Eesti hobune on keskmist kasvu väga suure värvusvarieeruvusega hobune. Vaatamata sellele, et eesti hobune on pika kultuurilise taustaga, populaarne ja samas ohustatud tõug, on senini olnud vähe teada tema geneetikast ja päritolust. Mõni aasta tagasi avaldati rahvusvahelise teadusuuringu tulemusi just eesti hobuse andmete alusel. Lisaks tõu geneetilise eristumisele kinnitati ka haruldase hiirugeeni eksisteerimine.
Rahvusvaheline uuring selgitas eesti hobuse sugulust teiste tõugudega
Need teadmised täienesid oluliselt tänu 2019. aasta suvel avaldatud rahvusvahelisele uuringule „Eesti hobuse populatsiooni geneetika analüüs viitab mitmekesisele ja erilisele geneetikale, iidsele põlvnemisele ja ainulaadsetele isaliinidele“ (ingl „Population Genetic Analysis of the Estonian Native Horse Suggests Diverse and Distinct Genetics, Ancient Origin and Contribution from Unique Patrilines“). Eestlastest osalesid selles Terje Raudsepp (Texas A&M University) ja Ingrid Randlaht. Teadustöös uuriti 2890 hobust 61 tõust, sealhulgas 33 eesti tõugu hobust.
Uuringu ja selle kohta avaldatud artikleid vahendasid Triin Visamaa (EHKÜ) ja Hana Geara.
Eesti hobune paigutus geneetilise suguluse järgi ühte gruppi koniku, hutsuuli hobuse, gotlandi poni, soome hobuse, norra fjordihobuse, islandi hobuse, šetlandi poni ja exmoori poniga. Konik ja hutsuuli hobune on aborigeensed tõud ning neid peetakse väljasurnud metshobuse tarpaniga lähedalt sugulasteks või isegi otsesteks järeltulijateks. Kuigi geograafiliselt kauged, võib eesti hobuse sugulus koniku ja hutsuuli hobusega tuleneda rahvaste rändest. Uuringu tulemused kinnitavad, et ka eesti hobune pärineb tarpanist.
Eesti hobune osutus geneetiliselt suurima mitmekesisusega tõuks, talle järgnes hutsuuli hobune. Eesti hobuse suur geneetiline mitmekesisus näitab, et tõu ajaloos pole olnud tõsiseid nn pudelikaela perioode ega tugevat aretustegevuse survet ning säilinud on rikkalik alleelidevalik. Geneetiliselt kõige sarnasem on eesti hobune soome hobusega, kuna 20. sajandi esimeses pooles kasutati soome hobust eesti hobuse aretuses. Sugulus norra fjordihobuse, islandi hobuse ning gotlandi, exmoori ja šetlandi poniga tuleneb geograafilisest lähedusest ja ajaloolistest põhjustest: kaubavahetus ja sõjad Eesti ja Skandinaavia vahel, viikingiajal ka Islandi ja Suurbritanniaga. Sugulus gotlandi poniga oli oodatust väiksem, kuigi geograafiliselt paiknevad tõud lähestikku. Põhjuseks tuuakse gotlandi poni isoleeritus ja tõsiasi, et tõu geneetikat on vähe uuritud.
Näidised kandsid kandsid täiesti unikaalset geneetilist infot
Eraldi uuriti isaliini pidi päranduvat geneetilist infot, mille varieeruvus on viimase 2000 aasta jooksul vähenenud kunstliku paaridevaliku tõttu. Suurem osa uuritud eesti hobustest sobitus samasse gruppi enamiku Euroopa hobusetõugudega. Märkimisväärne on aga avastus, et kaks eesti tõugu hobust ei sobitunud samasse gruppi ei Euroopa tõugudega ega põhjamaiste tõugudega, vaid kandsid täiesti uut geneetilist infot. See tähendab, et eesti tõugu hobune võib kanda unikaalset isaliini; selle hüpoteesi kinnituseks on aga vajalikud täiendavad uuringud.
Uuringus osalenud eesti hobuste emaliinides leidus eeskätt sugulussidemeid raskeveohobuse ja Ponto-Kaspia hobusetõugudega. Uuringu autorite sõnul on eesti hobust kujundanud eeskätt looduslik valik, mistõttu ta saab looduses hakkama minimaalse inimese sekkumisega ning võib peita endas väärtuslikke geene, mis on kaduma läinud inimese poolt aretatud hobusetõugudel.
Suurt geneetilist varieeruvust näitab mitmekülgne värvuste hulk ja ulukhobustele viitavad variatsioonid. Seejuures on varasemast teada, et mitmetel hiirugeeniga eesti hobusel esineb ulukvõiku/hiirjat värvust põhjustav haruldane hiirugeeni genotüüp, mida on kirjeldatud vaid iidsetel hobustel enne kodustamist ja 4% konikutel. Kuigi ulukvõik/hiirjas värvus esineb ka sellistel tõugudel nagu norra fjordihobune, islandi hobune, šetlandi poni ja hutsuuli hobune, pole selle välimiku taga nii haruldane ja vana genotüüp nagu eesti hobusel.
