Viinapuu

Viinapuu (Vitis) perekonnas on mitmed liigid:

Harilik viinapuu Vitis vinifera
Amuuri viinapuu Vitis amurensis
Põhja viinapuu Vitis labrusca
Kalda viinapuu Vitis riparia

Harilik viinapuu on levinud liik tuntud veinimaade viinapuu istandikes, kuid selle liigi ristamisel külma- ja haiguskindlamate liikidega on saadud sorte, mis on võimaldanud oluliselt laiendada viinapuude kasvatamise piirkonda põhja poole. Amuuri viinapuu on külmakindel liik ja seda on kasutatud aretustöös. Sordiaretuses on kasutatud ka kalda ja põhja viinapuud. Põhja viinapuu annab marjadele sültjama sisu spetsiifilise maitsega, mis võib probleemiks saada veini maitses. Veinisortide nimekiri muutub ja suureneb pidevalt. Käesoleval ajal võib avamaa tootmisistandikesse soovitada punase ja roosa veini jaoks sorte ’Zilga’, ’Hasanski Sladki’ ja ’Rondo’. Valge veini jaoks võib kasvatada sorte ’Supaga’ ja ’Solaris’.

Kandeeas viinapuud on kasvukoha suhtes vähem nõudlikud kui teised puuvilja ja marjakultuurid. Esimestel aastatel nõuavad aga hoolt.

Avamaal kasvatamiseks sobivad pikema suvega piirkonnad Lõuna- ja Lääne-Eestis. Istandiku asukohaks valitakse päikesepaisteline ja tuulevarjuline koht. Kui pole looduslikku tuulekaitset, on vajalik rajada tuulekaitseks hekk. Kogemused on ka kasvatamisega viljapuuaedades puuderidade vahel.

Kasvutingimused

Kandeeas viinapuud on kasvukoha suhtes vähem nõudlikud kui teised puuvilja ja marjakultuurid. Esimestel aastatel nõuavad aga hoolt.

Avamaal kasvatamiseks sobivad pikema suvega piirkonnad Lõuna- ja Lääne-Eestis. Istandiku asukohaks valitakse päikesepaisteline ja tuulevarjuline koht. Kui pole looduslikku tuulekaitset, on vajalik rajada tuulekaitseks hekk. Kogemused on ka kasvatamisega viljapuuaedades puuderidade vahel.

Mullastiku suhtes on viinapuu suhteliselt vähenõudlik, kuid sobivamad on kergema lõimisega mullad. Mulla pH on oluline faktor, mis mõjutab taime toiteelementide kättesaadavust mullast. Viinapuude väetuskatsed on näidanud, et sobivaks pH vahemikuks on 5… 7, kuid sortide nõuded võivad olla erinevad. Istandiku asukoha planeerimisel võib arvestada, et viinapuud on kaugeleulatuva juurestikuga ega ole nõudlikud mullaviljakuse ja niiskuse osas. Pigem vastupidi – niiske ja viljakas muld soodustab tugevat kasvu, mis mõjutab negatiivselt saagi küpsemist ja võrsete puitumist, seega ka talvekindlust. On teada, et taime kerge stress soodustab saagi valmimist ja seetõttu mõjutab positiivselt ka veini kvaliteeti. Samas on madala viljakusega mullal takistatud viinapuude istutusjärgne kasv, sel juhul on esimesel aastal vajalik istutuseelne väetamine ja hiljem kastmine.

Võra ja pistoksad

Viinapuu võra koosneb erineva vanusega okstest, mille pungadest kasvavad võrsed ja võrsete alumises osas paiknevad õisikud. Viinapuud on ronitaimed, mis kinnituvad toe külge köitraagudega ja lõikamata taimede suurte okste arvu tõttu on marjad ebaühtlase valmimisega ja taimede hooldamine raske. Seetõttu nõuab viinapuu pidevat hoolt ja tootmises on kvaliteetse saagi saamiseks vajalik iga-aastane võrakujunduslõikus ja suvine võrsete harvendamine, kärpimine ja ennakvõrsete lõikus.

Võrse lehekaenlas on 2 silma ja väiksem silm annab samal suvel juba uue võrse, mida nimetatakse ennakvõrseks. Kuid selline ennakvõrsete jõuline kasv pärsib viljade valmimist ja võrsete puitumist ning seetõttu on vajalik suvine ennakvõrsete kärpimine. Saagimoodustumine saab alguse saagile eelneval suvel suuremas silmas, millest sügiseks saab liitpung ja see pung puhkeb järgmisel aastal. Pung koosneb ühest keskmisest pungast ja kahest külgpungast, mistõttu võib kasvada ühest sellisest liitpungast isegi kolm võrset, kuid need on erineva elujõu ja saagiga. Õisikualgmed moodustuvad talvepungades.

