Traditsioonilises loomakasvatuses on jõudluskontrolli eesmärkide kõrval tähtis põlvnemine ja sugupuu määramine ning ka aretusväärtuse hindamine. Viimast kasutatakse järgmise põlvkonna vanemate valikuks – tuntud hindamisskeemide alusel saab prognoosida aretusedu.
Juba kümme aastat on kasutusel SNP-genotüpiseerimine kui uus tugisammas loomakasvatuses. Seda saab kasutada juba täpsemalt genoomile toetuva aretusväärtuse hinnangul. Küllalt suure ja hästi struktureeritud juhuproovi baasil saab väga noortel loomadel ilma omajõudluse või järglaste jõudlusandmeteta suure täpsusega markerefekti hinnata.
Piimaveisekasvatuses on jõutud selleni, et pole enam vajalik seemenduspullide valikul ulatuslikku ja keerukat järglaste järgi hindamist. Sellega lühenes põlvkonnaintervall enam kui kahekordselt, ilma et aretusväärtuse täpsus oleks märgatavalt vähenenud. Sihipärasel kasutamisel kahekordistub valikuedu, mis on juba hoopis varasemalt teada. Seda on juba suurearvulisemates veise- ja seatõugudes rakendatud.
Piimakarjakasvatuses on möödunud aastakümnetel aktiivselt täiendatud aretuse eesmärki. Praegu domineerivad funktsionaalsed tunnused, nagu sigivus, tervis ja kasutusiga. Tuleviku nimel diskuteeritakse uute tunnuste söödaefektiivsuse, robustsuse ja resistentsuse lisamist.
Söömuse hindamine toimub teatud eeldustel.
Loomade individuaalse söömusandmete mõõtmine on töömahukas ja kallis, mistõttu need andmed enamasti saadakse uurimisasutustest või katsejaamadest. Esmalt on võimalik läbi genoomvaliku tunnused söömus ja söödaefektiivsus aretuslikult läbi töötada. Et neile genoomiline aretusväärtus (AV) määrata, on vaja küllalt suurearvuline juhuproov. Saksamaal on kaks teedrajavat projekti „optiKuh“ ja eMissionCow, mille andmevõrgud annavad võimaluse üles ehitada katsejuhuproov genoomiliseks ennustuseks.
Tuleb kindlaks teha, kas söödaefektiivsus on seotud piimalehma tervise ja sigivusega. On teada, et laktatsiooni alguse söömus on negatiivses korrelatsioonis piimalehmade haigustega, kuid laktatsiooni teisel poolel on seos nõrgem. Võimalik lahendus oleks söömuse kui tunnuse diferentseeritud aretuslik analüüs sõltuvalt laktatsioonistaadiumist.
Robustsus ja vastupidavus jäävad aretuslikus mõttes tervise tunnustest välja ja neid seletatakse kui väliskeskkonna tegurite mõju looma jõudlusele. Vastupidavust kirjeldatakse kui võimet lühiajaliste häirete (kuumalaine, haigustekitaja jm) järel kiiresti taastuda ja tavapärast toodangut taastatud tasakaalus toota. Robustsus seevastu on põllumajanduslooma võime pikaajaliselt suboptimaalsetes väliskeskkonna tingimustes säilitada tavaline jõudlusvõime, tervis ja sigimisvõime.
Tuleviku aretusstrateegia: ristandaretus
Kuigi suurearvuliste piimatõugude aretuses on valdav puhasaretus, kerkib viimasel ajal esile ristamine. Diskuteeritakse rotatsioonristamise heteroosiefekti üle, aga järjest enam praktiseeritakse piimatõu lihtsat tarberistamist lihatõugudega nn beef-on-dairy saamisel. Nende andmete hindamise genoomiline mudel eesmärgiga hinnata puhasaretuse või ristamise AV, on komplekssem kui ükskõik milline puhasaretuse hindamise mudel.
Rotatsioonristamise korral seemendatakse ristandlehmi vaheldumisi puhtatõuliste pullidega. Kahe tõu süsteemis, näiteks angli ja holsteini tõuga, saame kasutada 66% heteroosiefekti, aga kolme tõu rotatsioonristamisel saab 86% heteroosiefektist kasutatud. Stock jt (2021) uurisid genoomilist rotatsioonristamissüsteemi anglite ja holsteinidega stohhastilise simulatsioon teel ja reaalsete 50K SNP andmetel. Autorid analüüsisid mõlema tõu puhasaretust kui ka mõlema ristandpopulatsiooni. Ilmnes, et genoomse rotatsioonristandprogrammi rakendamine angli tõu puhasaretuse kõrval võib kasuks tulla, kui ka ristandlehmad genotüpiseerida ja lisada katsejuhuproovi, kuivõrd piiratud suurusega populatsioon on loomulikult väike. Seeläbi tekivad angli puhasaretuse kõrval täiendavad kasutamise võimalused, nimelt ristamispartnerid holsteinidele. Seda oletati tüüpilistele funktsionaalsetele tunnustele, mille päritavus on madal, aga ristandloomad näitavad selget heteroosiefekti ja sellega on paremad mõlemast puhasaretusega tõust. Probleemiks on holsteinile võrdväärse ristamispartneri leidmine, et jõudlusnäitajad poleks oluliselt madalamad ning parandaksid tervise- ja sigivusenäitajaid.
Beef-on-Dairy tootmise tähtsus on viimastel aastatel oluliselt kasvanud, sest müügitulu ristandvasikatelt on 2–3 korda suurem kui holsteini nuumvasikatel. Sagedamini kasutatakse lihatõugudest ristamiseks belgia sinivalget, angust ja limusiini pulle või nende spermat. Suuremale müügitulule seisab vastu ristandvasikate suurem sünniraskus, pikem tiinuseperiood, suurem sünnimass ja vasikate suurem lihastus. Lihatõugude genoomiline poegimiskulu hindamine pakub siin lahendust. Eeskuju saab võtta Skandinaaviast, kus on arvestatav hulk lihatõugu pulle, kes AV järgi sobivad ristamispullideks.
Beef-on-Dairy strateegia teine eelis on karja tasemel. Siin on võimalik lihapullide kasutamine koos suguselekteeritud spermaga kui ka karja tüpiseerimine, mis on suur eelis ka geneetiliseks aretuseduks. Genotüpiseerimise alusel saab halvema AV-ga emasloomad tiinestada lihapullidega, aga parimad suguselekteeritud spermaga. Sellega kasvab ettevõttesisene aretusedu tunduvalt. Lisaks suurendab lihapullide kasutamine põhikarja kasutusiga, millega väheneb uuendkarja vajadus igal aastal.
Mitmekesisus ja sugulusaretus
Mitmekesisuse juhtimine populatsioonis tähendab säilitada heterosügootsust ja geneetilise triivi piiramist, kuid mõlemad tegurid on omavahel seotud. Piisav heterosügootsus takistab inbriidingudepressiooni esinemist ja homosügootide letaalsete genotüüpide kui ka nende geenilookuste variatsiooni kadu, et tulevikus mõjus olla.
Toimetas H.Tamsalu