Uuringus osalenud Ingrid Randlahti kommentaar:
Eesti tõugu hobuste päritolu on paelunud nii hobusekasvatajaid kui ka ajaloolasi ning ühiskonda üldisemalt pikka aega. Kuivõrd eesti hobune on väga tihedalt seotud eestlaste ja meie ajalooga, siis on eesti hobuse päritolu avanemine oluline mitte ainult loomageneetikutele ja hobusekasvatajatele vaid ühiskonnale üldiselt. Texase A&M ülikooli geneetikalabor on üks maailma suurimatest ja võimekamatest. Eesti hobuse uurimine ei ole sinna sattunud aga sugugi juhuslikult. Tänaste teadmiste eest võlgneme suure tänu sealses ülikoolis töötavale geneetikule Terje Raudsepale, kes viis teabe tõu kohta teadlaste rühmani, kes selles uurimisväärilise materjali leidsid.
Uurimise algatamiseks kogutud eesti hobuste geneetiline materjal oli pigem juhuvalimi teel kogutu, sealhulgas ka mõned ristandhobused ja tori hobunegi. Materjali sai juurde kogutud samal ajal Uppsala Ülikoolis läbi viidud hiirugeeni uurimise tarvis. Just selle uurimuse jaoks edastati mõnede selge hiirja fenotüübi ehk välimusega hobuste geneetiline materjal, millede hulgast tulid hiljem ka haruldase isaliini leiud. Tegu oli täku Apollo 778E ja tema perekonnaga. Oluline ei ole seejuures mitte konkreetne isend vaid tähelepanu antud isaliinile ehk eesti hobuste tõuraamatus praegu kirjeldatud Ahti liinile.
Peale uurimistulemuste selgumist oli huvi eesti hobuse ja just seda isaliini puudutava väga haruldase leiu vastu suur. Texase A&M ülikooli juures eesti hobust uurinud teadlaste rühm on valmis viima läbi edasisi uuringuid. Selleks sai juba 2019. aastal algatatud uus geneetilise materjali kogumise kampaania. Selle käigus õnnestus koguda juba umbes paarkümmne hobuse jõhvkarvad. Nende hulgas ka just huvi pakkuva täkuliini esindajate materjali. Pikalt otsisime Ahti liini isasloomi, kelle põlvnemises ei oleks täkku Ando. Peaaegu kogu liinipopulatsioon on koondunud pudelikaela ehk täkule Ando. On veel elus mõned hobused, kes selle täku järglaste hulka ei kuulu.
Huvitavaks osutus ka Uppsala ülikoolis läbi viidud hiirugeeni uurimus, mille tulemusel suudeti selle iidse värvusgeeni asukoht DNAl määrata ja täna on võimalik juba laiatarbeliselt värvust geenitestiga ka määrata. Eesti hobusel oli eriline roll ka selles uurimuses. Nimelt esines ka siin artiklis mainituna eesti hobusel teistest erinev genotüüp. Nähtavasti on sellel mõju ka hobuste välimusele ehk fenotüübile. See on olnud pikalt vaidluskohaks eesti hobuse hiirugeeni olemasolule üldiselt, sest eesti hobuse välimik on teadaolevalt hiirgeenii kandjate norra fjordihobuse ja ka näiteks islandi hobuse omast küllalt erinev. Kuidas täpselt erinev genotüüp hobuste välimikku mõjutab, ei ole uuritud, kuid eesti hobune on tumedam ning eesti hobusel ei esine laka ja saba heledakarvalist piiret. Samuti ei esine seda alati konikutel ja nagu on teada, siis ka konikutel esineb vähesel määral eesti hobustega sama genotüüpi.
Viited:
- Artikkel Horsetalk lehel: Genetic “jewels” may lie within the Estonian Native Horse, say researchers.
- Artikkel rahvusvahelise teadustööga: Population Genetic Analysis of the Estonian Native Horse Suggests Diverse and Distinct Genetics, Ancient Origin and Contribution from Unique Patrilines.
Hiirugeeni kolm alleelivarianti
21. mail 2024. aastal toimus EHKÜ veebiseminar, kus Priit Tormis jagas oma kogemusi hiirugeeni kandvate eesti tõugu hobuste kasvatajana. Arutelu aitas läbi viia Priidu Tikk. Priit Tormis oli kokku pannud ülevaatliku materjali, mis on suures osas tehtud tema enda karja põhjal. Lisaks saab lugeda eesti tõugu hobuse värvustest ja värvusgeneetikast Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Seltsi (EHKAS) kodulehel. Alljärgneva kokkuvõtva teksti on koostanud Eve Rannamäe, Priit Tormis ja Priidu Tikk, 2024
Hiirugeeni puhul on kolm erinevat varianti, mida geenitestides tähistatakse järgnevalt:
- D – pärishiirjas geenialleel;
- d1 – valehiirjas (pseudohiirjas) geenialleel;
- d2 – mittehiirjas geenialleel.
