Ringmajandus ei ole pelk teoreetiline kontseptsioon, vaid strateegiline vajadus ressursside täielikuks ärakasutamiseks ja majandusliku kindluse tagamiseks. Rahvusvahelisel IFSA 2024 konverentsil esitletud uurimus ja selle aluseks olev CIRCLE projekt analüüsisid ringmajanduse algatusi Eestis, Lätis, Leedus ja Norras.
Projekti koordinaator Talis Tisenkopfs rõhutab: “Põllumajandusest, metsandusest ja toidutööstusest pärinevate kõrvalsaaduste väärindamine lisandväärtusega toodete saamiseks on hädavajalik, et muuta need biomajanduse sektorid ringsemaks ning tagada nende majanduslik kestlikkus muutuvates turutingimustes”. See üleminek nõuab mitte ainult uusi masinaid, vaid ka uut arusaama sellest, mis on “jääde” ja mis “ressurss”.
Kõrvalsaaduste väärindamine
Ringmajanduse keskmes on kõrvalsaaduste (ingl by-products) hoidmine tootmistsüklites, et vältida nende muutumist prügiks-jäätmeks. CIRCLE projekti andmetel on kõrvalsaaduste tekkekordajad meie piirkonnas märkimisväärsed: näiteks teraviljasektoris moodustavad kõrvalsaadused kuni 57%, puu- ja köögiviljasektoris võivad need aga põhitoodangu mahu ületada mitmekordselt (kuni 3,57 korda). See tähendab, et iga tonni põhitootega kaasneb sageli mägi materjali (nt kestad, pressjäägid, põhk), mis täna liigub sageli madala väärtusega kasutusse nagu kompostimine või põletamine. Nende bioressursside nutikas väärindamine võimaldab asendada fossiilseid tooraineid kosmeetika-, ehitus- või keemiatööstuses, luues uusi tuluallikaid seal, kus varem nähti vaid kulu.
Eesti ettevõtjate kogemus: puidujääkidest bioväetisteni
Eesti näited CIRCLE projektis illustreerivad ringmajanduse erinevaid tahke. Üks silmapaistvamaid on puidutööstuse innovatsioon (juhtumiuuring CS9), kus ettevõte on arendanud välja patenteeritud tehnoloogia puidujääkide fraktsioneerimiseks liigniiniks ja puidusuhkruteks, mis pakuvad rohelist alternatiivi naftapõhistele toodetele. Teisalt uuriti HKScan’i (CS1) praktikat, kus seakasvatusest pärinev sõnnik on muudetud väetiseks, ning Võrtsukala algatust (CS2), mis keskendub kalapüügi kõrvalsaaduste väärindamisele kalajahuks. Need juhtumid näitavad, et ringmajandus võib tähendada nii kõrgtehnoloogilist “puidukeemiat” kui ka traditsiooniliste põllumajandustehnikate optimeerimist, et vähendada sõltuvust importsisendeid nõudvatest süsteemidest.
Uurimus tõi välja, et ettevõtted valivad tavaliselt ühe kahest suunast. Esimene on olemasolevate piiride hoidmine, kus tegeletakse traditsioonilise kõrvalsaaduste ringlusega (nt jääkide müük madala hinnaga või kasutamine omatarbeks), mis on turvaline, kuid ei too kaasa suurt väärtushüpet. Teine, ambitsioonikam suund on radikaalne innovatsioon, mis eeldab investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse ja täiesti uute turgude loomist. Tisenkopfs märkis: “Ettevõtetel on kaks valikut: jääda olemasolevate tehnoloogiliste ja turutingimuste piiridesse kui vähemaktiivsed operaatorid või reorienteeruda radikaalse innovatsiooni kaudu kõrge lisandväärtusega toodete suunas”. Viimane tee on aga keerukas, nõudes uusi äriprotsesse ja kliendisuhteid.
Biomajanduse tegelikud mõjutajad
Ettevõtluskeskkonna hindamiseks kasutati STEEP-mudelit, mis koondab sotsiaalsed, tehnoloogilised, keskkonnaalased, majanduslikud ja poliitilised tegurid.
Majanduslikult nähakse ringmajandust kui riskijuhtimise tööriista, mis aitab mitmekesistada tulusid ja vähendada sõltuvust tarnijatest (nt asendada mineraalväetisi biopõhistega). Samas on suurim takistus konkurents odavate lineaarsete toodetega ja ringmajanduse toote ’sertifikaadi’ puudumine, mis muudab toodete eristamise keeruliseks. Näiteks Leedu tatraveski Ekofrisa tõi esile, et tarbijad eelistavad soodsamat hinda keskkonnasõbralikkusele, ning ilma selge märgistuseta on premium-hinnaga ringtooteid raske müüa. Keerukad tehnoloogilised lahendused nõuavad suuri alginvesteeringuid ja neil on pikk tasuvusaeg (ROI), mis teeb pangalaenude saamise ja erainvestorite kaasamise keeruliseks.
