Põllumehed esindavad keskset rolli elurikkuse kao leevendamisel, säilitades samal ajal toidutootmise. Seetõttu on ülioluline mõista talunike otsuseid ja tegutsemist elurikkuse majandamisel. Hiljutised Euroopa-ülesed uuringud, milles osalesid ka Eesti Maaülikooli teadlased ning kohalikud põllumajandustootjad, on näidanud, et elurikkuse hoidmise otsused sõltuvad talunike sügavalt isiklikest väärtushinnangutest, tajutud kuludest ja sotsiaalsetest teguritest.
Uuringute käigus viidi 2021/22. aastal läbi 48 poolstruktureeritud intervjuud kümnes Euroopa riigis, et uurida talunike arusaamu ja hinnanguid seoses elurikkuse majandamisega. Analüüs näitas, et üks ja sama toetusmeede võib üht talunikku motiveerida, kuid teist hoopis heidutada, kuna tajutavad takistused on hooldajate lõikes erinevad.
Väärtused ja elurikkuse kontseptsioon
Elurikkuse tajumisel ja väärtustamisel eristus kaks peamist lähenemisviisi, mis mõjutavad oluliselt nende majandamispraktikat:
Instrumentaalsed väärtused: See vaatenurk käsitleb elurikkust peamiselt kui ressurssi, mille väärtus määratakse selle panuse kaudu inimeste heaolusse, eriti põllumajanduslikus tootmises.
- Sellele väärtusele tuginevad talunikud hindavad elurikkust pakutavate ökosüsteemiteenuste tõttu. Näiteks nähakse tolmeldamist kriitilise tähtsusega funktsioonina (mesilasi peetakse “väga väärtuslikuks”).
- Elurikkust peetakse “tööriistaks” või isegi “relvaks” kahjurite bioloogilises tõrjes.
- Lähenemine on seotud tagajärgedele keskenduva moraalihinnanguga, kus väärtus on suhteline ja allutab “hea” kontseptsiooni inimkesksetele huvidele.
Sisemised väärtused: See vaatenurk tunnistab looduse, ökosüsteemide ja kõigi elusolendite olemuslikku ja universaalset väärtust, sõltumata nende kasulikkusest inimestele.
- Säilitamist ajendab moraalne kohustus. Näiteks rõhutas üks talunik, et “meil pole õigust oma looduspärandit hävitada”. Teine mainis: “Meil on globaalne vastutus osana maailmast panustada paremasse maailma kõigi organismide jaoks”.
- Lähenemine on seotud eetikaga, mis keskendub universaalsetele reeglitele ja moraalsetele kohustustele, mitte tegevuse oodatavatele tulemustele.
Elurikkuse tajumine ja majandamismeetodid
Talunike elurikkuse kontseptsioon on tihedalt seotud selle hinnatavusega ja sellega, kuidas nad seda jälgivad.
- Sihipärane juhtimine seostati instrumentaalsete väärtustega. See hõlmab piiratud hulga elurikkust soodustavate meetmete rakendamist, mis on suunatud konkreetsetele tulemustele (nt tolmeldamisteenused), sageli kitsa ruumilise ulatusega. Talunikud, kes võtavad sihipärase lähenemise, kalduvad elurikkust tõlgendama konkreetsete taksonite ja funktsioonidena, tuginedes kergesti hinnatavatele ja emotsionaalselt laetud näitajatele. Paljud talunikud keskendusid liikide mitmekesisusele, eriti kergesti jälgitavatele loomadele, nagu liblikad, mesilased, linnud, jänesed ja metssead. Ka esteetiline väärtus oli oluline: näiteks leidis üks Eesti talunik elurikkuse tähendust, öeldes: “Lihtsalt ilus. Kadakad on ilusad”.
- Terviklik juhtimine seostati aga looduse olemusliku väärtuse tunnustamisega. See hõlmab terviklikke strateegiaid, mis keskenduvad tervetele ökosüsteemidele maastiku tasandil. Holistiline lähenemine joondub laiema elurikkuse kontseptsiooniga, rõhutades keerulisi funktsionaalseid seoseid ökosüsteemides. Need talunikud võivad propageerida maastikulaiaid meetmeid, nagu märgalade taastamine või süsteemide ümberkujundamine (nt mahepõllumajandusele üleminek).
