Liivimaa Lihaveise innovatsiooniklastri ühe tegevuse eesmärk oli välja töötada Eesti oludesse sobiv seemnesegu pikaajalistele liigirikastele rohumaadele.
Karjatades ja nuumates rohumaaveiseid, on lihaveisekasvatajate peamine huvi leida oma maadele sobivad karjamaasegud, mis oleksid pikaajaliselt püsivad, kuid samas saagikad. Sellest tulenes ka Liivimaa Lihaveise klastri ühe innovatsioonitegevuse teema – sobiva seemnesegu leidmine pikaealistele mitmeliigilistele rohumaadele.
Välja selgitati Eesti oludesse kõige paremini sobivad kõrge toiteväärtusega sügavalt juurduvad kõrrelised ja liblikõielised taimed püsirohumaade rajamiseks, võttes seemnesegude koostamisel arvesse ka seemnete kättesaadavust ja hinda. Valiti seemnesegu, mis sobib kasutamiseks mahepõllumajanduslikus tootmises, st on tootlik ka ilma mineraalväetisteta. Katseteks valiti erinevate mullastiku tüüpidega püsirohumaad.
Tegevus oli jaotatud etappideks:
- kirjanduse ülevaate koostamine selle kohta, milliseid liigirikkaid karjamaasegusid on uuritud ja kasutatud erinevates teistes riikides;
- katsealade valik, valitud katsealadel mullaproovide võtmine ja olemasolevate rohumaade inventuur;
- sobiva seemnesegu koostamine ja katsepõldudele külvamine.
Seemnessegude kavandamine
Teaduspartner oli METK (Maaelu Teadmuskeskus, endine ETKI), kaasatud olid teadurid Sirje Tamm, Uno Tamm, Valli Loide (mullaproovid), Priit Pechter, Rene Aavola ja Heli Meripõld. Dr. Uno Tamm koostas kirjandusülevaate pealkirjaga “Kontsept – rohumaa seemnesegude väljatöötamine. Rohusöötadel põhinev lihaveisekasvatus“.
Ülevaates jõutakse järeldusele, et veistele on eelistatavaim liigirikas karjamaade seemnesegu, mis sisaldab heintaimi, liblikõielisi ja maitsetaimi (rohundeid, ravimtaimi). Erinevate taimeliikide kasvatamine rohumaal on kasulik loomade tervisele ja kasvule, samuti on see kasulik keskkonnale (bioloogiline mitmekesisus, lämmastiku sidumine). Liigirikastesse karjamaade seemnesegudesse kuuluvad sageli näiteks ristikud, lutsernid, aruheinad, nurmikad, nõiahammas, sigur ja köömned.
Rohumaasegude koostamisel lähtuti küll eri riikide mitmeliigiliste segude koostamise põhimõttest, kuid samas üritati leida sobivad kohalikud kõrreliste ja liblikõieliste sordid. Lähtuti sellest, et lisaks kõrrelistele ja liblikõielistele oleks segus esindatud ka erinevad rohundid, mis poleks olulised mitte ainult loomasöödana, vaid toimiksid ka mullaparandajatena, pakuksid kogu suve õisi tolmeldajatele ning töötaks parasiiditõrjena kariloomadele.
Seemnesegu töötati välja ja külvati 2019. aastal klastri liikmete maadele ja METKi katsealadele Jõgeval ja Sakus. Segus oli 13 taimeliiki: 30% liblikõielisi ja 70% rohttaimi. Seemnesegu koostis on esitatud tabelis 1.
Seemnesegu väljatöötamisel jälgiti, et see sobiks mahepõllumajanduslikuks tootmiseks. Samuti võeti arvesse, et kui ristik kamarast kaob, võtab tema koha sisse lutsern “Juurlu”, mis areneb esimestel aastatel aeglaselt. Samuti, kui itaalia raihein kamarast kaduma hakkab, saavad selle koha võtta karjamaa raihein, aasnurmikas ja punane aruhein, mis samuti tagavad pikaajalise ja tugeva karjatamiseks sobiva kamara. Siguri lisamisel võeti arvesse selle parasiidivastaseid ja mullaparandavaid omadusi.
