Invasiivsete võõrnälkjate levikualade laienemine Euroopas iseloomustab rahvusvahelise taimekaubanduse ja inimeste ning kaupade vaba liikumise negatiivseid mõjusid. Võõrnälkjaid leitakse peamiselt suve lõpul või sügisel, mil täiskasvanud isendid on hästi nähtavad. Leiuteated lõpevad pärast esimesi paaripäevaseid külmi.
Nälkjad võivad vähendada saagikust ning isegi muuta võimatuks teatud kultuuride, nagu salatid, ristõielised, kõrvitsalised, hilised maasikad jne kasvatamise. Kultuuride otsekülvid on ohustatud peamiselt tõusmete ja noortaimede faasis, mil võidakse kannatada suure osa lehepinna kahjustuse tõttu või süüakse nad täielikult ära (Le Gall, Tooker, 2017). Lisaks otsestele majanduslikele ja keskkonnamõjudele on oluliselt tõusnud toidu reostumise risk, kuna nälkjad kannavad edasi tõvestavaid baktereid või siseparasiite.
Hispaania teetigu ja mustpeanälkjas
Aeg on näidanud, et Hispaania teeteod ise ära ei kao, vaid koloniseerivad üha uusi territooriume, kohanevad uues kohas kiiresti ja levivad sealt edasi. Sama tendentsi näitab meil uuem invadient (invasioonis osalev loom), mustpeanälkjas (Krynickillus melanocephalus).
Hispaania teetigu on uutel asualadel ablas mitmetoiduline suurkahjur, kes lisaks taimedele toitub ka kõdunevast orgaanikast ja loomakorjustest. Inimasustuse lähedusse hoidva loomana asustab ta just tugevama häiringuga alasid: teeservi, aedu parke, põlluservi jne, peamiselt kohti, kus on viljakas muld ja piisavalt tihe varjuline taimik.
Esimesed kindlad teated Hispaania teeteo esinemisest Eestis ulatuvad aastasse 2008, mil teda leiti Pärnu aianduskeskuse naabruses asuvalt krundilt. Eesti aiandusettevõtjad on siiski arvamusel, et päris esimesed kohtumised uue liigiga võisid aset leida juba mõned aastad varem (Metspalu, 2008). Hispaania teetigu on nüüdseks leitud juba kõikidest Eesti maakondadest. Valdavalt peetakse peamiseks levikuteeks teeteo munade ja noorvormide tahtmatut ümberasustamist aiakultuuride istutusmaterjali, turbasubstraadi ning mulla, pakendite ja aiatööriistadega.
Teine meil levima hakanud kojata tigu mustpeanälkjas (K. melanocephalus) võib masspaljunemise kolletes esineda tüütu võõrliigina. Teda on üksikutel juhtudel märgatud kahjustamas kõrvitsa jt köögiviljade vilju, samuti toitub ta seenekübaratel. Looduses esineb neid niiskeis paigus kivide, lamapuidu ja maapinda katva taimestiku all. Eestis leiti mustpeanälkjaid 2013. aastal esmalt Tallinna lähedalt , hiljem Saaremaalt Pöide külast, Haapsalust ning Viljandimaalt. Tänaseks on Keskkonnaameti teokaardile kantud leide üle kogu Eesti, sh paljudest maa-asulatest ja väikelinnadest, aga juba ka loodusest.
Lisaks eelpoolnimetatud liikidele sai uurimisrühm erinevatest allikatest viiteid veel viie invasiivse nälkjaliigi võimaliku esinemise kohta Eestis: Arion distinctus (sg. Arionidae), Limacus maculatus (sg. Limacidae), Deroceras sturanyi (sg. Agriolimacidae), Boettgerilla pallens (sg. Boettgerillidae) ja Tandonia sp (IUCN, 2021; Eesti teokaart, 2023). Need leiud ja kohanemisstaatus vajavad üle kinnitamist seire ja malakoloogilise ekspertiisi käigus.
Kuidas võõrliike ohjatakse
Karantiini rakendamine ei näi tõhusa meetodina, sest tõendamise ootele pandud istikutelt lahkuvad nälkjad öösel või vihmaga omatahtsi. Tõsiasi on see, et peamiseks võõrnälkjate levikuteeks meile on tahteväline antropohooria (inimlevi) rahvusvahelises kaubanduses liikuvate taimede ja taimsete saaduste kaubasaadetistega teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest.