Vanadel okstel pole enam märgata sõlmevahesid, kuid need on võimelised tekitama uusi lisapungi nagu tüvigi. Üheaastastel okstel paiknevad pungad on erineva elujõuga, sest pungad on moodustunud eri aegadel ja seega erinevates kasvutingimustes. Paremad võrsed kasvavad oksa keskosa pungadest. Sügisel algab puitumine võrse allosast ja sellest sõltub talvekindlus.

Tüve pikkus sõltub võra kujundamisest. Sügisel kogunevad tüvesse varuained, mis on kevadel vajalikud võrsete moodustumiseks. Tavaliselt tüvelt võrseid ei kasva, kuid tüvi on võimeline moodustama lisapungi. Seda omadust saab kasutada viinapuude noorendamisel, samuti ei tasu viinapuud talvekahjustuste korral kohe välja kaevata. Tihti tulevad maa sees olevast tüveosast alles suvel uued võrsed ja taim taastub. Tüvelt harunevad põhiharud, nende arv sõltub lõikusviisist.

Viinapuudel on lisajuured, sest paljundatakse pistokstest. Taimed on kas omajuursed või poogitud. Juurte kasv kestab maapealsest osast kauem ja neil on kaks kasvumaksimumi: kevadel ja sügisel. Seetõttu voolab lõikehaavadest kevadel juurerõhu tõttu mahla. Sügavalt haritud mulla puhul ulatuvad viinapuu juured 60 cm sügavusele, kuid harimata maa puhul jäävad juured madalamale ja harunevad vähem, mis vähendab vastupidavust erinevatele niiskuse ja temperatuuri tingimustele.

Kasvatus Eestis

Eestis on olnud ja on viinamarjakasvatus nii laua- kui ka veinimarjaks.

Viinapuu ei ole Eestis uus kultuur. Juba mõisates kasvatati viinamarju kasvuhoonetes. 50-tel aastatel saadi Eestis 100 m2 üldpinnaga kasvuhoonest 300…400 kg marju. Sel ajal peeti oluliseks eelkõige lauamarjade tootmist. Rohkem on viinamarju kasvatatud Lätis, kus enne sõda oli isegi 70 ha viinapuude kasvuhooneid. (Video viinamarjade korjamisest 1940ndatel Eestis).

Eestis 1964. aastal ilmunud raamatus „Viinamarjakasvatus“ väitis TÜ taimefüsioloogia professor H. Miidla, et avamaal on võimalik viinamarju kasvatada, kui valida kõige varasemad ja külmkindlamad sordid. Maaülikoolis alustati viinapuude tootmiskatsetega avamaal 2003. aastal. Nende viimaste aastate kogemuste põhjal on kirjutatud ka käesolev avamaa viinapuude kasvatuse tutvustus. Peab märkima, et katsetamist ja uurimist on veel palju.

Sordivalikul arvestatakse enamasti taimede külmakindlusega, kuid probleemiks on talvekindlus. Eesti talvedel vahelduvad soojad perioodid pakasega, mistõttu on häiritud taimede puhkefaasid ja see mõjutab ka viinapuude talvekindlust. Probleemseks on osutunud ka heitlikud kevadilmad, kus öökülmad kahjustavad võrseid ja jahedad perioodid õite viljastumist.

Viimaste aastate muutunud turusituatsioonis suureneb nõudlus omamaise toodangu järele. Hinda on läinud mahetooted, imporditud viinamarjad on aga puuviljakultuuridest ühed enim taimekaitsevahenditega töödeldud. Maheviinamarja kasvatamiseks sobivad hübriidsordid, mis on haiguskindlamad. Sügiseti võib turgudel osta ka kohalikke viinamarju. Müüakse nii veini- kui ka lauasorte.

Veinimarjad on lauamarjadest väiksemad ja suuremate seemnetega. Oma turunišš on ka kodumaistel veinidel, mis omavad tähtsust eelkõige põhjamaise eripära tõttu. Eestis on toodetud ja toodetakse puuvilja- ja marjaveine. Meie väikeettevõtete viinamarja veine võib nimetada aga terroir veiniks. Terroir’ veini valmistamise protsess algab mitte veiniköögis, vaid viinapuule istutuskoha valimisega. Sellise veini valmistamine eeldab teadmisi kasvupaiga kohaspetsiifilistest tunnustest ja sellest, kuidas need mõjutavad viinamarjade ja veini omadusi. Eestis kasvatatud viinamarjad ja neist valmistatav vein on ainulaadsed ja vaid siinsele piirkonnale omased, erinedes siiski piirkonniti ka riigisiseselt. Seega võib öelda, et iga tootja vein on ainulaadne, kuigi võib tegu olla sama aastakäigu ja sordiga. Veinitootjad on loonud ühenduse Eesti Veinitee, mis on kui põhjamaine maitserännak. Viinamarjaveine teevad neist 7 ettevõtet.