Projekti „Loodusrikas Eesti“ üks eesmärke on taastada terviklikult 20 rannaniitu Hiiumaal, Saaremaal ja Läänemaal. Muu hulgas hõlmab see puude ja põõsaste langetamist, veerežiimi taastamist, pilliroo tõrjumist ning väikekiskjate – kes ohustavad rannakarjamaadel pesitsevate kahlajate populatsiooni – piiramist. See on üsna suur väljakutse, sest taastatavaid maa-alasid on üle 300 ning neil aladel on rohkem kui 240 omaniku. Õnneks on üle 60% maaomanikest valmis looduskaitseliseks koostööks. Ühtekokku saab 2029. aastaks taastatud 400-450 hektarit rannaniite.
Loodust tuleb tajuda
Hiidlane Tõnu Kaptein on üks nendest, kes on aegade jooksul oma rannakarjamaid laiendanud ning lööb ühes oma pereettevõttega ka nüüdsetel taastamistöödel kaasa. Ja mitte ainult ei löö, vaid ka mõtleb kaasa! Olulised teemad on, kuidas kahlajad uuesti rannaniitudele pesitsema saada ja oma alasid laiendada kinni kasvanud ning hooldusest väljas olevate pärandniitude arvelt. Rannaala toimib ökosüsteemi ja rannaliikidele vajaliku elupaigana ainult siis, kui ta on võimalikult massiivne ja mitmekesise pinnavormiga.
Tõnu rõhutab oma rannaniitudest rääkides, et tegemist pole niivõrd hooldamise kui majandamisega, aga ilma loodust tajumata ja looduses toimivaid protsesse mõtestamata seda teha ei saa.
Tõnu ja ta pere on kogukonnas hinnatud tegijad, kelle tegemisi jälgitakse ja arvamust kuulatakse ning Tõnu on alati valmis ka teistele rannaniitude olulisusest rääkima – tema perekonna hooldatav ala pole mitte ainult Käina lahe-Kassari maastikukaitseala, vaid ka rahvusvaheliselt tähtis linnuala. Nii et see, kuidas ta oma niitudel toimetab, on ka globaalselt oluline.
Heasse seisukorda on viidud ligi 250 ha karjatatavaid rannamaid
Ka põllumajanduspoliitika tegijaile on Tõnul läbimõeldud ja kaalutletud ettepanekud. Kunagi käisid Tõnu ja Keskkonnaamet ju ka kohut – hiidlane oma jonni ei jätnud ning nüüd on mõnigi asi seadustes ja määrustes selgemini kirjas. Suuresti ka tänu Tõnule saavad need põllumehed, kes PRIA-st pärandniitude hooldamiseks NIIT-toetust taotlevad, lisarahastust ka pärandniidu liikide seisundi parandamiseks, milleks on niitudele kasvanud ebasoovitava taimestiku, võsa ja mätaste eemaldamine.
Praegu on OÜ Adoranna heasse seisukorda viinud ligi 250 ha karjatatavaid rannamaid. Eelmise ja selle aasta hankega on taastatud 10,8 ha ning järgmiste aastate jooksul on plaanis taastada veel 20 hektarit rannaniite. Taastamistöid püütakse võimalikult palju teha ise. Lisaks taastatakse oma karja jaoks ka RMK maid.
Kuna Käina lahe ja asula vaheline rannaala on hooldamise ja taastamisega suurelt avatuks muutunud – seeläbi nii meeliköitvaks ning stressi maandavaks paigaks saanud, on see andnud nooremale generatsioonile ka võimaluse turismiga tegelda. Kaasa lüüakse ka populaarsetel suve- ja talvekohvikute päevadel. Tõnu ongi majandamise rohkem pojale Erkile üle andnud, olles siiski valmis iga hetk asjaajamises appi tulema.
Intervjuu Tõnu Kapteiniga
Tõnu, mis on olnud kogu Sinu rannakarjamaade majandamise pika ajaloo jooksul kõige keerulisem?
Majandamise seisukohalt oleme olnud kogu aeg kasvamises – võtsime olemasolevad rannakarjamaad 90ndatel kasutusele, kuid aastate jooksul oleme majandamist laiendanud ja uusi karjatatavaid alasid kasutusele võtnud.
