Lääne-Virumaal tegutsev Ermo Sepp on sihikindluse ja riskijulguse musternäide. Nõukogude aja lõpus alustas ta seakasvatust kümne seaga, praegu kasvatab aga aastas umbes 9000 rõngassaba. Seppa on alati inspireerinud, et toidutootjana on tal turg alati kindel ning sealiha on ja jääb eestlase põhitoiduseks.
Maaelugeenidega Ermo Sepale hakkasid loomad ja põllumajandus noores eas huvi pakkuma ja pole mingi ime, et noormehe õpingud viisid ta kõigepealt Tihemetsa sovhoostehnikumi mehhaniseerimist õppima ja seejärel Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Sepp töötas Väike-Maarja kolhoosis, kus oli igasugust tootmist, sh seakasvatus. Suurt seakasvatuse visiooni noormehel aga veel polnud ja pigem tõi turg ise kätte võimalused, mida teha.
Nimelt oli nõukogude aja lõpus terav puudus kõigest. Mäletame tühje poelette ja hiigelpikki järjekordi kõige tavalisemate toiduainete hankimiseks. „Sealiha oli defitsiit ja turgu sellele jätkus. Müügiga ei olnud mingit probleemi. Niisiis tõusis päevakorda seakasvatusega alustamine ja võtsingi kümme põrsast, nuumasin nad üles ning müüsin liha Pihkva ja Leningradi turul. Tol ajal oli kõige otstarbekam kaupa just turul müüa,“ meenutab Sepp.
Koolivennaga koos toimetades saadi heast ärist niipalju innustust, et võeti juba rohkem loomi, 60. Suur probleem oli loomadele sööda saamine. Teraviljakasvatus oli Eestis madalseisus, Euroopast toodi meile vilja sisse, kuid seda lihtsalt ei jätkunud. Mängu tuli panna oskused liha-teile-vili-meile bartertehinguteks. „Õnnestus teha ühe suure ettevõttega bartertehing, sain nendelt viljajäätmed. Sellest lasin valmistada sööda, kasvatasin sead, tapsin need, valmistasin vorstid ja vorst läks ettevõttesse, kust algselt vilja sain. Mis tehingust üle jäi, selle sain maha müüa,“ kirjeldab Ermo Sepp. „Tõeline ringmajandus!“
„Meil oli juba täistsükliline tootmine 30 emisega ja kui 1993. aastal tuli müüki Jäneda sovhoostehnikumi sigala, ostsime selle ära. Seda hetke peangi seakasvatuse mõttes tõsisemaks alguseks,“ ütleb Sepp. Uus hoone oli heas korras, moodne, ehitatud 350 emisele. 1994. aastal keskendus Sepp vaid seakasvatusele, sinnamaani oli ta töötanud ka Kirovi näidissovhoosis konstruktorina. „Nägin, et põllumajandusel on tulevikku. Kui samal aastal naabrid, kellega koos sigalakompleksis toimetasime (OÜ Jäneda – toim), pankrotti läksid, sain kogu kompleksi pankrotivarana ära osta,“ sõnab Sepp. Mõned aastad hiljem sai ta maareformiga 200 hektarit põllumaad ja algas ka teraviljakasvatus.
Muidugi mahub ligi 30 tegutsemisaasta sisse igasuguseid aegu, ka keerulisi. Ometi pole Sepp ka raskete aegade kiuste kunagi näinud lahendusena seakasvatusega lõpetamist, vaid otsinud ikka võimalusi edasi punnida. Ta ütleb, et turuolukord oli enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga väga raske. Siis tuli sisse väga palju odavat liha ja kohalikud seakasvatajad ei tulnud ots-otsaga kokku. „Mind on alati juhtinud mõte, et toitu ikka tarbitakse, mul on turg kindel, sest eestlane sööb sealiha,“ ütleb Sepp.
Ta on liitunud Eesti Tõusigade Aretusühistuga, et saada juurde teadmisi, kasvatada kvaliteetseid emiseid ja arendada karja. Samuti on Ermo Sepa talu Viru Lihaühistu liige ja sealtkaudu läheb toodang müügiks.