Sotsiaalses plaanis on kriitiliseks kohaks oskustööjõu nappus maapiirkondades – kõrgtehnoloogilised ringlahendused vajavad spetsialiste, keda perifeersetes piirkondades on raske leida. Samuti püsib tarbijate seas skepsis ja hirm “rohepesu” ees. Tarbijate hoiakud on ringmajanduse toodete suhtes ebaühtlased – kui roheline energia on laialt aktsepteeritud, siis näiteks toidujäätmetel kasvatatud vastsete kasutamine inimtoidus tekitab sotsiaalse tõrke ja nõuab kultuurilist nihet.
Tehnoloogiliselt on digitaliseerimine ja automatiseerimine ringprotsesside alustalaks, kuid sageli areneb tehnoloogia kiiremini kui seadusandlus. Turul eksisteerivad kõrvuti väga kõrgetasemelised patenteeritud tehnoloogiad (nt puidu fraktsioneerimine) ja lihtsad agroökoloogilised meetodid (nt kompostimine), mis nõuavad erineva tasemega investeeringuid.
Keskkonnaalane surve ja kliimamuutused on peamised innovatsiooni mootorid, sundides ettevõtteid leidma ressursitõhusamaid lahendusi. Edukad on ringmajanduse ärialgatused, kus toore on kättesaadav kohapeal, vähendades transpordist tulenevat keskkonnamõju ja kulu.
Poliitiliselt suunavad valdkonda EL-i strateegiad, kuid bürokraatia ja riiklike toetusmeetmete ebakõla pärsib arengut. Sageli toetatakse küll alustamist ja taristu ehitust (nt biogaasijaamad), kuid puuduvad meetmed toetada projekti igapäevast käitamist esimeses faasis. Projekte iseloomustab suur määramatus ja tehnoloogiline risk. Allikates märgitakse, et investorite ja tööstusharu osapoolte erinevad riskiprofiilid ning maailmavaated võivad takistada vajaliku rahastuse leidmist ja koostööd.
Miks on innovaatiliste projektide finantseerimine keeruline?
Uuring viitab, et bioprojektid on finantsasutuste jaoks sageli liiga riskantsed. Peamised põhjused on kõrged alustuskulud ja pikk tasuvusaeg (ROI), mis võib ulatuda üle kümne aasta. Innovaatilised biotehnoloogilised lahendused nõuavad spetsiifilisi seadmeid, kuid turgude ebakindlus ja reguleerimata sertifitseerimine muudavad tuleviku tulu prognoosimise raskeks. Sageli jäävad ettevõtted n-ö “surmaorgu”, kus tehnoloogia on valmis, kuid puudub kapital selle tööstuslikuks skaleerimiseks. Seetõttu toetuvad paljud edukad algatused pigem erainvestorite kapitalile või EL-i teadusfondidele, mitte tavapärastele pangalaenudele.
CIRCLE projekti juhtumiuuringud viidi läbi põhjaliku metoodika alusel, mis hõlmas töölauauuringuid, kulude-tulude analüüse ja intervjuusid osapooltega – alates ettevõtte juhtidest kuni poliitikakujundajateni. Intervjuud võimaldasid mõista ettevõtjate pragmaatilisi valikuid ja takistusi, mida puhtalt statistika põhjal ei näe.
Selgus, et edu saladus peitub koostöös: edukad ringmajanduse algatused on peaaegu alati seotud teadusinstituutide ja haridusasutuste võrgustikuga. Teaduspartnerid täidavad teadmuslünki, mida ettevõttesisesed meeskonnad üksi ei suuda katta.
IFSA konverentside sari
See näide on osa laiemast rahvusvahelisest dialoogist, mida koondab International Farming Systems Association (IFSA). IFSA on globaalne võrgustik, mis on pühendunud säästvate põllumajandussüsteemide uurimisele. Iga kahe aasta tagant toimuvad Euroopa sümpoosionid (nt 2022. aastal Évoras ja 2024. aastal Trapanis, 2026. aastal Montpelliere’s Prantsusmaal) on oluliseks platvormiks, kus teaduslikud tulemused kohtuvad praktilise kogemusega, aidates viia innovatsiooni otse Euroopa tootmisüksustesse. 2026. aasta sügiseks valmiv kogumik pakub andmepõhisemat ja süsteemsemat vaadet, liikudes üksikute ringmajanduse näidete kirjeldamiselt (nagu CIRCLE alguses tegi) konkreetsete tööriistade ja strateegiate poole, mis võimaldavad neid lahendusi laiemalt rakendada.
Artikli allikad:
- Tisenkopfs, T. (2024). Mainstreaming circular by-product use in agriculture, forestry, food sector companies: the experiences from Baltic-Nordic region. IFSA 2024 Proceedings; Grivins, M. jt (2023).
- CIRCLE Deliverable 3.2 – Case study synthesis report.
-
International Farming Systems Asssociation konverentsikogumikud.
PIKK.ee jaoks koondas Hanna Tamsalu, METK