Rohumaade rajamise eel hinnati kõikide katsealade rohumaid, inventeeriti neil kasvav taimik, analüüsiti muldasid ning koostati väetamis- ja lupjamissoovitused lähtuvalt iga farmi tingimustest. Mullaanalüüsid ja alade inventuur on leitav klastri IT-1 lõppraportis MTÜ Liivimaa Lihaveise kodulehel.
Katse üks osa oli seemnesegude külvamise ja hooldamise metoodika väljatöötamine. Kuigi algselt kaaluti erinevate künnivabade variantide katsetamist, valiti lõpuks siiski traditsiooniline künnipõhine meetod. Katsefarme oli mitu ning tegevus pidi mahtuma eelarvesse ja saama tehtud olemasoleva tehnikaga farmis või tehnikaga, mida on võimalik teenusena sisse osta. Samuti oli enamike osalejate katserohumaad sellised, mida oli vaja parandada ka reljeefi mõttes, ehk selles oli ebatasasusi ja rööpaid.
- kamar purustatakse raske või rullrandaaliga, vajadusel kaks korda töökäikudega 30-kraadise nurga all;
- sõnnik laotatakse normiga 30–35 t/ha;
- künd soovitatavalt pöördadraga valitud sügavuses viilu laiuse suhtega mitte alla 2/3 (et tagada viilude sulgumist!);
- korrektse külvipinna saavutamiseks kultiveerida piisav arv kordi;
- sõltuvalt ilmastikust on vajalik külvieelne ja -järgne rullimine;
- külvata võimalikult vara kevadel: taimed tärkavad kevadise mullaniiskuse arvelt;
- umbrohtude tõrjumiseks kasutada üleniitmisi;
- rajamisaastal ei ole soovitav rohumaad karjatada; rohumass on võimalik teha siloks.
Katserohumaade portsjonkarjatamine
2020. aastal alustati viie klastri liikme farmide uutel rohumaadel portsjonkarjatamise katsetega. Selleks jagati klastri liikmetele esialgsed karjatamise plaanid ning viidi läbi ajurünnak. Juhisteks said farmerid soovituslikud vahemikud loomühikutest ja alade suurustest, mida esimese karjatamisringiga vajadusel korrigeerida. Saadi ka näitena vabavarana saadava Excel formaadis karjatamispäeviku, mille sai ka veebikeskkonda üles laadida. Sinna märkisid farmid karjatamise kestel oma loomade liikumised.
Kokkulepe oli, et enne igat karjatamisringi algust saab teaduspartner käia rohumaal ja võtta taimikust analüüsi. Jooksvalt lahendati olukordi, kui tundus, et karjatamiskoormus on liiga madal või vastupidi, liiga suur. Portsjonkarjatamise puhul kehtib paindlik meetod, ehk jooksvalt tuleb hinnata (sõltuvalt nii vegetatsiooniperioodi ajahetkest, temperatuurist kui ka sademete hulgast) taimiku kasvu ja vastavalt korrigeerida portsjonite suurust või loomade arvu.
See oli osavõtvatele farmidele kõige suurem väljakutse, sest oli raske kohaneda portsjonkarjatamise kohese tulemusega, ehk mida väiksemad on alad, seda suurem on tootlikkus rohukasvul ja söödal.
Seega tekkis mõnedel aladel esimesel ja teisel karjatamisringil vajadus järelniita. Klastri tegevuste lõpus siiski loomade arvu ja rohukasvu hindamise oskused paranesid ning järelniitmist selle meetodi rakendamisel me ei soovita, piirduda tuleks ala ajutise vähendamise või loomade arvu suurendamisega.
Uue praktika rakendamine on raske
Üldiselt tuleb öelda, et uute meetodite kasutuselevõtt on põllumajandusettevõtetele raske, isegi kui (nagu karjatamissüsteemi muutuse puhul) investeering on suhteliselt väike. Eesti farmerid on enim harjunud kopliviisilise karjatamismeetodiga, kus loomi liigutatakse 10-14 (21) päeva tagant. Kasutusel on ka püsikarjatamine, kus liigutatakse loomi võibolla vaid ühe korra suve jooksul.