Kogu kasumi investeeris tootmisse
Ermo Sepp on seakasvatusse üksjagu investeerinud ja nii palju kui võimalik, on Sepp kasutanud ka toetuste abi. SAPARD-i toetustega sai osta uusi seadmeid ja uuendada sigalat, see aga omakorda lõi võimaluse efektiivsemaks tootmiseks. Märkimisväärselt on Sepp investeerinud Euroopa Liidu investeeringutoetuste abil. „Ise tuleb olla aktiivne projektide kirjutaja ja väga abiks on olnud see, et olen mehhaniseerimist õppinud ja tean, mida ma tahan ja mida saab teha. Muidugi on läinud ka kogu seakasvatuse kasum investeeringuteks. Meil Eestis on olnud ju väga lühike aeg, et jõuda samale tasemele, mis on seakasvatuses Taanis ja mujal Euroopas,“ sõnab ta.
Üks raskemaid perioode oli seakasvatajatele seakatku aeg. Kui haigus farmi sisse tuli, hävitati kari, farmi ümber tehti kinnine tsoon ja maksti ettevõtjale, kes loomadest ilma jäi, kompensatsiooni. Sepp toob aga välja, et kannatasid ka need, kes otseselt seakatkuga pihta ei saanud. Tsooni sattumine tähendas, et said oma toodet müüa 30% turuhinnast madalamalt, hüvitist aga selle eest ei makstud. Nii läkski varem teenitud rahaline puhver katkuaja üleelamiseks.
Ermo Sepp ütleb, et tema põlvkonna seakasvatajad on praegu küsimuse ees, mida teha edasi – kas investeerida tootmisesse või lasta ruumidel ja tehnikal lõpuni kuluda ning seejärel tegevus lõpetada.
„Ma olen oma tootmist kapitaliseerinud kolme miljoni euroga ja arvan, et saaksin siin veel viis aastat jätkata. Siis on tootmine amortiseerunud ja praegusel kujul enam ära ei tasu. Praeguses olukorras aga ei saa investeerimise peale mõeldagi, vaid vaatame, kuidas hädapäraselt toime tuleme,“ nendib ta. Isegi viimasel ajal tõusnud sealiha hind ei jõua tegelikult tootjani, vaid hajub ära kaubandusse. Veel ütleb Sepp, et praegu peaks seakasvatuses toimuma põlvkondade vahetus nii nagu mitmes teises põllumajanduse valdkonnas, kuid seda tegelikult ei juhtu ja vanemad kasvatajad hakkavad väsima.
Raskuste kiuste perspektiivikas ala
Praegust aega iseloomustab Ermo Sepp nii: „Toodangu müügiga on raske, sisendite ostmisega aga mitte“.
Siiski näeb ta seakasvatusel jumet ja ikka selsamal põhjusel, et sööma me ju peame. „Kuidas sellel alal läheb, sõltub väga palju poliitilistest otsustest ja seakasvatajatest endist. Meil on hajaasustus ja on ruumi loomi pidada. Põllumaad on palju, seapidamine tekitab väärtuslikku orgaanilist väetist, klimaatilised tingimused muutuvad seakasvatuse jaoks soodsamaks,“ loetleb ta seakasvatuse plusse.
Sepa sõnul laoks ala tulevikule vundamendi nõustamisteenus – teadusasutused, nõustajad ja seakasvatajad peaksid rohkem seisma ühise eesmärgi eest ja tegema koostööd. Teadmisi peaks tooma tootjateni, olgu need siis investeeringuid, loomakasvatust või veterinaariat puudutavad küsimused või finantsteemad. Sepp leiab, et praegu läheb küllalt palju ressurssi kaduma, kuna iga mees nokitseb kõigi teemade kallal omaette.
Ühistegevusel on kindlasti tulevikku, on seakasvataja kindel. „Kas me kõik peame ise tegelema täistsüklilise tootmisega? Tegelikult ei pea. Samuti võiksime jagada kulusid vetarstidele, teha koos hankeid, turustada ühiselt, panustada koos lühikese tarneahela loomisele. Need on kindlasti kokkuhoiukohad ja ma usun, et alale hakkaks tulema ka noori tegijaid, kui nad näevad, et seakasvatuses on võimalik kasumlikult toimetada. Kõige keerulisem on täistsükliline tootmine, see käib paljudele üle jõu ja hoiab inimesed seakasvatusest eemal. Aga see ei ole ainukene viis sealiha toota,“ nendib Ermo Sepp.
Artikkel ja kogumik “Koostöös on jõud. 100 aaastat sigade ühistuslist aretust” valmisid MAK 2014–2020 “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” ühistegevuse valdkonna raames ning seda toetas Euroopa Liit.
Tekst: Kristiina Traks
Allikas: Koostöös on jõud. 100 aaastat sigade ühistuslist aretust
Toimetaja: Heli Lehtsaar-Karma
