Põllumajanduslike riiklike nõuandeteenistuste kõrval on oluline ka erasektor. Teadlased ja poliitikakujundajad on arutlenud selle üle, kuidas nõustamise erastamine mõjutab teabe levikut ja uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. Prantsuse teadlase Pierre Labarthe’i (INRAE) ja Austraalia uurija Ruth Nettle’i (Melbourne'i Ülikool) läbi viidud uuring toob esile suundumuse, kus põllumeeste igapäevaseid otsuseid suunavad erapooletute konsulentide kõrval nn seotud nõustajad.
Uurimus võrdles omavahel Euroopa nõuandeorganisatsioonide küsitlust (240 asutust), ning Austraalia analoogset uuringut (365 organisatsiooni). Euroopa andmete kogumisel võeti aluseks konkreetne riikide andmebaas, kuhu kuulusid Prantsusmaa, Suurbritannia, Hispaania, Portugal, Poola, Tšehhi ja Kreeka. Uuringu tulemused paljastavad lõhe põllumajanduse teadmussiirdes.
Kes on seotud nõustaja?
Uuringu autorid jagasid nõustajad kaheks selgeks leeriks
Sõltumatud nõustajad on klassikalised tegijad põllumajanduses, kelle peamine tuluallikas ja tegevus on professionaalse nõustamisteenuse osutamine. Siia kuuluvad nii ajaloolised avaliku sektori nõuandeteenistused kui ka uuemad eraõiguslikud konsulendid, kellel puuduvad muud ärilised huvid ja kes müüvad oma nõuannet konkreetse teenusena.
Seotud nõustajad (inglise keeles linked suppliers või linked advisors) on organisatsioonid ja ettevõtted, mis pakuvad professionaalset nõu käsikäes muu äritegevusega. Nad kas müüvad põllumeestele tootmissisendeid (seemneid, väetisi, taimekaitsevahendeid, masinaid) või ostavad kokku ja turustavad põllumajandussaadusi. Samuti võivad nad pakkuda muid äriteenuseid, näiteks raamatupidamist, kindlustust või finantseerimist. Paljud põllumajanduslikud innovatsioonid toovad nõuandemaastikule uusi osalejaid. Need uued tegijad ei müü eraldi nõustamisteenust, vaid pakuvad nõu kaasneva või kõrvaltegevusena uute tehnoloogiate ja lahenduste levitamisel, muutudes põllumehe jaoks oluliseks teabeallikaks.
Kuidas on korraldatud Austraalia nõuandesüsteem
Eesti lugejale võib Austraalia põllumajanduslik teadmiste ja innovatsiooni süsteem (AKIS) tunduda kaugena. Austraalia nõuandesüsteem on olemuselt mitmetasandiline, pluralistlik ja heterogeenne. Föderaalse riigikorralduse tõttu on süsteem kolmetasandiline, kus otsustajad ja teenusepakkujad jagunevad piirkondliku, osariigi ja riikliku tasandi vahel. Nõustamist pakuvad kümned eriilmelised organisatsioonid avalikust ja erasektorist.
Austraalia süsteemi eripäraks on riiklikud tootjamaksudest rahastatavad teadus- ja arenduskorporatsioonid (Rural Research and Development Corporations), mis toimivad avaliku ja erasektori partnerlusena (näiteks Hort Innovation aiandussektoris või Meat and Livestock Australia loomakasvatuses). Need asutused suunavad teaduse rahastamist ja püüavad teadmussiiret riiklikul tasandil koordineerida. Viimaste aastate jooksul on ka Austraalias üritatud minna üle kaasavama, piirkondlike nõutamise rühmituste ja kohalike arendustöötajate AKIS võrgustikule, mis toetab kollektiivset õppimist ja kiiret tagasisidet. Just sellisel tugevalt erastatud ja mitmekesisel turul konkureerivad sõltumatud erakonsulendid otseselt sisendimüüjate ja kokkuostjatega, kes pakuvad nõuannet kauba peale.
Usalduse võitmine
Uuringu esimene hüpotees leidis kinnitust: seotud nõustajad on võitnud põllumeeste usalduse tänu sellele, et nad investeerivad vahetusse suhtlusse ja nõuande isikupärastamisse. Statistiline analüüs (Chi-ruut test) näitas, et seotud nõustajate pakutavate teenuste omadused ei erine kliendisuhtluse tasandil spetsialiseerunud ja sõltumatutest nõustamisorganisatsioonidest. Mõlema grupi puhul on kliendikommunikatsiooni näitajad (ettevõtete arv nõustaja kohta, nõustamismeetodid, nõustajate kogemus ja oskused) sarnased ning põllumehed loovad seotud nõustajatega tugevaid usaldussuhteid.
