Plastikutest on saanud meie kaasaegse elu lahutamatu osa, kuid nende laialdane kasutamine on viinud ülemaailmse reostuseni. Põllumajandusmullad on mikroplastide jaoks üks suur reservuaar, kuhu need jõuavad nii teadliku kasutamise (nt multškiled, kastmissüsteemid) kui ka tahtmatute sisendite kaudu (nt kompost, reoveesete). Eesti tingimustes on teema eriti oluline köögivilja-, marja- ja kasvuhoonetootmises, kus kilematerjalide kasutamine on laialdane. Samuti kasutatakse rohkelt silo- ja heinapallikilesid loomakasvatuses.
Euroopa Liidu rahastatud projekt MINAGRIS (2021–2026) on loonud ülevaate mikro- ja nanoplastide mõjust Euroopa põllumajandussüsteemidele, kaasates 20 partnerit 12 riigist. Eesti Maaülikooli roll on uurida mikro- ja nanoplastikut Eesti sega- ja köögiviljafarmide muldades ning teha koostööd kohalike tootjatega.
Mikroplastiks nimetatakse alla 5 mm läbimõõduga plastiosakesi. Mikroplastide teke on keeruline protsess, mis jaguneb laialt kaheks: otsene eraldumine keskkonda ja suuremate plastesemete järkjärguline lagunemine
- Esmane mikroplast eraldub otse keskkonda väikeste osakestena (nt sünteetiliste riiete pesemine, autorehvide kulumine või kosmeetikas kasutatavad plastiterad).
- Teisene mikroplast, mis moodustab ookeanides leiduvast plastikust koguni 69–81%, tekivad suuremate plastesemete, näiteks kilekottide, pudelite, kalavõrkude või põllumajanduslike multškilede järkjärgulisel lagunemisel.
Plasttoodete murenemist ja väiksemateks osakesteks lagunemist põhjustavad erinevad keskkonnategurid, millest olulisimad on ilmastikutingimused, fotooksüdatsioon ehk UV-kiirgus ning keemiline ja bioloogiline lagunemine. Need protsessid muudavad plastmaterjali struktuuri hapraks. Nb: näiteks põllumajanduslikud kasvuhoonekiled peaks lagunemisele vastu pidama 3 kuni 5 aastat.
Mikroplastide liikumine mullas ja mulla veerežiimi muutused
Mikroplastid on oma olemuselt tugevalt vett tõrjuvad ehk hüdrofoobsed osakesed, mis võivad mullaosakesi vahamoodi kihiga kattes muuta mulla veehülgavaks. Selline hüdrofoobsus häirib mulla loomulikku veerežiimi, mõjutades negatiivselt mulla tihedust, niiskuse säilitamise võimet ja vee imbumist taimede juurteni. Uuringud on kinnitanud, et veehülgavuse suhtes on kõige haavatavamad liivmullad, kuna nende osakestel on võrreldes savimuldadega väiksem pindala vee sidumiseks. Projektis leiti ka, et tärklisepõhised biolagunevad plastid on mulla veerežiimile vähem kahjulikud kui konventsionaalsed polümeerid nagu LDPE.
Kõige haavatavamad on liivmullad, kuna neis on mullaosakeste pindala väiksem kui savimuldades. Saviosakesed suudavad vett paremini kinni hoida ja on seetõttu veehülgavuse suhtes vastupidavamad.
Lisaks lükati ümber oletus, et mikroplast jääb vaid mulla pindmisesse kihti, sest katsed näitasid osakeste kandumist kuni 32 sentimeetri sügavusele. Eriti kiire on mikroplasti liikumine süvakihtidesse intensiivsete sademete korral ja suuremate pooridega liivastes muldades, mis suurendab märkimisväärselt põhjvee saastumise ohtu.
Mikroplastid kui teiste saasteainetega koosmõju võimendajad
Üks kriitilisemaid avastusi on mikroplasti võime toimida keskkonnas teiste saasteainete kandjana. Tänu oma suurele eripinnale absorbeerivad plastiosakesed mulla teisi orgaanilisi saasteaineid, nagu fungitsiid püraklostrobiin või veterinaarravim alendasool. See interaktsioon võib muuta kemikaalide käitumist mullas, muutes need taimedele ja elustikule kättesaadavamaks ning mürgisemaks. Näiteks tuvastati, et LDPE-plasti ja agroühendite koosmõju pärsib oluliselt kultuurtaimede nagu rukola kasvu, vähendades nende biomassi ja lehepinda.
Samuti on leitud, et mikroplasti ja pestitsiidide esinemine mullas soodustab mõlema aine ühist transporti mulla süvakihtidesse, eriti tugevate vihmade korral. Need tulemused viitavad, et keskkonnariske ei saa hinnata isoleeritult, vaid arvesse tuleb võtta erinevate saasteainete omavahelist sünergiat.
Mõju mulla elustikule ja taimede vastupidavusele
Mikroplastid mõjutavad oluliselt mulla elustikku, kusjuures reaktsioonid on sageli liigispetsiifilised ja sõltuvad plastitüübist. Vihmaussid neelavad plastiosakesi ja peenestavad neid oma soolestikus, mis muudab värskete väljaheidete pH-taset ja toitainete sisaldust. Õnneks need mõjud aja jooksul väljaheidete vananedes vähenevad.
