Siim Tederi Müta Farm asub endises Müta karjamõisas. See on Siimu lapsepõlvekodu ja tema isa vanemad on pidanud siin nii lambaid kui ka piimalehmi. Müta Farmil on Emajõe luhal 90 hektarit maad, mis sobib väga hästi lihaveiste kasvatamiseks.
Selle tööga alustas Siim aastal 2017, kui taotles edukalt noore põllumehe toetust. Toetusraha abil ostis ta esimesed loomad ja natuke tehnikat ning farm oligi alguse saanud. „Lihaveised võtsin selle mõttega, et ega meie maadel muu põllumajandusega toimetada ei anna. Kuna lammaste pidamine lõpetati aastaid tagasi, hakkasid jõeäärsed luhad võssa kasvama ja ega lammastel jõud sellest enam üle ei oleks käinud,“ sõnab ta.
Müta Farm kui katselabor
Praegu kosub Müta Farmis 17 ammlehma, noorloomad ja pullid. Kõik on puhtatõulised aberdiini-angused ja tõuloomade kasvatamine ongi ettevõtte eesmärk – nii saab lisaks lihaloomale müüa ka tõuloomi.
Siimu plaan on karja veel kasvatada. Maksimaalselt võiks Müta Farmis olla 40–50 ammlehma. Samas liiga suureks ei saa ega taha ta ettevõtmist ajada, sest maadega on kitsas käes ja hea oleks, kui jõuaks loomad talitada ühe-kahe inimesega. Praegu toimetab Siim koos vanema vennaga, kes teeb igapäevased toimetused. Kiiremal ajal aga toimib koostöö lambakasvatajast naabrimehega – üksteisel käiakse vastastikku abiks ja nii saab näiteks hein mõlema jaoks rutem tehtud.
Farmi pidamine oli alguses noorele põllumehele hobi. Siim õppis Eesti Maaülikoolis majandust, kuid magistrikraadi tegi juba loomakasvatuses. „Sain aru, et kui loomadega tegelen, siis pean ka sellest alast rohkem teadma,“ sõnab ta. Veelgi enam – Siim jätkab doktoriõppes veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisteaduse õppetoolis ja plaanib oma farmi kasutada õppelaborina.
Foto Toomas Teder / Põllumehe Teataja
Kui palju meil üldse loomakasvatuse alal teadlaste järelkasvu tulemas on? „Väga vähe! Instituudis on kümmekond doktoranti, kes Eestisse võiks jääda, õppetoolis olen mina ainus värske doktorant,“ tunnistab ta. „Juba magistrantuuris oli meie seltskond väga väike, neljakesi alustasime ja lõpetasin ainult mina.“
Eesti põllumeeste seas on käimas põlvkonnavahetus ja noori põllumehi tegutseb juba palju. Muidugi võiks neid veelgi rohkem olla, aga eriti loomapidamisega kaasnev vajadus olla kogu aeg kohal ei pruugi paljudele sobida. „Põllumajandus on elustiili küsimus – sa pead olema valmis selleks, et oled loomadega kinni. Muidugi peab loomi armastama. Põllumees peab olema valmis rutiiniks, sest loomad armastavad seda väga,“ räägib Siim. „Midagi ei saa teha uisapäisa, vaid väga täpselt tuleb kõike arvestada. Sellest sõltuvad majandustulemused. Loomakasvatus pole miski, mida saab tänapäeval arendada kõhutunde järgi nagu ehk sada aastat tagasi.“
Siim kiidab Eesti lihaveisekasvatajaid. Kuigi kõik on omavahel konkurendid, jagatakse teadmisi hea meelega. Siim meenutab juhust, kus ta Lõuna-Eestis ringi sõites märkas ilusaid loomi, pidas farmi juures kinni ja küsis peremehe järele. „Saingi temaga jutule, ta tegi mulle ringkäigu ja andis vastused kõigile küsimustele. Oli väga kasulik jutuajamine,“ ütleb ta.
Mõnikord süüdistatakse loomakasvatajaid suure keskkonnakoormuse pärast, kuid kui palju mõtleb tänapäeva veisefarmer oma tegevuses kliima peale? „Kogu aeg! Kasvõi karjatamise ja mullaviljakuse seisukohast. Eestis on tehtud uuring, kust tuli välja, et mahelihaveise kasvatus seob süsinikku rohkem, kui seda kogu tegevuse käigus õhku paisatakse. Nii kaua, kui loomad on karjamaal, ja meil nad karjamaal ongi, toimub süsiniku sidumine. Loomulikult peab karjatuskoormus õige olema ja karjamaid ei tohi ära tallata. Kõik see on aga tehtav, kui on teadmised,“ sõnab Siim.
Ambitsioonikad plaanid
Kuigi Siimule helistavad pea iga nädal kinnisvaraarendajad ettepanekutega, et müügu karjamaad ära ja ümberringi kerkib uuselamuid nagu seeni, on noorel põllumehel oma farmiga hoopis teistsugused ja väga ambitsioonikad plaanid: olla Eesti parim lihaveisekasvatusega tegelev ettevõte, mis on piirkonnas valdkonna teenäitaja. „Mõõdupuu oleks see, et minu kasvatatud loomade järele tekib välismaal nõudlus. See on aga pikaajaline töö, mis eeldab püsivat tõuaretust, geneetiliste liinide valikut,“ selgitab ta.