Portsjonkarjatamise katse eesmärk oli, et ühel alal ei viibiks loomad kauem kui 3 päeva. Tänaseks on portsjonkarjatamise võtted igapäevasesse kasutusse võtnud 5-st osalenud farmist 4. Ajutised aiad ja jootmislahendused said katse käigus rajatud ning mugav on neid edasi kasutada.
Selgunud on, et mitmed farmerid, kes arvavad kasutavat portsjonkarjatamise meetodit, ei ole jaganud karjamaid piisavalt paljudeks portsjoniteks. Alla 25-30 portsjoniga majandades jõutakse karjatamisperioodi jooksul olukorda, kus osad rohumaad ei saa piisavalt puhkeaega (sõltuvalt vegetatsiooniperioodist või sademete hulgast 20-40 päeva). Selline majandamine ei täida aga portsjonkarjatamise eesmärke, sest taimed pole loomade portsjonile tagasi jõudmise ajaks jõudnud veel piisavat taastuda.
See toob välja ühe probleemi portsjonkarjatamse hüvede selgitamisel. Enamasti inimene saab aru ja jätab meelde asju, mida ta juba teab, ning “unustab” kiirelt uuenduslikumad või võõramad nüansid uutest praktikatest. See, et portsjonkarjatamine tagab kogu karjatamisperioodil rohkem sööta ja lõpetab vajaduse rohumaid üle niita, jääb üldjuhul kõigile meelde. Samas olulisem asi, mida järgida ehk taimede taastumisaeg, mis sõltuvalt vegetatsiooniperioodist on erinev (varasuvel ca 20 päeva, hilissuvel ja sügisel 45 ja rohkem päeva), läheb sageli meelest. Seetõttu lastakse sageli loomad karjamaadele tagasi liiga vara ja kurnatakse nii rohumaid, mille tulemusel järgmisel aasta saak pigem väheneb.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks saab öelda, et nii rohumaasegu koostamisel kui ka selle kasutamisel on kõige olulisem osa farmeri enda teadlikkus oma farmi erinevate rohumaade olukorrast. Mis seisus on mullad (meil siiani ei ole tavaks analüüsida karjamaade, eriti püsirohumaade muldi) ja milline taimik seal hetkel kasvab. See annab juba päris hea ülevaate rohumaa seisukorra kohta.
Klastri tulemusi tutvustavatel praktilistel infopäevadel selgus, et paljud farmerid tunnevad karjamaataimi halvasti. Seega ei osata ka hinnata, milliseid taimi me soovime rohumaal näha ja milliseid mitte. Õnneks on olemas lihtsad ja eestikeelsed rakendused, mida igaüks saab mobiili laadida ja kasutada ja mida soovitab ka Keskkonnaamet pärandniitude kasutajatele, nt taimeäpp Flora Incognita.
Farmerid ootavad mingi kindla segu soovitust, lihtsaid lahendusi (künd, külv, rullimine) ja loodetakse, et see lahendab karjamaade aastast aastasse saagikuse vähenemise probleemi. Tähtis on mõista, et ükski seemnesegu ei paranda karjamaade olukorda, kui karjamaade majandamispraktikad ei muutu mullale ja taimedele vastuvõetavaks. Liikide püsivuse ja saagikuse tagavad taimedele piisava puhkeaja andmine ja lühiajaline tugev karjatamine, kindlasti tuleb vältida ülekarjatamist.
Kui need tingimused on täidetud, farmer tunneb oma piirkonna looduslikke kõrrelisi ja liblikõielisi ning rohundeid, mida tuntakse kariloomadel ravimtaimedena (nt köömen, teeleht, raudrohi, sigur), saab igaüks oma muldadele ja piirkonnale sobiva segu kokku segada.
Tegevuse lõpparuande koos kirjandusallikate viidetega leiate innovatsiooniklastri kodulehelt
Tekst Airi Külvet, MTÜ Liivimaa Lihaveis. airi@liivimaalihaveis.ee
Avaldatud: Mahepõllumajanduse Leht 3-2023
