Õunaäädika ohtratest headest omadustest ja kasutamisest tervise toetamisel räägitakse väga palju. Äädikas sisaldab ensüüme, mineraale ja on naturaalne probiootikum. See sisaldab orgaanilist DL-õunhapet (C2H6O5), mis reguleerib inimorganismis seedimist.
Rahvameditsiin – õunaäädikas kui organismi puhastaja
Organismi tugevdamiseks ja puhastamiseks võiks igapäevaselt tarbida supilusikatäie õunaäädikat segatuna klaasi leige veega. See eemaldab organismist mürke ja jääkaineid. Pärimustarkus õpetab selleks kasutama veel vett, kus on hoitud öö läbi hõbelusikat ja lisama lusikatäit mett. Sedasi tarvitatuna leevenduvad seedehaigused, väheneb ateroskleroosi oht ja kolesteroolitase veres, hoiab vere vedelana ja laiendab veresooni.
Nõrga äädikalahusega võib puhastada põletikulist ja rasust nahka ning loputada juukseid. Sortsukene õunaäädikat ja mett teetassi leevendab nohu. Sellise segu aurusid võib ka sisse hingata, kui juua ei taha. Kui aga võtta segu peenestatud küüslauguküüntest, 1 tl õunaäädikast ja 1/3 kl veest enne sööki, kaks korda päevas, siis aitab see eriti tõhusalt vererõhku normaliseerida.
Õunaäädikaga saab ka hoidistada ja on eriti maitsev seente või köögiviljade sissetegemiseks, chutneydesse ja vürtsmoosidesse lisamiseks. Tõsi – 6 % õunaäädikat tuleb sünteetilise äädikaga võrreldes panna ca 5 korda rohkem.
Õunaäädika ja õuna siidriäädika erinevused
Äädika puhul peab hoolikalt silte lugema veendumaks, et tegemist on lisaaineteta õunamahlast tehtud äädikaga. Poest võib saada ka mahla ja vee segu või pressimisjäätmete leotamisel saadud vedelikku, mis on ülestöötatud pärmi ja suhkruga. Siidrit valmistatakse tegelikult rõhu all, õunaäädika puhul see aga nii olema ei peaks. Seega, õunaäädikas, mis ei ole valmistatud rõhu all olevast siidrist on eesti keeles ikkagi „õunaäädikas“.
Õunasiidreid tehakse lisaks puhtast mahlast kokkuhoiu mõttes ka mahla-vee lahusest, lisades suhkrut ja pärmi. Sellest tehtud äädikas võib siis küll olla kange ja õunaäädikale sarnase maitsega, kuid mitte nii tummine. Pigem kergem ja lahjam, kaugeltki mitte nii tervislik – äädikhape tugevneb siidrist tehtu puhul lisatud suhkrust, mitte mahlast endast.
Tervisliku õunaäädika tunnused
Tõeliselt tervislik on maheõuntest saadud täismahla kääritamise ja siis aeglaselt looduslike bakterite abil äädikaks aetud õunaäädikas. Sellise äädika tegemine võtab aega umbes kaheksa kuud – segatakse ja jälgitakse temperatuuri. Lihtsalt on vaja kannatust!
Kõige parem on äädikas, mida ei ole kuumatatud ja viimseni kirkaks puhastatud. Kirkaks läheb äädikas ise, kui anda äädikabakteritele aega oma töö tegemiseks. Sellise äädika ostja võib sortsu äädika „ema“ lisada oma käärinud mahla sisse ning teha ise kodust äädikat. Lahust võib maitsestada endale kõige rohkem meelepäraste ürtidega ja teha suurepäraseid salatikastmeid.
Äädikal, mis ei ole veel päris lõpuni valmis ja on elus, võib lõpliku valmimise protsessi käigus korgi alla jäänud õhust tekkida peale väike kile. See ei ole halb, vaid näitab toote elujõulisust. Levinud legend, et õunaäädikas peaks justkui hägune olema ja pudeli põhja ladestuma sade, ei ole tõde.
Puhas mahl muutub kaheksa kuuga kirkaks tummise maitse ja tugeva äädikasusega kollaseks vedelikuks.
Kui seda hoida kõrges anumas ja tasapinnalt pudelisse villida, ei tule kaasa mingit sadet.
Kui äädikas ei ole täiesti lõpuni valminud, siis tekib peale klomp. See vajub lõpuks oma raskusest pudeli põhja. Sade ja erinevad roosakad toonid vihjavad sellele, et materjalis on viljaliha sees ja et seda on veega lahjendatud. Puhtast mahlast tehtud äädikaga nii juhtuda ei saa.
Õunaäädika aluseks on hea õunapuu õunamahl – kuula Triinu kogemuslugu õunamahla tootmisest Hiiumaal.
Allikas: Murueide blogi. Autor: Maria Kaljuste. Toimetas: Manuela Kollom, METK
