Omadused

Kapsas on pärit Brassicaceae ristõieliste perekonnast, kuhu kuulub palju erinevaid kapsalisi, millest tuntumad on

• punane ja valge peakapsas
• spargelkapsas ehk brokoli
• rooskapsas ehk Brüsseli kapsas
• lillkapsas
• lehtkapsas
• kähar peakapsas ehk Savoy kapsas jt

Kaasaegne kapsas arenes välja metsikust kapsaliigist, mille tõid Aasiast Euroopasse väidetavasti keldid umbes 600 aastat e.m.a. Kapsataim kohanes kiiresti jahedama kliimaga ning muutus levinud toiduaineks kogu Põhja-Euroopas. Ameerika Ühendriikidesse viisid selle varased saksa asunikud, kes kasutasid ka hapendatud kapsast.

Kõigis kapsaliikides on suhteliselt palju vett, 90% või rohkemgi. Suuri erinevusi ei ole ka valkude, rasvade ja süsivesikute sisalduses. Tänu süsivesikute vähesele sisaldusele annavad kapsalised vähe energiat. Osaliselt on madala kalorsuse põhjuseks asjaolu, et neis sisalduvatest süsivesikutest peaaegu poole moodustavad seedimatud kiudained. 100 grammi valget peakapsast annab keskmiselt 28kcal, sisaldab 1,1g valku, 0,2g rasva, 5,4g süsivesikuid, 2g kiudaineid ja 0g kolesterooli.

Kapsast on peetud raviomadustega taimeks juba iidsetest aegadest saati. Kapsas leidub rohkesti vitamiine ja mineraale, kusjuures hilised kapsasordid on vitamiinide poolest rikkamad kui varajane kapsas. Kõik kapsalised on väga head C-vitamiini ja foolhappe, kaltsiumi (eriti lehtkapsas ja brokoli), väävli ja kroomi allikad. Lillkapsas ja brokoli sisaldavad ka boori, boorivaeses pinnases nad hästi ei kasva.
Värvilised kapsad sisaldavad ka tervistavate omadustega taimepigmente (luteiin, beeta-karoteen jt karotenoidid).

Kapsalistes rikkalikult leiduvad glükosinolaadid on väävlit sisaldavad ühendid, millest on tingitud ka peakapsa, lillkapsa ja brokoli kibedapoolne maitse.

Hooldamine

Kasvukohale istutamine

Varajane kapsas istutatakse 6–7 pärislehefaasis. Keskvalmiv ja hiline kapsas istutatakse 4–5 pärislehefaasis. Istikud ei tohi olla välja veninud.

Enne avamaale istutamist tuleb taimi karastada, harjutades neid välistemperatuuriga. Istutamisel tuleks taimi kasta. Pärast avamaale istutamist võib põllule
laotada katteloori, mis võimaldab 2 nädalat varasemat saaki, samuti kaitseb see enamiku kahjurite leviku eest. Varajane kapsas istutatakse aprilli lõpus – mai algul, hilised sordid mai keskel. Keskvalmiva kapsa sorte võib istutada olenevalt planeeritavast saagikoristusajast kuni juuni esimese nädalani.

Sõltuvalt vaheltharimismasinatest on peakapsa reavahe 55–70 cm. Taimede vahe reas sõltub sordist ja kasvatamise eesmärgist: värskena müügiks istutatakse
kapsas tihedamalt (35–50 cm), et saada väiksemaid kapsapäid. Hapenduskapsa taimede vahe võib olla suurem (55–60 cm).

Kasvuaegne hooldus, umbrohutõrje

Pärast istutust alustatakse reavahedes umbrohtude hävitamise ja mulla kobestamisega. Kapsas surub ise umbrohte hästi alla, kuid kasvuperioodi alguses, kui
taimed on veel väikesed, on umbrohutõrje vajalik.

Soovitatav on reavahesid harida 3–4 korda. Enne lehtede tugeva kasvu algust taimi mullatakse. Väga hästi on võimalik umbrohtusid taimereal hävitada sõrmäketega (nn KRESS-äke). Et vähendada käsitsi rohimist ja kõplamist, on otstarbekas kasutada vaheltharijaid, mille tööorganeid on võimalik külgsuunas liigutada ja seega harida taimereale lähemalt.

Kasvuaegselt tuleks taime väetada kas virtsalahuse, taimevirtsa või kaubaliste väetistega. Kapsas vajab sademetevaestel perioodidel kindlasti vihmutust. Korraga antakse hektari kohta 250–300 m3 vett.

Taimehaiguste ja -kahjurite tõrje

Kapsale mõjuvad laastavalt seenhaigused, kuid neid aitab hästi ära hoida külvikord, kus ristõieliste taimede kasvatamise vahe samal põllul on 4–5 aastat.

Olulisim kahjustaja haiguse näol on kapsanuuter, mille vältimiseks peab mulla reaktsioon olema neutraalne. Saadaval on ka kapsanuutrikindlaid valge
peakapsa sorte.
Kahjuritest on kasvuperioodi alguses ohtlikumad maakirbud ja kapsakärbes. Maakirbud augustavad lehti ja võivad noored taimed täielikult hävitada. Aitab kaste ajal taimedele puutuha riputamine. Multšimine kord nädalas vähendab tunduvalt nii maakirpude kui ka kapsakärbse kahjustusi.
Kapsakärbes muneb noorte taimede juurekaelale. Koorunud vaglad tungivad juurekaela sisse, kahjustatud taim muutub sinakaks ja närbub. Vaklade tungimist kapsajuurikasse saab takistada taimede ümber paberist kraede asetamise või ka ohtra orgaanilise multšiga (põhk või rohi 6–7 cm paksuse kihina).

Kuival ja soojal suvel kahjustavad kapsa tuhktäid, mille tagajärjel pidurdub taime areng ja rikutud saab saagi kvaliteet. Peade moodustamise ajal kahjustavad kapsakoi, suur ja väike kapsaliblikas ning kapsaöölane.

Katteloori või putukakaitsekanga varajane taimedele asetamine ja hoidmine kuni koristuseni aitab vältida nii maakirpe, kapsakärbest ja tuhktäid kui ka teisi kahjureid.

Kasvuperioodi teisel poolel võivad tekkida probleemid liblikaliste rüüstega – kapsakoi, suur- ja väike kapsaliblika ja kapsaöölasega. Liblikate asustust aitab kahandada segaviljelus ning taimede pritsimine mitmesuguste taimsete tõmmistega. Tuhktäi, kapsakoi ja kapsaliblikate tõrjeks on edukalt kasutatav ka preparaat NeemAzal-T/S.

Koristamine ja säilitamine

Varajast peakapsast koristatakse vastavalt valmivusele vahetult enne müüki alates juuni keskpaigast. Keskvalmivad sordid koristatakse vastavalt sordi valmimisajale alates augustist.

Säilituskapsas koristatakse sügisel võimalikult hilja. Säilituskapsa koristusel tuleb vältida mehhaanilisi vigastusi ning vähendada peade kukkumiskõrgust ja ümberlaadimiste arvu. Hoidlasse paigutamisel jäetakse peade külge paar rohelist lehte. Hoiustatav kapsas peab olema taimehaigustest ja kahjuritest kahjustamata.

Talvel hoiustatakse suurtes kastides või konteinerites. Hoiuruumi sobiv temperatuur on 0… +1°C ja õhu niiskusesisaldus 95–98%.

Allikas: Mahepõllumajanduslik köögiviljakasvatus, 2010