Kõige keerulisem vast ongi saavutada alade terviklikkus ning üksteisemõistmine nii ümberkaudsete maaomanike kui ka riigiga. On olnud olukordi, kus alad kipuvad killustatuks, meie maade vahele jäävad hooldamata maad, kuid oleme ikkagi pürginud sinnapoole, et hoida maad terviklikult majandamises. Põllumaad Hiiumaal ju ei jätku, rannakarjamaa ongi suur osa Hiiumaa majandatavast põllumaast.
Mis on kõikide nende aastate jooksul kõige rohkem rõõmu on toonud?
See on väga raske küsimus. Kindlasti on heameel sellest, et oleme suutnud olukorras, kus paljud 30 aastat tagasi loomi pidama hakanud põllumajandajad on loobunud, ellu jääda ning ka noortel on visioon ja tahe asjadega edasi minna.
Hullusti aega on kulutatud ametitega vaidlemisele ning kohtuskäimisele ja kui alul tundus, et ma ajan mingit oma jonni, siis tagantjärgi on siiski tunne, et võitlus oli asjaette ja viis kogu pärandniitude taastamise ja hooldamise valdkonda edasi. Eks nii Keskkonnameti kui ka PRIA-ga on nii mitmedki asjad liikunud lihtsuse ja üksteisemõistmise suunas.
Mida soovitada neile, kes tahaksid oma pärandniite taastama ja hooldama hakata?
Kõigepealt peaks suutma endale selgeks teha, et pärandniitude majandamine ei saa olla lõputult ainult taastamis- ja hooldustegevus, vaid see peab olema üles ehitatud majandustegevusele. Ainult nii jääb ellu ettevõtja ja säilib elurikkus rannaniitudel. Tähtis on seada pikem perspektiiv, võib-olla isegi 30-50 aasta raames, ja mõelda läbi ka see, mis juhtub näiteks siis, kui riik enam tegevustoetust ei anna.
Hiidlastel on pärimusjutt lehmapidamisest: “Kevadel räägib Tu…la mees uhkusega, et hästi on tal läinud, kevad käes – heinad otsas – lehm ka surnud!” Meiegi ei saa toimetada nii, et “projekt läbi – rahad otsas – lehmad surnud, hea, et toetusraha tagasi ei pea maksma”.
Tööd tuleb teha palju, et alade seisund säiliks. Mõelda tuleb loomi võttes sellele, et kui võtta, siis ikka pikemaks ajaks – neid peab söötma, vaatama, pidama aasta ringi, ka siis, kui “hooldusnõuded” selleks aastaks täidetud. Läbi peab mõtlema ka selle, mis saab, kui hunt näiteks lambakarja kimbutama tuleb.
Et majanduslikult edukalt majandada, peab ala olema ka piisavalt suur, mõne hektarist lappi pole mõtet teha. Oluline on ka, et tegemist oleks pereettevõtega või ühtemoodi mõtlevate inimestega. Ainult renditööjõuga majandada oleks väga keeruline. Viimased viis aastat täiesti igapäevaselt tegeleb ja vastutabki meie tegemiste eest poeg Erki ja tütar Kairi. Muidugi konsulteerime ja arutame, aga nende kaudu lähevad lõplikud otsused välja.
Mida oma karjamaadel toimetades oled looduses näinud muutumas?
Peame arvestama sellega, et inimene on üks osa loodusest ning kohalik inimene peab oma tegevustega mahtuma kohalikku elukeskkonda. Lõputult ei saa loodust kaitsta, liigne looduskaitse seab kaitsealadelt välja jäävad alad suure keskkonnakoormuse alla. Igas asjas on vaja siiski näha tervikut. Fookuses peavad olema nii taimed, linnud kui ka inimene.
Nii nagu kogu maailm on muutumises, toimuvad ka looduses suured ja kiired muutused. Kahjuks on need peamiselt tingitud inimtegevusest, vahel ka tegevusetust. Just tegevusetusest ongi palju väärtuslikke pärandniite aastatega hävinud.
On ka vanast ajast jäänud piiranguid, mis pole täna enam asjakohased, kuid seda ametnikku ei leidu, kes piirangud julgeks maha võtta! Nii on näiteks jahipidamispiirangutega hävitatud mõne teise liigi elupaik ja populatsioon.
Allikas: Loodurikas Eesti. Artiklit toimetas: Manuela Kollom, METK