Ükski riiklik struktuur Eestis ei ole täna valmis invasiivsete võõrnälkjate tõrjumise funktsioone täiel määral enda kanda võtma. Seni, kui riiklikku kahjustajavaba kontrollisüsteemi invasiivsete nälkjate suhtes ei ole kehtestatud, lasub vastutus täielikult erasektoril. Ohjamise eesmärgid võivad esialgu olla vastuolus ettevõtjate lühiajaliste ärihuvidega, aga toimivad pikaajaliste kasulike strateegiatena.
Taimekahjurina tegutsevad invasiivsed nälkjaliigid muutuvad kiiresti väga arvukaks, nii et populatsioonid säiluvad ka intensiivsete vastumeetmete rakendamise järel. Seetõttu tuleb mõista, et nende liikide kõige tõhusam ohjamismeetod on ennetus. Tuleb arvestada ka sellega, et isegi kui ühest aiast õnnestub nad välja tõrjuda, siis on tõenäoline, et naabruses kohastunud isendid laiendavad mõne aja pärast oma levikuala vabadele pindadele.
Lühiajalise mõjuga meetmed võivad aidata piirata ägedaid ründeid vastuvõtlikele kultuuridele. Näiteks esineb Luual aktiivne hispaania teeteo kolle alates 2016. aastast. Kohalike andmetel hävitati seal 2019. aastal ligikaudu 3600 isendit, aga aasta hiljem koguti neid juba u 20 000. Kui Keskkonnaameti vastloodud teokaardile esitati 2000. aastal Luua piirkonnast valdavalt juulis ja augustis 21 leidu, siis järgmisel kolmel aastal oli neid aga ainult vastavalt 2, 4 ja 3. Viimasel aastal on leitud kuni paarikümne isendilisi koldeid.
Ühest küljest on ootuspärane, et teavitus- ja tõrjekampaaniates osalejate aktiivsus ajapikku langeb, kuid oma osa oli kindlasti ka varasemate aastate massilisel ärakorjamisel. Samuti on viimastel aastatel olnud üldiselt kuivemad suved. Sajusemad perioodid soodustavad nälkjate arvukuse tõusu ja vastupidi.
Vastavalt integreeritud taimekaitse põhimõtetele (joonis) võib ohjamismeetodid kõige üldisemalt jagada ennetavateks ehk preventiivseteks ning teadmusjuhtimise ja aktiivse tõrje meetmeteks.
Integreeritud taimekaitse võti on tõhusate vastuabinõude rakendamine enne tugeva kahjustuse avaldumist. Seega tuleb uute invasiivsete võõrliikide lisandumisega kaasnevaid ohte taimekasvatusettevõtetes teadvustada, et saaks asuda rakendama meetmeid oma territooriumi ja taimesaagi turvamiseks enne kahjuripopulatsiooni kontrollimatuks paisumist. Sama oluline on tõsta ka aiapidajate ja maaomanike teadlikkust võõrnälkjate ohtlikkusest. Mida varem ala hõivav kahjur avastatakse ja välja juuritakse, seda odavam lõppkokkuvõttes on tema tõrje.
Mida nälkjate osas tegelikult teha saab?
Nälkjapuhangu aktiivsel tõrjel on peamisteks eesmärkideks:
- vähendada populatsiooni arvukust;
- takistada isendite sissetungi naabrusest ja vältida uusi invasioone;
- turgutada taimi tagades neile kahjustuse üleelamiseks parem tervis.
Selle saavutamiseks oleks kohane rakendada teadlikke ja kompleksseid üldisi agrotehnilisi ja fütosanitaarseid meetmeid, kaitsta oma taimi või territooriumit sobivate tõkete või peletitega ning rakendada massväljapüüki, mida vajadusel täiendada biotõrjega.
Maavaldajad saavad hoiduda nälkjaõrnade kultuuride kasvatamisest, nullida nälkjate varjevõimalusi intensiivsete mullaharimisvõtete, pinnase tallamise ja tihendamisega või püsikatete rajamisega. Eemaldades umbrohud, lõigatakse ära nälkjate toidubaas.