Ulukmärgiseid (hiirja geeni tunnuseid) põhjustab alleelivariant D, vähemal määral teeb seda ka d1. Alleelivariandi d2 puhul ulukmärgiseid ei ole. Peamised ulukmärgised on õlarist, seljajutt, seest heledamad kõrvad ja sebroidsed vöödid jalgadel. Kõige paremini on ulukmärgised nähtavad sünnivärvuse juures mustadel, kõrvidel ja võikudel hobustel. Täiskasvanud mustadel, hallidel, raudjatel ja kollastel hobustel on neid keerukam märgata, võigul hobusel on sebroidsed vöödid paremini näha.
Hiirugeeni ja kõrbi värvust põhjustava geeni (A) mõju on sarnane, sest mõlemad “lahjendavad” värvi kehal, samas kui pea, saba ja jalad jäävad puutumata. Pärishiirja geeni (D) mõju on varieeruv – olgu siis homosügootsena (päritud mõlemalt vanemalt) või heterosügootsena (päritud ühelt vanemalt). Homosügootsena “lahjendab” hiirugeen värvi tugevamini. Heterosügootsena aga ei pruugi selle mõju täiskasvanul hobusel näha olla. Sellepärast on oluline teada, kas hiirugeenile viitavad ulukmärgised olid varsaeas nähtavad.
Varsa sünnivärvus kui oluline hiirugeeni määraja
Õlarist ja juttselgsus võivad esineda ka valehiirjatel (d1), aga sebroidseid vööte nii esi- kui tagajalgadel on P. Tormis märganud ainult pärishiirjatel (D) hobustel. See on tema kogemuse põhjal ainuke tunnus, mis valehiirjat ja pärishiirjat eristab. Seega, P. Tormise sõnul viitavad sebroidsed jalavöödid hiirugeenile ilma testi tegemata. Kui hobusel on juttselgsus (ja ei ole teada, kas tal varsana ka jalgadel sebroidsed märgised avaldusid), on ta valehiirjas või pärishiirjas – aga kumb neist, ei saa välimiku põhjal tuvastada. Kuna sebroidsed märgised pärast sündi suuresti kaovad, oleks hea, kui varssadest tehtaks foto, nii et oleks hiljem näha, kas sebroidsed vöödid esinesid või ei.
Pärishiirja tunnuseks on ka see, kui sabajutt jätkub läbi sabatüve (loe selle kohta rohkem EHKAS-e kodulehelt), valehiirjal see nii ei ole. Oma kogemusele tuginedes aga P. Tormis selles erisuses nii kindel ei ole.
Varsa sünnivärvuse juures tasuks jälgida ka seda, et kui pärishiirja geeniga varsad on põhivärvuselt mustad (E), siis nad sünnivad tegelikult väga heledana ning neid on lihtne pidada kollasegeeni (Cr) kandjaks. Fotol olevad Muuksi Emil ja Lasse on mõlemad heleda sünnivärvusega, aga kollasegeeni ei ole kummalgi. Teisisõnu, kui musta põhivärvusega varss sünnib heledana, siis on põhjust loota pärishiirjat geeni. Vanusega muutub värvus tumedamaks. Kõrvi hobuse sünnivärvust muudab hiirugeen vähe.
Kas hobuse värvuse määramiseks ongi vaja geenitesti või saab selle paika panna ka ainult põlvnemise põhjal?
P. Tikk selgitas, et veterinaaridel endal on sageli värvide kohta vähem teadlikkust ja seega küsitakse hobuse sünnivärvust tihtipeale omanikult. Omanik võib aga värvust nimetada nii või naa, lähtudes oma kogemusest ja traditsioonidest. Näiteks kui traditsiooniliselt on kõrbhiirjaid nimetatud kõrbideks, siis võib ka praegune omanik õigustatult eelistada sellise hobuse nimetamist kõrviks, hoolimata olemasolevast seljajutist. Hiirjaks nimetaks ta aga sellise hobuse, kes ongi just hiirekarva. Seega, värvuste nimetamisel kehtivad erinevad praktikad ja ühtset konsensust, kuidas seda peaks tegema, ei ole.
