Madal aianduse isevarustatuse tase Saksamaal

Saksamaal kasvatatakse oluliselt vähem puu- ja köögivilju kui tarbitakse. Suur osa imporditakse. Põhjused on mitmekesised.

Sakslased söövad liiga vähe puu- ja köögivilju. Saksa toitumisühingu (Deutschen Gesellschaft für Ernährung) soovituse kohaselt peaksid täiskasvanud sööma iga päev 250 grammi puu- ja köögivilju. Kuigi tegelik tarbimine on madalam, ei ole tootmine riigis nõudluse rahuldamiseks piisav.

Madal isevarustatuse tase – enamik puu- ja köögivilju imporditakse

Isevarustatuse tase näitab, mil määral suudab kodumaine põllumajandus Saksamaa nõudlust rahuldada. Puuviljade puhul on see vaid 20 protsenti ja köögiviljade puhul 37 protsenti. Köögiviljade kasvatamiseks on kasutatud 126 800 hektarit ja puuviljade puhul 72 000 hektarit.

Teistest riikidest tuleb vastavalt suuri koguseid importida. See hõlmab lisaks puu- ja köögiviljadele, mida siin kasvatada ei saa, ka õunu, maasikaid, sibulaid ja porgandeid. Isevarustatuse tase on üksikute puu- ja köögiviljakultuuride puhul väga erinev.

Kohalik kliima ei sobi igat tüüpi puu- ja köögiviljade kasvatamiseks

Saksamaa asub parasvöötme kliimavööndis. Seda iseloomustavad mõõdukad temperatuurid ja selgelt eristuvad aastaajad. Suhteliselt ühtlane temperatuur ja sademete hulk on tegelikult head puu- ja köögiviljade kasvatamiseks. Paljude puu- ja köögiviljaliikide puhul on suvine kasvuperiood aga liiga lühike ja temperatuur liiga madal.

• Köögiviljakultuuridest selles kliimas kasvavad hästi näiteks mitmesugused kapsasordid, porgandid ja redis.
• Puuviljadest kasvavad peamiselt Saksamaal õunad, aga ka pirnid, kirsid ja maasikad.
• Tomatite ja paprikate jaoks on avamaal suvel piisavalt soe vaid suhteliselt lühikeseks perioodiks. Nende kasvuperioodi saab aga pikendada kasvuhoonete või tunnelite abil.
• Troopilised puuviljad– nagu apelsinid või sidrunid – nende jaoks on liiga külm, virsikud ja aprikoosid elavad talve üle vaid Lõuna-Saksamaa pehmetes piirkondades.

Saksamaal on tootmiskulud eriti kõrged

Puu- ja köögiviljade kasvatamine vajab palju käsitsitööd. Suhteliselt väikeste kasvatusmahtude tõttu – võrreldes maisi või teraviljaga – ei ole sageli mõttekas arendada spetsialiseeritud masinaid, mis võiksid inimtööjõudu asendada.

Siiski on erinevate köögiviljakultuuride jaoks olemas koristusmasinad. Kõiki operatsioone hõlmavad kombainid on saadaval erinevate juurviljade ja salati jaoks, ehkki väikeste kasvatusmahtude tõttu on nende arenduskulud suhteliselt kõrged. Teiste köögiviljakultuuride, näiteks brokkoli või lillkapsa puhul saavad masinad teha ainult üksikuid samme.

Paljud puu- ja köögiviljad on nii õrnad, et neid tuleb käsitsi korjata. Palgatase Saksamaal on kõrge, eriti võrreldes lõunapoolsete riikidega, nagu Hispaania või Maroko. Näiteks on miinimumpalk Marokos vaid kümnendik Saksamaa miinimumpalgast. Lisaks on tööjõuvajadus aastaringselt väga erinev, eriti saagikoristuse ajal on vaja lühikese aja jooksul palju tööd teha. Bürokraatlik koormus ja tõusev miinimumpalk on köögivilja- ja puuviljafarmidele väljakutseks.

Energiakulud on Saksamaal samuti kõrgemad kui teistes riikides. Kasvuhoones kasvatamine ja ladustamine kulutab palju energiat.

Elamu- ja äripiirkonnad konkureerivad põllumajandusega maa pärast

Paljud Saksamaa mullad on väga viljakad ja sobivad eriti hästi puu- ja köögiviljade kasvatamiseks. Tihedalt asustatud riigis on need väärtuslikud alad aga üha suurema surve all – eriti elamu- ja äripiirkondade laienemise tõttu. Elamute või ärimaa arendamise korral on maatükk oluliselt tulusam kui see kunagi põllumajandusliku kasutamise korral oleks.

Kuigi põllumajandusmaa muutmine ehitusmaaks on seadusega reguleeritud, tähendab kasvav nõudlus seda, et isegi viljakas maa muudetakse ehitusmaaks. Thüneni Instituut hindab, et 2030. aastaks muudetakse 300 000 hektarit põllumajandusmaad muuks otstarbeks. See võrdub enam kui 109 hektariga – umbes 153 jalgpalliväljaku suuruse alaga – päevas.