Huvitaval kombel ei tuvastatud Euroopa riikide (sh Prantsusmaa, Poola jne) puhul statistiliselt olulist erinevust sõltumatute ja seotud nõustajate töömeetodites – mõlemad pakuvad sarnasel tasemel silmast silma kohtumisi ja personaalset lähenemist. Austraalias on seotud nõustajad aga sõltumatutest konsulentidest ees: nad teevad põllumeeste juurde oluliselt rohkem visiite ning eelistavad rühmanõustamise asemel üks-ühele kohtumisi. Sõltumatud nõustajad kipuvad seal kasutama pigem grupinõustamise meetodeid, et säästa ressursse.
Kuna põllumehe jaoks on nõuande valimisel ja usaldamisel määravaks isiklik side ja nõustaja kättesaadavus, siis tagab selline tugev kohalolu seotud nõustajatele väga tugeva positsiooni.
Teaduse ja tööstuse infomullid
Kui eesliinil paistavad mõlemad nõustajagrupid põllumehele ühtmoodi asjatundlikud ja pühendunud, siis tõeline ja ohtlik erinevus paljastub organisatsioonide "tagatoas" (back-office) ehk teabe hankimise ja koolituse allikates.
Statistiline analüüs näitas, et seotud nõustajad on nii Euroopas kui ka Austraalias peaaegu täielikult lahutatud riiklikust teadusest, ülikoolidest ja avalikest teaduskeskustest. Sõltumatud nõustajad ammutavad oma teadmised ja läbivad erialased koolitused ülikoolide, teadusinstituutide või keskkonnaorganisatsioonide (NGO-de) juures. Seotud nõustajate peamiseks infoallikaks ja koolitajaks on aga põllumajandustööstuse üles- ja allavoolu sektorid – sisuliselt need samad suurettevõtted, kes toodavad väetisi, taimekaitsevahendeid või tehnikat.
Uuringu autorid Pierre Labarthe ja Ruth Nettle hoiatavad, et selline olukord viib nõuandesüsteemi ohtliku lõhe ehk segmentatsioonini. Tekib kaks paralleelset maailma: riiklik teadus töötab koos sõltumatute nõustajatega ühes infomullis, samal ajal kui põllumehed teevad koostööd tööstuse ja sisendimüüjate nõustajatega teises mullis. Tulemuseks on see, et avaliku sektori teadustulemused ja innovatsioon ei jõua kunagi reaalselt põllule, sest põllumehe usaldusalune nõustaja saab oma info hoopis teistest kanalitest.
Kestlikkuse poliitika
Nimetatud infolõhe ja eraldatus tekitab tõsise probleemi ka keskkonna- ja kestlikkuse poliitika elluviimisel. Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) reeglid nõuavad, et riiklikult akrediteeritud toetusskeemide raames pakutav nõustamisteenus peab rangelt olema erapooletu ja sõltumatu. Seetõttu on Euroopas nendesse süsteemidesse kaasatud peaaegu eranditult vaid sõltumatud nõustajad.
Austraalias, kus süsteem on veelgi enam turupõhine, ilmneb erinevus teenuse sisus. Ainult sõltumatud nõustajad pakuvad seal terviklikke ja pikaajalisi teenuseid, nagu kogu ettevõtte juhtimine (whole-farm management), loodusressursside säästev majandamine, töötervishoid ning elurikkus või mulla tervis. Seotud nõustajad selliste teemadega ei tegele, keskendudes peamiselt konkreetse toote või tehnoloogia tõhusale rakendamisele.
Kuid siin peitub uuringu autorite sõnul pimeala. Kuna seotud nõustajad on põllumeestele lähemal, jõuavad nad paremini väikeste, mittekaubanduslike või hobitalude ja põllumajandustöötajateni, kes jäävad riiklikest programmidest kõrvale. Kuna riiklikud poliitikad ignoreerivad seotud nõustajaid ega reguleeri ega suuna nende antavat teavet, jääb osa sektorist ilma jätkusuutlikest teabe alternatiividest.
