aru Põllumajanduses on loodud avatud suhtumise ja enesearenguklubi kultuur, kus küsitakse otse, kuidas töötajad end tunnevad, luues turvalise ruumi. „Räägime kõigepealt tujudest ja tunnetest ja siis võime rääkida saakidest ja muudest sellistest asjadest“. Karl Lindami jõudmine praeguse avatud meele ja haavatavusega tegelemise juurde oli samm-sammuline protsess, mille tingis isiklik vajadus leida tööriistad kehaliste pingetega toimetulekuks.
Väljaspool põllumajandussektorit olevad sõbrad või tuttavad võivad pakkuda teistsuguseid vaatenurki probleemidele, mida endal ei tuleks meeldegi. Tõnis on avastanud, et kui ta on ise oma kanalites avatud ja emotsionaalne, annab see jälgijatele julguse temaga oma muredest rääkida. Psühholoogi juures käimine on IT ja panganduse sektorites juba peaaegu “must be” ja see peaks nii olema ka põllumajanduses, eriti kui probleemid on juba tõsised.
Spetsialisti juures on hea see, et ta on neutraalne inimene, rõhutas Karl. Kuna puudub otsene emotsionaalne side, hajuvad emotsioonid kiiremini, aidates lugu rääkida hoopis teistmoodi, vältides olukorda, kus spetsialist “trigerdab” sind oma peegeldusega või hakkab ise oma muresid kurtma. Abi otsides tasub vältida ootuste seadmist vestlusele, sest tulemus on alati erinev sellest, mida arvatakse.
Tõnis kasutab stressiga toimetulekuks väikeste võitude süsteemi: ta paneb hommikul paika 99,9% teostatava plaani, täidab selle ja premeerib ennast selle eest (näiteks grillides või minnes lastega jalutama). See aitab avada dopamiini kanali ja tuua rõõmutunnet. Samuti aitab hetkes olemise harjutamine, tegeledes probleemidega tekkimise järjekorras.
Vaimne tasakaal põllumajanduses nõuab teadlikku pingutust ja tunnistamist, et abi vajamine on okei. Olenemata sellest, kas valitakse poksikott, massaaž, hingamisharjutused või psühholoogiline nõustamine, on oluline suhtuda neisse tegevustesse lugupidavalt, sest need aitavad.
Kõige tähtsam on: ole enda vastu aus. Tunnista seda, et sa ei ole halb inimene, kui sul ei õnnestunud, sest, nagu ütles Tõnis: it is what it is
Allikas: hääling “Kabiinijutud x EPA Stuudio: Vaimselt tasakaalus nii põllul kui elus”.
Artikliks koondas H.Tamsalu, METK
