Agrometsandus on maakorraldussüsteem, mis integreerib metsa ja puud kariloomade või põllukultuuridega, luues mitmekesise korralduse. Üks selle praktikatest on kariloomade pidamine metsas või puudega karjamaadel, mis jäljendab ajaloolisi looduslikke metsaheinamaid (inglise keeles silvopasture).
Metsa ja kariloomade vastastikune kasu
Kariloomade pidamine karjamaadel on mõnikord raskendatud, kui suvise põua tõttu langeb karjamaarohu toiteväärtus. Metsanduselementide lisamine karjatamisse pakub aga mitmeid eeliseid.
Puud loovad mikrokliima, mis on suvel 2–4 °C jahedam ja talvel 1–3 °C soojem, pikendades karjatamishooaega. See kaitse on eriti oluline piirkondades, kus avatud mägikarjamaad ei paku kaitset külma ja tuule eest. Varju puudumine võib põhjustada 10–20% piimajõudluse või lihastikukadu. Loomad otsivad loomulikult puude varju ja peavarju ebasoodsate ilmastikutingimuste ajal. Tihedama võrastikuga metsatukkades asuv alusmetsa kooslus on loomadele vajalik varjumispaik suvel, et vähendada sääskede ja parmude kahju. Kariloomadel on võimalik end puude vastu hõõruda.
Tammetõrud, metsistunud viljad (pirnid, õunad), maitsetaimed või lehestik suurendavad toiduvarude mitmekesisust. Puituvatelt taimedelt (nt paju ja tamm) pärinev lehestik pakub toitaineid, mis võivad karjamaal puududa. Paju sisaldab looduslikku põletikuvastast ainet salitsüülhapet ja koobaltit. Tamme tanniinid võivad vähendada parasiitide koormust kuni 30%. Näiteks Ungaris Mozsi rantšos kasutatakse tammetõrusid lisasöödana.
Ökosüsteemi teenused
- Karjatamine parandab mulla struktuuri ja orgaanilise aine sisaldust. Sõnnik toob mulda toitaineid, toetades süsiniku sidumist.
- Puude istutamine või olemasolevate metsatükkide kasutamine aitab ennetada negatiivseid mõjusid, nagu mulla erosiooni.
- Kiirekasvulised puud (nt lepp, kask, paju) võivad parandada vee imbumist kuni 60% ja vähendada äravoolu kuni 30%, aidates kaitsta veekogusid.
- Karjatamine aitab säilitada erinevaid taimeliike ja elupaiku metsloomadele, näiteks lindudele, putukatele ja imetajatele.
Karjatamispraktikad
Agrometsanduses kasutatakse mitmeid karjatamispraktikaid, et tagada nii loomade heaolu kui ka puude ja karjamaa väärtused. Traditsioonilised viljapuuaiad on oluline sissetulekuallikas väikeettevõtjatele Kesk-Ida-Euroopas. Loomade karjatamine viljapuuaedades aitab oluliselt suurendada sissetulekut ja mitmekesistada tootmist. Portsjonkarjatamine aitab suurendada karjamaa toiteväärtust ja säilitada sööda kvaliteeti.
Poola OIKOS-i talu
Poolas asuv OIKOS-i talu kasutab karjatamiseks metsatükke ja põõsastikke, mis moodustavad olulise ja orgaanilise osa karjamaast. Loomadel on võimalik nautida varju kuumadel päevadel ja peavarju tuulistel külmadel päevadel.
Poolas on levinud praktika, kus veiseid karjatatakse kontrollitult viljapuuaedades. Kuigi puuviljakasvatussüsteemides eelistatakse kariloomadest enamasti lambaid, kuna nad ei sirutu toitumisel nii kõrgele kui veised, on Poolas pikk veiste karjatamise traditsioon. Lisaks on kodumaisel turul nõudlus veiseliha järele, mistõttu eelistavad põllumajandustootjad lammaste asemel veiseid.
Tihedama võrastikuga metsatükkides asuv alusmets on sageli kaetud põõsaste või umbrohuga, sealhulgas muraka ja viirpuuga – kariloomad saavad suvel varjuda ja minimeerida sääskede ja parmude kahjulikkust. Veised saavad toitaineid looduslikult kasvanud taimedelt, paju lehtedelt ja metsikutelt puuviljadelt.
OIKOS-i talus kasutatakse rotatsioonisüsteemi, et maksimeerida karjamaa kasvutõhusust ja säilitada sööda kvaliteeti. Puude kahjustamise vältimiseks kasutatakse karjatamisel kõrgeid elektrikarjuseid (1,4 m kõrguseid aedu). Need elektrikarjused aitavad loomi roteerida aedikute vahel, et vältida puude lehestiku ulatuslikku kahjustamist. Optimaalseks peetakse niitmis-karjatamise režiimi, kus karjatamist praktiseeritakse kuni puuviljade koristamiseni.
Kontrollitud karjatamine traditsioonilistes viljapuuaedades on üks meetoditest, mis aitab väiketootjatel oluliselt suurendada sissetulekut. Tulemuseks on toodete portfelli laienemine, hõlmates traditsioonilisi puuviljasorte ja veise- või lihasaadusi. Karjamaa rohu saak hästi majandatud viljapuuaedades ei erine oluliselt traditsiooniliste avatud karjamaade saagikusest.
Karjatatavad viljapuuaiad pakuvad loomadele varju. Süsteem vähendab niitmisvajadust (kütusekulu) ning parandab toitainete ringlust ja mulla viljakust. Lisaks aitab see säilitada piirkonna identiteeti, kuna Łącko piirkond on kuulus oma traditsiooniliste puuviljatoodete poolest.