Võimsad toidukaupade jaemüüjad ja odav import

Puu- ja köögivilju müüakse peamiselt sooduspoodides ja supermarketites. Need kuuluvad tavaliselt mõnele suurele ettevõttele, millel on oma suurte ostumahtude tõttu märkimisväärne turuvõim. Nad saavad dikteerida hindu ja tingimusi, mida ettevõtetel on raske täita.

Importivatel riikidel on sageli erinevad tingimused näiteks kliima, palgataseme ja keskkonnaalaste eeskirjade osas ning seetõttu saavad nad pakkuda suuri koguseid madalamate hindadega. See võib isegi viia olukorrani, kus toidukaupade jaemüüjad ei osta Saksamaalt turustamiseks valmis puu- või köögivilju hindadega, mis kataksid kulusid, ning taimed hävitatakse, kuna saak ei ole enam kasumlik.

Holland keskendub spetsialiseerumisele ja tehnoloogiale

Kuigi enamik puu- ja köögivilja impordist tuleb Hispaaniast, kus on soe kliima ja madalad tööjõukulud, järgneb teisel kohal import Hollandist, kus kliima on võrreldav ja miinimumpalk isegi veidi kõrgem.

Peamine erinevus Saksamaa ja Hollandi köögiviljatootmise vahel seisneb tehnoloogilise keerukuse astmes. Hollandi köögiviljatootjad on kõrgelt spetsialiseerunud ja toodavad tavaliselt vaid mõnda kultuuri, kuid väga suurtes kogustes. Kasvatus toimub kaasaegsetes kasvuhoonetes kõrgelt automatiseeritud protsesside abil. Lisaks on Hollandi aiandustootjad, aga ka teadus-, kaubandus- ja logistikaettevõtted geograafiliselt koondunud, mis võimaldab neil sünergiat ära kasutada.

Need eelised kehtivad puuviljakasvatuse puhul vaid osaliselt, kuna puuvilju kasvatatakse peamiselt õues ja protsesse on raskem automatiseerida. Saksamaa on õunakasvatuses esirinnas 33 000 hektariga, võrreldes Hollandiga 5220 hektariga.

Teine tegur on teadustöö. Hollandi Wageningeni Ülikooli peetakse üheks maailma juhtivaks põllumajandusteaduste ülikooliks, mis võimaldab ettevõtetel otsest kasu saada uusimatest uurimistulemustest ja värvata kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Saksamaal seevastu on aiandusteaduste õppetoolide arv järsult vähenenud.

Ka kahe riigi rahastamispoliitika erineb märkimisväärselt. Samal ajal kui Holland rõhutab eriti innovatsiooni ja tehnoloogia arengut, on Saksamaa põllumajandusrahastus peamiselt pindalapõhine. Puu- ja köögiviljafarmid saavad sellest vähem kasu kui teised põllumajandusettevõtted, kuna nad harivad põllumajanduse töömahuka olemuse tõttu tavaliselt oluliselt väiksemaid alasid.

Kuidas poliitika toetab isevarustatuse taseme tõstmist?

Puu- ja köögivilja isevarustatuse taset mainitakse koalitsioonilepingus peatükis „Maapiirkonnad, põllumajandus, toitumine, keskkond“. Tsitaat: „Soovime suurendada puu- ja köögivilja isevarustatuse taset ning selleks rakendada konkreetsete sammudega „Tuleviku aiandusmeetmete paketti“ (Den Selbstversorgungsgrad mit Obst und Gemüse wollen wir erhöhen und dafür das ‘Maßnahmenpaket Zukunft Gartenbau’ mit konkreten Schritten umsetzen.).“

Meetmete pakett sisaldab näiteks aiandustoodete jätkusuutlikkuse hindamise projekte, integreeritud tootmise suuniste uuendamist ning avamaaköögiviljade näidis- ja demonstratsiooniprojektide edendamist. Kuigi need meetmed ei ole otseselt suunatud isevarustatuse suurendamisele, toetavad need puu- ja köögiviljatootjaid.

Mida tarbija saab teha, et Saksa iseseisvuse taset tõsta?

Mida suurem on nõudlus kodumaiste puu- ja köögiviljade järele, seda suurem on stiimul kodumaistel põllumajandusettevõtetel oma tootmist laiendada. Tarbijad saavad seda toetada näiteks tehes oma ostud otse ettevõttest või talupoest. Nii teenivad põllumehed rohkem raha, kui müües oma puu- ja köögivilju hulgimüüjatele.

Kuid supermarketis tasub lugeda ka peenes kirjas infot: päritoluriik on märgitud igal pakendil või hinnasildil. Samuti tasub võimaluse korral osta hooajalisi puu- ja köögivilju – see tähendab ajal, mil neid saab ka siin koristada.

Allikas: Warum bauen wir in Deutschland so wenig Obst und Gemüse an? 14.08.2025, Saksa põllumajanduse teadmuskeskus Bundesinformationzentrum Landwirtschaft.
Artiklit toimetas H.Tamsalu, METK