Takistused ja tajutud kulud
Kuigi paljudel talunikel on head kavatsused elurikkust kaitsta, piiravad nende tegelikke otsuseid mitmesugused tajutavad sõltuvused ja kulud: tootmisega seotud, sotsiaalsed ja maastikutingimustest tulenevad.
- Operatiivsed ja majanduslikud sõltuvused:
- Tootmise vältimatu kahju: Paljud talunikud tunnevad, et keskendumine toidutootmisele toob vältimatult kaasa kulu elurikkusele (“me ei saa […] omada rikkalikku elurikkust kõikjal”). Nad tunnevad end sunnitud kasutama pestitsiide või kündmist majandusliku surve ja toidu tootmise moraalse kohustuse tõttu, isegi kui nad ei soovi keskkonda kahjustada.
- Ebaõiglane tasustamine: Talunikud tunnevad, et nende pingutused ei ole piisavalt rahaliselt tunnustatud. Nad tajuvad, et toetusmaksed katavad kulud vaid osaliselt, ja mis veelgi olulisem, nende pingutused elurikkuse heaks ei kajastu kõrgemas turuhinnas. Näiteks leiti, et turuhinnad ei kajasta pingutusi sagedamini nõustuva kuluaspektina kogu valimi ulatuses.
- Ebaproduktiivsuse tunne: Mõned talunikud tajuvad vastuolu oma tootmisele orienteeritud arusaama ja elurikkuse meetmetega kaasneva tootlikkuse vähendamise vahel. Mõnel juhul on mureks ka see, et meetmed suurendavad ohtu kahjurite ja haiguste osas.
- Mittemajanduslikud koormused: Uuring tuvastas mitmesugused mittemajanduslikud kulud, mis kujundavad talunike negatiivseid kogemusi:
- Administratiivne koormus: Talunikud olid kõige enam mures liigse paberimajanduse, range karistamise hirmu ja suure vastutuse pärast, mis nende õlgadele langeb. See koormus hõlmab lisaks ajale ja rahale kuluvat pingutust ka psühholoogilisi kulusid.
- Juhtimisega seotud ebakindlus: Talunikud rõhutasid ebastabiilsete või ebaselgete eeskirjade probleemi. See võib puudutada ka hirmu, et liisinglepingud võidakse tühistada vaatamata käimasolevatele kohustustele.
- Toetuse puudumine: Mõned talunikud tunnevad, et ühiskond ja turg ei tunnusta nende pingutusi. Samuti tundub, et asjaomased esindajad eiravad talunike teadmisi.
- Sotsiaalne mittestandardsus: Talunikud olid kõige enam mures sotsiaalsete kulude pärast – nende elurikkuse meetmed ei ühildunud kohalike põllumajandustavadega. Nad kartsid, et naabrid tunnevad muret ja et neid ei peeta enam headeks põllumeesteks. Samas näitas laiem analüüs, et sotsiaalsed kulud (nt prestiiži kaotus) on viimastel aastatel vähenenud, viidates säästvamate tavade “sotsiaalsele normaliseerumisele”.
Eesti kontekst
Eesti poollooduslike koosluste hooldajad osalesid mõlemas uuringus. Eesti uuringupiirkond hõlmas Lääne-Eesti rannikualasid, kus hooldatavaks meetmeks on rannaniitude (poollooduslikud kooslused) säilitamine ja taastamine, näiteks maa puhastamise, ulatusliku karjatamise ja hilise niitmise kaudu.
- Poollooduslikud rohumaad (nagu puisniidud, millest Laelatu puisniit kuulub maailma liigirikkaimate ökosüsteemide hulka) tekkisid tänu inimese mõõdukale tegevusele.
- Kuigi need kooslused on looduse seisukohalt hindamatud, ei too need praeguses intensiivses põllumajandussüsteemis otsest majanduslikku kasu.