Segakarjatamine
Segakarjatamine hõlmab kahe või enama loomaliigi (nt kitsed, lambad, veised) koos karjatamist. See praktika suurendab söödavaru tõhusat kasutamist, kuna igal liigil on erinevad toitumiseelistused.
Segakarjad pakuvad paremat kaitset suurte kiskjate eest (veised võivad toimida “barjäärina”). Samuti vähendab see mürgiste taimede riski, kuna üks liik võib tarbida taimi, mis on teisele kahjulikud. Lambad eelistavad rohttaimi, samal ajal kui kitsed närivad puitunud taimi, mida lambad väldivad. See aitab säilitada karjamaa tasakaalu, vältides invasiivsete taimeliikide domineerimist.
Segakarjad vähendavad ettevõtte riske, kuna haiguspuhang, mis mõjutab üht liiki, ei hävita tõenäoliselt kogu karja.
Silvopastoraalsete süsteemide rajamine
Silvopastoraalse süsteemi edukaks loomiseks on vaja hoolikat planeerimist, puude kaitset ja hooldust. Üks võimalus on tarastada puude istutamiseks väikesed või keskmise suurusega alad, hoides kariloomad eemal, kuni puud on karjatamissurvele vastu pidamiseks piisavalt tugevad. Alternatiivina võib kasutada individuaalseid puukaitseid. Vanemad puud taluvad lühiajalist karjatamist, eriti sügisel, kui kariloomad koort vähem kahjustavad.
Roteeruv karjatamine on tähtis, et vältida puukoore kahjustamist, ülekarjatamist ja mulla tihenemist puujuurte ümber. Noorveiseid soovitatakse karjatada esimestel aastatel kevad- ja suvekuudel. Karjatamisplaani koostamisel on oluline analüüsida metsa alusmetsa potentsiaali söödana (nt puitunud püsikud või rohttaimed). See teadmine aitab sobitada söödaallikad loomade vajadustega ja kasutada segakarjatamist optimaalselt.
Maremma piirkond Itaalias
Maremma asub Itaalias, ulatudes Toscana ja Lazio rannikualadel. Piirkonna suunitlus teraviljakasvatusele ja karjatamisele on tugevalt lihtsustanud maapiirkonna maastikku. Maremma on muutunud ulatuslikuks künklikuks või lamedaks alaks, kus on vähe puid.
Puude puudumine tekitab probleeme loomade heaolule, eriti vabapidamises. Sealne taastava põllumajanduse üks lahendus on puude istutamine ja hekkide taastamine, valides sealseid kohanenud liike.
Maremma piirkonnas kasvatatakse traditsiooniliselt vastupidavat Maremmana veisetõugu. Agrometsanduse süsteemi areng lubaks täiendada süsteeme Limousine’i või Charolaise’i tõugudega (või nende ristanditega Maremmanaga), mis on produktiivsemad. Vabapidamises agrometsanduse süsteemide kasutuselevõtmine võimaldab kasvatajal säästa kuni 60% kuludest võrreldes laudas pidamisega. Loomade heaolu parandamine (nt sobivate varjupuude istutamine) stimuleerib turu nõudlust toote parema kvaliteedi tõttu.
Vahemere ajalooliste maastike taastamine aitab taastada olulisi ökosüsteemiteenuseid ja toetab piirkondlikku lühikeste väärtusahelate loomist
Väljakutsed ja poliitika
Metsaga karjamaa majandamine on keerulisem kui puudeta karjamaa juhtimine. Kuna puud ei kasva korrapäraste vahedega, ei saa täiendavat heinaniitmist teostada suurte põllumajandusmasinatega, mistõttu sellised süsteemid vajavad avatud karjamaadest rohkem inimtööjõudu. See on suurim kaasaegne väljakutse agrometsanduse jaoks.
Karjatamist hõlmavate agrometsandussüsteemide rakendamisel on Euroopas mitmed poliitilised väljakutsed, mis on peamiselt seotud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga (ÜPP). ÜPP raames on metsatükkide või põõsastike söödaallikana kasutamine sageli seotud pindalapõhiste toetuste vähenemisega. Põllumajandustoetusi taotledes on metsaga kaetud maa kasutamine ebasoodne, kuigi selliseid alasid hallatakse nõuetekohaselt karjamaadena. Näiteks on metsade või põõsastike väikeste lappide kasutamine loomade söödaallikana tavaliselt seotud põllumaa toetuskõlblikkuse vähenemisega ÜPP raames. See on suur puudus, kuna puiskarjamaa alasid hallatakse karjamaadena, mitte hooletusse jäetud aladena.
Ajalooliselt on ÜPP püüdnud agrometsandust toetada, kuid algsed meetmed polnud piisavalt tõhusad. Aastatel 2007–2013 agrometsanduse meede 222 pakkus toetust metsandusmeetmete raames. Aastateks 2014–2020 parandati maaelu arengu ja keskkonnaküsimuste teises sambas agrometsanduse meetme (meede 8.2) kirjeldust ja eesmärke. Tulevikus peaksid tulemuspõhised maksed aitama kaasa agrometsanduse rakendamisele kogu ÜPPs.
Agrometsandussüsteemide ja karjatamispraktikate kasutamine on oluline samm jätkusuutlikuma põllumajanduse suunas, pakkudes nii majanduslikku mitmekesistamist kui ka elurikkuse säilitamist.
Allikas: Projekti AFINET käsiraamat. Väljavõtteid esitas H.Tamsalu, METK