Kui vaadata tavapäraseid äriettevõttena toimivaid tootmistalusid, siis nende sihtimises sõltumatute ja seotud nõustajate vahel erinevusi ei ole – mõlemad nõustajagrupid teenindavad võrdselt nii väikeseid, keskmisi kui ka suuri kommertsettevõtteid, sõltumata talupidajate vanusest või soost. Kuid sotsiaalse kaasatuse erinevus ilmneb nn marginaalsete gruppide puhul. Nii Euroopas kui ka Austraalias ilmneb statistiliselt usaldusväärne erinevus selles, et seotud nõustajad suudavad oluliselt paremini kõnetada ja kaasata hobi- ja elatuspõllupidajaid, aiapidajaid ning põllumajandustöötajaid (palgatööjõudu). Sõltumatu konsulent kohtub tavaliselt vaid ettevõtte omaniku või juhiga, kes tellib tasulise teenuse. Seevastu sisendite müüjad ja masinate tarnijad puutuvad kokku rohkemate talus töötavate inimestega. See tähendab, et suur osa põllumajanduses reaalselt tööd tegevatest inimestest saab oma peamise teabe ja praktilised oskused just nimelt seotud nõustajatelt.
Nagu uuringu autorid kokkuvõtteks küsivad: kas riiklikud põllumajanduspoliitikad üldse märkavad seda reguleerimata nõustamise maastikku ning oskavad seotud nõustajate potentsiaali arvesse võtta?
Poliitikakujundajad eeldavad tihti, et säästva põllumajanduse suuniseid saab põllumeestele edastada vaid sõltumatute riiklike kanalite kaudu. Reaalsus on aga see, et riiklikult kokku lepitud nõustamise ulatus kuivab kokku, jättes ruumi reguleerimata turule, mida juhivad sisendite müügiga seotud nõustajad. Ilma selle poolvarjatud maastiku kaasamiseta ja mõistmiseta on risk, et riiklikud rohelepped ja keskkonnaeesmärgid jäävad pelgalt paberile, jõudmata kunagi nende inimesteni, kes reaalselt põllul masinaid juhivad või väetisi külvavad.
Uurimistöödes toob Pierre Labarthe välja ühe kriitilise probleemi põllumajanduspoliitikas, mida ta nimetab nõustamisturu paradoksiks. Paradoksi tuum seisneb selles, et Euroopa riiklikud nõustamispoliitikad on üles ehitatud eesmärgiga kompenseerida klassikalisi turutõrkeid. Riik püüab sekkuda vaba turu loogikasse, pakkudes näiteks vautšereid nõustamisteenuse kättesaadavuse parandamiseks või luues rangeid akrediteerimissüsteeme, eeldades, et turul konkureerivad iseseisvad, eraldiseisvad ja spetsialiseerunud erakonsulendid. Tegelikkuses on iseseisev nõustamisturu eksisteerimine on seatud kahtluse alla. Pikaajalise erastamise tulemusena ei tekkinud mitte klassikaline turg, vaid hoopis kirev ja reguleerimata kooslus. Sellel nõustamismaastikul eksisteerivad sõltumatute konsulentide kõrval tugevad ja põllumeeste seas usaldatud seotud nõustajad, kes ei müü nõustamisteenust kui toodet, vaid pakuvad seda kaasneva tegevusena koos tehnoloogiate, sisendite või masinate müügiga.
Kuna riiklikud või ÜPP toetusskeemid ja keskkonnameetmed nõuavad nõustajalt ranget erapooletust, akrediteerib riik toetuste saajateks peaaegu eranditult vaid iseseisvaid konsulente. Seotud nõustajad ehk sisendimüüjad jäävad poliitilistest tugisüsteemidest välja. Aga põllumehed teevad oma igapäevaseid otsuseid tihti just seotud nõustajatega suheldes. Riiklik teadus ja ametlikud poliitikameetmed toimivad ühes isoleeritud infomullis, samal ajal kui reaalne põllumajandustootmine ja otsustusprotsessid põllul on suunatud hoopis teise infomulli poolt, mida kujundab tööstus ning mis on avalikust teadusest täielikult lahutatud. See omakorda vähendab riiklikult rahastatud teadustulemuste tegelikku mõju ja takistab rohepöörde eesmärkide saavutamist.
Allikatest koondas artikliks Hanna Tamsalu, METK
- Allikad
-
- ESEE 2023 konverentsikogumik. 26th European Seminar on Extension & Education. Sustainability transitions of agriculture and the transformation of education and advisory services: convergence or divergence? Touluse, France.
- Pierre Labarthe, From farm advisory regimes to KIBS market menageries. Effects of privatisation on technological change in the agricultural sectors of seven European countries
- ESEE 2025 konverentsikogumik. 27th European Seminar on Extension & Education. Inclusivity and transformations of agricultural extension and education. Vila Real, Portugal.
- Pierre Labarthe, A new dynamics in extension privatisation: exploring the role of 'linked suppliers' in Australia and Europe.
- ESEE 2023 konverentsikogumik. 26th European Seminar on Extension & Education. Sustainability transitions of agriculture and the transformation of education and advisory services: convergence or divergence? Touluse, France.
Sarnased artiklid