- Nende püsimajäämine sõltub otseselt talunike tahtest ja tegutsemisest ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetustest. Näiteks tõi üks Eesti talunik esile oma mure: “Keegi ei ärka igal hommikul ja mõtle, ‘ma tahaksin nüüd palju mürgitada’,” rõhutades vajadust rahuldava tootmise järele. Teine pidas oma ulatuslikku, elurikkust soosivat majandamist lihtsalt “normaalseks”.
Poollooduslikud kooslused nagu ranna- ja puisniidud on Euroopa ühed liigirikkaimad elupaigad. Need rohumaad tekkisid tänu inimese aastasadade pikkusele mõõdukale põllumajandustegevusele, niitmisele ja karjatamisele, ning püsivad samal moel ka tänapäeval. Seega on nende püsimajäämine seotud otseselt talunike tahte ja tegutsemisega, kirjutab Eesti Maaülikooli põllumajanduse nooremteadur Aki Kadulin.
Kuigi looduse seisukohalt on niidud hindamatud, pakkudes muu hulgas elupaiku haruldastele liikidele ja toetades olulisi ökosüsteemiteenuseid, ei too need praeguses intensiivses põllumajandussüsteemis aga otsest majanduslikku kasu. Kuna nende hooldamine on aeganõudev ja keeruline, jääksid need ilma toetusteta ilmselt hooldamata. Seetõttu sõltub poollooduslike koosluste saatus suuresti Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahadest. Sisuliselt on ÜPP toetused viimane õlekõrs, mis neid ainulaadseid alasid elus hoiab.
Järeldused ja soovitused poliitikakujundajatele
Selleks, et elurikkuse kaitse oleks tõhus ja talunike poolt laialdaselt aktsepteeritud, on oluline tunnustada sidusrühmade väärtushinnangute paljusust.
- Eetiline pluralism: Rakendades meetmeid, mis arvestavad nii instrumentaalseid kui ka sisemisi väärtusi, on võimalik saavutada parim tulemus. Instrumentaalsed väärtused pakuvad pragmaatilisi lahendusi konkreetseteks meetmeteks (nt püsikatte rajamine), kuid maastiku tasandi muudatuste puhul on kriitiline arvestada ka sisemisi ja suhtelisi väärtusi.
- Paindlikud ja kohalikule kontekstile vastavad meetmed: Ühtsed lahendused ei toimi, kuna tajutavad takistused on hooldajate lõikes erinevad. Vaja on paindlikumaid ja kohalikele tingimustele vastavaid toetusmeetmeid, mis arvestavad nii piirkondlikke eripärasid kui ka hooldajate väärtushinnanguid.
- Toetuse ja usalduse suurendamine: Poliitikakujundajad peavad tegelema mittemajanduslike koormustega, nagu bürokraatia, ebakindlus ja toetuse puudumine. Eelkõige tuleb tegeleda rahastamise tasemega ja pingutuste kajastumisega turuhinnas.
- Kaasamine ja dialoog: Soovitatav on protsessile orienteeritud poliitiline lähenemine, mis hõlmab dialoogi, kaasdisainimist ja osalemist. See aitab parandada vastastikust mõistmist ja edendada viljakat koostööd maastiku tasandil.
- Väärtuste edendamine: Sügavam arusaam elurikkusest ja ökosüsteemide toimimisest, samuti sisemiste ja suhteliste väärtuste omamine, võib aidata kaasa põllumajandustootjate elurikkuse majandamise tulemuste paranemisele. Soovitatav on suurendada jõupingutusi piirkondlikult kohandatud programmide, näiteks põllumajanduspärandi algatuste kaudu, mis neid väärtusi edendavad.
Poollooduslike rohumaade säilimine on meie kõigi huvides, kuid see saab toimida ainult siis, kui kohalikel inimestel on olemas nii vajalikud vahendid kui ka sisemine motivatsioon nende hooldamiseks. Paindlikumad ja õiglasemad toetusmeetmed on võtmetähtsusega, et praktilised vajadused ja väärtushoiakud panustaksid koos elurikkuse säilimisse.
Allikas: Novaator.err 8. september 2025
Artiklid ajakirjades Biological Conservation ja Ecological Economics.
PIKK.ee jaoks toimetas H.Tamsalu, METK