Teatud biolagunevad plastid, nagu PBAT, võivad soodustada süsivesinikke lagundavate bakterite arvukust, kuid koosmõjus kemikaalidega põhjustavad need hooghännaliste seas kõrget suremust ja madalat sigivust. Lenduvate tolmukosakestena võivad mikroplastid jõuda ka mesilasteni, põhjustades nende soolestiku mikrobioomis tasakaalustamatust.
Taimede puhul on tuvastatud, et suur mikroplastisisaldus mullas vähendab klorofülli taset ja fotosünteesi tõhusust, kusjuures põuast tingitud stress võimendab neid kahjustusi veelgi. See tähendab, et plastireostus muudab põllukultuurid kliimamuutustest tingitud ebasoodsate olude suhtes märksa haavatavamaks.
Lahendused ja soovitused põllumeestele
Projekt MINAGRIS on välja töötanud praktilised tööriistad säästlikumaks majandamiseks:
AgriPlast tööriist. Tasuta allalaaditav otsustustoetuse süsteem, mis võimaldab hinnata erinevate plastikute ja alternatiivide keskkonnamõju ja sotsiaal-majanduslikku tasuvust talu tasandil. Tööriist on alla laetav eesti keeles
Koostatud on juhend Farm Level Handbook (inglise keeles), mis soovitab vähendada plasti kasutamist, eelistada sertifitseeritud biolagunevaid multškilesid (standard EN 17033) ja vältida plasti jätmist põllule või selle põletamist.
- Vältige plasti murenemist põllul. Ärge jätke plastmultši või muid kilematerjale pärast kasutusaja lõppu põllule, kuna need murenevad päikese ja ilmastiku mõjul kiiresti mikroplastiks.
- Keelake plasti põletamine ja matmine. Vältige rangelt plastmaterjalide põletamist või mulda kündmist, kuna see tekitab keskkonnareostust.
- Osalege kogumisskeemides. Kasutage organiseeritud kogumissüsteeme ja ringlussevõtu programme, et tagada kasutatud plasti nõuetekohane ja ohutu käitlus.
- Valige paksemad kiled. Eelistage paksemaid multškilesid, mis püsivad koristamisel tervena ega rebene väikesteks tükkideks, mida on hiljem võimatu mullast eemaldada.
- Kasutage sertifitseeritud biolagunevaid tooteid. Eelistage vaid ametlikult sertifitseeritud (standard EN 17033) biolagunevaid multškilesid, mis on disainitud mullas täielikult lagunema kahjulikke jääke jätmata.
- Eelistage tärklisepõhiseid materjale. Laborikatsed on kinnitanud, et tärklisepõhised biolagunevad plastid on mulla veerežiimile vähem kahjulikud kui tavaline polüetüleen (LDPE).
- Katsetage looduslikke alternatiive. Võimalusel asendage plast täielikult looduslike materjalidega nagu põhk, kanepikiud, vill või paber, mis ei tekita sünteetilist saastet.
- Vähendage polümeerkattega tooteid. Piirake plastkattega väetiste ja seemnete kasutamist või asendage need sertifitseeritud biolagunevate alternatiividega.
- Kontrollige orgaanilisi väetisi. Olge kriitilised reoveesette ja komposti kasutamise suhtes, kuna need on sageli olmeplastist pärit mikroplasti oluliseks allikaks.
- Vältige saastunud haljasjäätmeid. Mõned tootjad on juba loobunud ebaselge päritoluga haljasjäätmete kasutamisest, et vältida oma põldude saastamist.
- Tõstke orgaanilise aine sisaldust. Mulla orgaanilise aine suurendamine (nt hästi kääritatud sõnniku lisamine) aitab vähendada plastireostusest tingitud veehülgavust ja parandada mulla struktuuri.
- Rakendage säästvaid harimisviise. Eelistage minimaalset harimist ja säilitage põllul kõrretüüd, mis aitavad leevendada keskkonnastressi.
- Soodustage elurikkust. Hoidke mulla bioloogiline mitmekesisus kõrgena, sest rikkal mullal on suurem puhverdusvõime plasti ja kemikaalide kahjuliku koosmõju suhtes.
- Nõudke tarnijatelt läbipaistvust: Küsige plastitarnijatelt täpset infot materjalide koostise ja kasutatud keemiliste lisaainete kohta.
Mikroplast on mullas pöördumatu saasteaine, mis mõjutab mulla füüsikat, keemiat ja bioloogiat. Kuigi biolagunevad plastid ei ole täiesti riskivabad, võivad need teatud tingimustes olla eelistatavamad tavaplastidele, eeldusel et nende kasutamist toetab asjakohane teave ja seire.
MINAGRIS ei soovita põllumajandusplastidest täielikult loobuda. Projekti põhisõnum on, et plasti tuleb kasutada eesmärgipäraselt, võimalikult kaua, võimalikult väikese kaduga ja tagada selle korrektne kogumine pärast kasutust. Nii on võimalik säilitada plasti agronoomilised eelised ning vähendada mikroplasti kogunemist Eesti põllumuldades
Lisateavet leiab projekti kodulehelt: www.minagris.eu.