Nälkjad võivad varjuda multši, taimejäänuste, langenud lehtede jm risu alla, siit ka aia korrashoiu soovitus. Saastumiskahtlase ala vaadeldavuse parandamiseks oleks soovitav eemaldada võsa ja lopsakad taimed. Spetsiaalsed nälkjakorjamise aktsioonid võivad olla tõhusad, kui neid planeeritakse koostöös naabritega, kohalikke olusid arvestades, niiske ilmaga ning atraktantide ja repellentide kaasabil. Massväljapüüke võib läbi viia ka spetsiaalsete püüniste abil (nälkjamatid, püünistaimed või teomajad). Leitud nälkjad tuleks kokku koguda ja hukata nt keeva veega üle valades, tulle visates või vähemalt labidasügavusse auku mattes. Samuti tuleb ohutuks muuta saastumiskahtlane taimne materjal ja substraat.
Haljastusse võib valida eelistatult teada olevaid repellentseid või nälkjakindlaid kultuure. Professionaalsed taimekasvatajad peaks tõrje hõlbustamiseks suurema kolde tuvastamisel oma tootmisala liigendama kahjustajavabaks, saastumiskahtlaseks ja puhvertsooniks. Töömahu vähendamiseks võib erinevad sektorid piirata tõkendite jt füüsikaliste, füüsikalis-keemiliste, elektriliste, biokeemiliste barjääride või kombineeritud tõketega.
Tõhusate teotõrjevahendite kesine valik seab meid olukorda, kus nälkjatõrjeks on sobivaim kasutada biotõrje strateegiaid, mis tuginevad kahjurite toitumiseelistustega manipuleerimisele ja looduslike vaenlaste olemasolule. Peletitena saab kasutada söömapärssiva toimega taimeekstrakte, repellentseid vahevõi kõrvalkultuure, ka tökatit jt repellentseid määrdeid, mida saab kombineerida peleta-meelita kaitsestrateegiasse.
Nälkjate looduslike vaenlaste kiirenevat allakäiku on täheldatud mitmel pool maailmas. Kindlasti on üheks põhjuseks ka see, et uutel asualadel neil esialgu looduslikud vaenlased puuduvad või on nende arvukus madal. Looduslikke vaenlasi mõjutavad mitmed tegurid: ilmastik, agrotehnika, pestitsiidide kasutamine ja vahekultuuride kasvatamine. Eeldatavasti just ökosüsteemiteenuste puudujäägid uues areaalis on loonud eeldused nälkjate masspaljunemiseks ja muutumiseks nuhtluseks nii inimasulates kui ka looduslikes elupaikades.
Ole kindel, et hävitad võõrliiki. Tee määramistunnused selgeks ja hoia kodumaiseid liike!
Hea teada invasiivsete võõrnälkjate kohta
Invasiivsete võõrnälkjate levikule tuleb piir panna kohe esimeste leidude avaldumisel, enne probleemi eskaleerumist. Selleks on vaja saavutada paralleelselt kaks erinevat põhieesmärki: (1) levikuteede kontrolli alla saamine, et vähendada kuni välistada liigi korduvaid invasioone; (2) populatsioonide arvukuse mahasurumine ja hävitamine teadaolevates puhangukolletes.
Positiivne on see, et invasiivsete võõrnälkjate ohjamist hõlbustab terve hulk nende bioloogilisi iseärasusi:
- suhteliselt pikk arengutsükkel, mistõttu iga enne sigimisperioodi hävitatud isend vähendab hilisemat potentsiaalset järglaskonda 100–400 indiviidi võrra;
- aeglane liikumine (5–9 m/h, keskmiselt 3–8 m öö jooksul või < 50 m ööpäevas) võimaldab nad kinni püüda ja hävitada aktiivsete tõrjemeetmetega üldise tõrjekampaania käigus;
- pinda mööda kulgev liikumisviis võimaldab kasutada piiratud territooriumi kaitseks nälkjabarjääre ja tõkendeid;
- terav haistmismeel käivitab suunatud liikumise atraktiivse lõhnaobjekti suunas, seda saab rakendada massväljapüügil, nt õllepüünistega või püünistaimedega;
- kaitsva koja puudumine teeb eriti noorjärgud looduslike vaenlaste (siilid, konnad ja kärnkonnad, maod, jooksiklased jt röövmardikad, rästad, sinikaelpardid, muskuspardid ja nende aretised) poolt haavatavaks.
Vaata lisaks:
Veebiseminar Eestis levinud nälkjad ja nende tõrjumise meetodid
Autorid: Eha Kruus, Angela Ploomi, Luule Metspalu. Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut.
Allikas: Agronoomia 2024 konverentsi kogumik