Tõuloomi on ta juba välismaale müünud, kuid lihtne see pole. Kasvõi juba sellepärast, et näiteks lähiturul Lätis on populaarsed teised tõud: Eestis on levinuim lihaveisetõug aberdiini-angus, siis Lätis hoopis limusiin ja šarolee.
Tervikuna ei ole lihaveisesektoril praegu kuldaeg. Eestis on umbes 70 000 lihaveist. Liha hind on suhteliselt madal, sisendid väga kallid ja ilma toetusteta sektor vee peal ei püsi. Siimu sõnul valitseb sama olukord enamikus Euroopa riikides, kuid toetused on vanades Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides reeglina suuremad. Tuska teeb see, et Euroopasse imporditakse Lõuna-Ameerikast odavat liha, mis on toodetud madalamate heaolustandardite ja suurema ökoloogilise jalajäljega. Kui EL pürgib kliimaneutraalsuse poole, siis tuleks igati kaitsta kohalikku lihaveisekasvatajat, kelle toodetud liha on väikseima jalajäljega.
Samas usub Siim, et kui turult lahkuvad hobitegijad ja alles jäävad pikaajalise visiooniga farmerid, siis loomade kvaliteet kasvab ja suureneb ka lihaveisekasvatuse rentaablus. „Põllumajandus on pika vinnaga asi. Ma tunnen alles nüüd, viis aastat pärast alustamist, et asi hakkab edenema,“ lisab ta.
Põllumees peab olema väga kannatlik ja külma närviga. Näiteks möödunud suvi pani paljude loomakasvatajate närvid ja probleemilahendamise oskuse korralikult proovile, sest hein ikaldus. „Tavaliselt saan 15 hektarilt rohumaalt esimese niitega umbes 300 rulli heina, aga sel aastal tuli ainult 40. Õnneks hakkas augustis rohi ikkagi kasvama ja saime hakkama,“ räägib Siim. Eks ta otsis ka alternatiivseid heina varumise kohti ja tegi heina lausa Tartu linnas. Stressi oli kõvasti, sest hein sai Raadimõisas küll rullidesse, aga kui põllumees läks järgmisel päeval rulle heinamaalt ära viima, olid kohalikud jõu- ja naljamehed rullidest mingi ehitise rajanud ja osa rulle hoopis ära lõhkunud.
Siim ütleb, et inimesed on üldiselt siiski loomakasvatuse suhtes arusaajad. Kui teisel pool Tartut Ülenurme kandis küttis kirgi lugu valjusti ammuvatest lehmadest, kes uuselanikel magada ei lasknud, siis Siimul ei ole naabritega sellist muret olnud. „Näen hoopis, et naabrid tunnevad mu loomade vastu huvi ja neile meeldib, et meil on siin loomad,“ sõnab ta.
Kestliku elustiili poole
Tulles tagasi vaikelu juurde Maaülikooli loomakasvatusõppes, siis mida peaks tegema, et noored tuleksid rohkem seda ala õppima ja põllumajandusse toimetama? „Tuleb mõista, et noored kasutavad teistsuguseid infokanaleid kui vanad. Kindlasti on neile tarvis eeskujusid, kes näitavad, et loomakasvatus kestliku elustiilina on päris lahe alternatiiv. Ma usun, et noored saavad väga hästi aru maaelu laiemast filosoofiast ja väärtusest ning seda eriti kliimaprobleeme teadvustades,” arvab Siim.
Ta nendib, et majanduskasvust räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga selge on see, et lõputult kasvada ei ole võimalik. „Leian, et vähem on rohkem ja praegusele elustiilile on olemas parem alternatiiv.“
Kommentaar: Laia maailmatunnetusega uue põlvkonna põllumees
Anu Hellenurme, Siim Tederi mentor ja OÜ Anu Ait juhatuse liige sõnab, et Siim on uudishimulik ja laia maailmatunnetusega uue aja põllumees. „Oleks meil vaid selliseid rohkem!“ sõnab Anu Hellenurme.
Siimu ja Anu seob paariaastane mentorlus. Ühtlasi oli just Anu see, kes soovitas Siimul magistritöös uurida lihaveisekasvatuse efektiivsust mõjutavaid sisemisi ja väliseid tegureid ning töötada välja Müta Farmi strateegia. Nende esimene kohtumine toimus aga hoopis teatris ja sestap toob Anu välja ka Siimu kultuurihuvi – pole sugugi nii, et põllumeest huvitavad vaid karjamaad ja traktorid. Veel sõnab Anu, et ta hindab, kuidas Siim ei mõtle ainult kiirele kasusaamisele, vaid sellele, kuidas luua oma maale pikaajalisem väärtus toitu tootes.
„Jah, ta võiks oma maad maha müüa, aga ta ei tee seda, sest tegemist on tema esivanemate taluga ja ju ta on hingelt ikkagi põllumees. Suur kiitus, et ta tahab oma talus rakendada seda, mida on õppinud ja õpib praegugi ülikoolis. Siimul on austus töö vastu, kuid tänapäevane põllumees ei ole enam kogu aeg jalgupidi sõnnikus, vaid ta tegeleb innovatsiooni ja uuendustega. Sel moel on ta ka toidutootmise mainekujundaja,“ kinnitab Anu.