Inimeste silmad on erineva treenitusega ning kogemusega tekib teatav tunnetus. Paljude geenide avaldumist värvuse põhjal on silmaga võimalik tuvastada. Lisaks on oluline infoallikas põlvnemistabel, mille põhjal on enamasti võimatu genotüüpi täielikult määrata, küll aga annab põlvnemine selle kohta vihjeid ning teatud asju saab välistada. Näiteks kui mõlemad vanemad on punasefaktoriga (e), siis musta järglast tulla ei saa; või kui mõlemal vanemal ei ole hõbegeeni, siis ei ole seda ka järglasel.
Hiirugeeni põlvnemisel ei vaadata niivõrd sugupuus olevate hobuste värvuseid, vaid nende nimesid ja võimalusel ka geenitesti tulemusi, st kas esineb homosügootsust. Üks hobune, kellest hiirugeen kindlasti tuleb, on Aku 684 E. Teine on Ando ja Tulda järglane Adeelia 3860 E. Seega võib Adeelia hiirugeen pärineda Ando või Tulda poolt, kusjuures Tulda oli jutiga helekõrb. Lisaks nendele võib hiirugeen pärineda hoopis kusagilt mujalt, sest selle avaldumine pole üheselt mõistetav.
Hiirugeeni tuvastamine laboris
Hiirugeeni saab lasta tuvastada Saksamaa, Suurbritannia ja USA laborites. P. Tormis soovitab selliseid laboreid nagu Animal Genetics ja Laboklin. Kui jõhviproovi võtta, siis tuleb kindlasti jälgida, et karvanääpsud oleksid olemas (ilma nääpsudeta proovi puhul raha ei tagastatud, sest üritati testida, aga tulemust ei saadud). Eelmisel aastal tehti hiirugeeni test veidi üle viiekümnele eesti tõugu hobusele, kuid tõenäoliselt on seda tehtud rohkem, sest kõik tulemused ei ole hobuslaste registrisse jõudnud. Kindlasti võiks selle info aga registrisse edastada.
Millistel tõugudel veel hiirugeeni esineb?
Hiirugeeni esineb näiteks ka konikul (ühel eesti hobuse lähimatest sugulastest), pržewalski hobusel, norra fjordihobusel, islandi hobusel jt. Mis aga eesti tõugu hobusel teistsugune on, on see, et tal on erinev hiirugeeni haplotüüp. Varasemalt arvati, et pärishiirja tunnuseks on see, et lakk ja saba on natuke (servadest) valged. Selgus aga, et eesti tõugu hobusel on hiirugeen olemas, aga valget saba ja lakka sellega ei kaasne. Rohkem infot leiab selle teadusuuringu kohta ajakirjast Genes ja EHKÜ kodulehel olevast kokkuvõttest.
Hiirugeeni säilitamine eesti tõugu hobuses
Eelmisel aastal sündis 300+ eesti tõugu varssa, kellest hiirja nimetusega olid PRIAs 25, üle-eelmisel aastal 32. Kollasegeeniga (registriotsingus ahk, võik, kollased ja valkjad) oli eelmisel aastal 110 ja üle-eelmisel aastal 97 varssa (need värvused on kõik välimuse põhjal määratud). Seega kolmandik eesti tõugu varssadest sünnib kollasegeeniga. Hiirjate hulgas on kindlasti ka valehiirjaid. Samas võib olla ka teistpidi – et hiirjas värvus ei paista välja, aga hiirugeen on olemas. P. Tormise hinnangul on eesti tõugu hobuse populatsioonis hiirugeeni umbes 10–20% vahel.
P. Tikk arutles, et hiirugeen on oluline aborigeense tõu tunnus ja seda on oluline ka kommertslikult välja tuua. Meil on hiirugeen säilinud ja see on otsene viide, et meil on aborigeenne tõug. Arvukuselt võiks teda olla kindlasti rohkem. Teisalt, värvuste eelistamine on iga hobusekasvataja enda maitseasi ja hiirjas hobune ei pruugi paljudele kasvatajatele piisavalt kontrastne ja seega piisavalt kommertslik olla. Näiteks Voore Tintini näol teame, et hiirugeeniga kollased võivad tulla palominod.
P. Tormise isiklik soov oleks, et hiirugeen oleks rohkem levinud. Homosügootsete hiirjate puhul on juba keeruline leida täkke, kes ei oleks lähedalt suguluses. Kui hiirugeen oleks levinud näiteks üle 50%, siis halba see populatsioonile ei teeks. Sellisel juhul esineks päris musta hobust vähem, rohkem oleks pleekinud mustasid. Seega varjundeid tuleks juurde, aga midagi ära ei tohiks kaduda. Et hiirugeeni teadlikult säilitada ja selle esinemist ning põlvnemist jälgida, peaks sündimisel oskama märgata hiirugeeniga varssasid. Testima neid ilmtingimata ei pea. Olulised tunnused on triibud jalgadel või hele sünnivärvus.
Allikas: Eesti Hobuse Kaitse Ühing
