Hiljuti ilmunud teadusartikkel “Revaluation of Estonian local sheep wool – impact of different wool types on textile material properties” pakub uusi teadmisi Eesti kohalike lambatõugude villa omadustest. Uuring annab konkreetse teadusliku aluse, kuidas meie kohalikku villa paremini väärindada ja erinevates tekstiiltoodetes kasutada.
Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia teadlaste koostöös valminud uuringus (autorid Liisa Torsus, Tiia Plamus, Katrin Kabun ja Urve Kallavus) keskenduti Eesti tumedapealise (ET), Eesti valgepealise (EV) ja Kihnu maalamba (KML) villa võrdlemisele kohapeal kasvatatud Prantsuse päritolu Mérinos d’Arles (MRA) meriinovillaga.
Teaduspõhine lähenemine villa väärindamisele
Kohaliku villa kasutuse suurendamiseks on peetud vajalikuks villa käitlemise ja hindamise süsteemi loomist ning villapesula asutamist. Sellise süsteemi loomiseks on aga vaja täpselt teada villakiu omaduste mõju tekstiilmaterjali omadustele. Varasemad kohalikud uuringud on olnud ebapiisavad just kiu omaduste ning silmuskootud materjali ja vanutatud (vilditud) materjali vaheliste seoste selgitamisel.
Uuringus kasutati põhjalikku metoodikat, et jälgida villa omaduste muutumist läbi kogu tootmisahela – kiust kuni valmis kangani. Vill koguti neljast Eesti talust (Sireli, Murese, Õnnekivi ja Ala-Mähkli), kusjuures igast tõust võeti ligikaudu 10 kg sorteerimata pesemata villa.
Vill pesti Viljandi Kultuuriakadeemia Vilma villalaboris pooltööstusliku pesumasinaga, kasutades spetsiaalseid villapesuprogramme. Seejärel valmistati igast villatüübist kahte sorti lõnga: kraaslõng (W) ja poolkammlõng (SW). Kiudude morfoloogiat uuriti kaasaegse tehnoloogiaga. Näiteks mõõdeti skaneeriva elektronmikroskoobiga (SEM) villakiu soomuste kõrgust ja sagedust. Lõngadest kooti proovilapid, mida testiti standardsetes tingimustest (20 °C ja 65% õhuniiskust), et hinnata nende tugevust, viltumist ja kulumiskindlust.
Eesti villa omadused: tugevus ja eripära
Uuring kinnitas, et Eesti kohalike tõugude villal on meriinovillaga võrreldes märkimisväärsed erinevused, mis määravad ka selle parimad kasutusvaldkonnad. Eesti lambatõugude vill sisaldab kohati säsikanaliga kiude, mis on jämedamad ja omavad pealisvilla omadusi, kuid sellise kanali olemasolu vähendab villa tugevust. Teadustöö käigus selgus, et kõige vastupidavamad lõngad saadi just vähese säsivillkarvade sisaldusega kiududest.
- Eesti tõugude vill on meriinovillast (keskmiselt 23,7 µm) oluliselt jämedam: ET (42,0 µm) ja EV (41,6 µm) klassifitseeruvad väga jämedaks ning KML (34,3 µm) jämedaks villaks. Samas on Eesti vill pikem – Eesti valgepealise lamba vill on kõige pikem (keskmiselt 136 mm), ületades meriinot ligi 34 mm võrra.
- Hoolimata ebaühtlusest osutusid Eesti tõugude villast kedratud lõngad meriinolõngast tugevamaks. Tugevamates lõngades kasutatud kiud olid pikemad, laugema säbarusega ja vähese säsivillkarvade sisaldusega. Kõige tugevamad ja venivamad lõngad saadi Kihnu maalamba villast.
- Eesti villa soomuste sagedus on väiksem kui meriinol, kuid soomuste kõrgus varieerub. Eriti paistis silma Eesti valgepealine lammas, kelle villakiududel on kõrgelt saagjad soomuse servad, mis soodustavad viltumist.
Villakiu soomuste ehitus, täpsemalt soomuste sagedus ja kõrgus, on peamine tegur, mis määrab villa viltumisomadused, tekitades suunatud hõõrdumise efekti ja soodustades kiudude põimumist. Uuringus leiti, et suurem soomuste sagedus ja kõrgus soodustavad viltumist, kusjuures Eesti valgepealise lamba villa eristavad teistest tõugudest just kõrgelt saagjate servadega soomused. Kihnu maalamba villa puhul kompenseerisid soomuste suur tihedus ja pikk kiud villa jämeduse, muutes selle uuritud tõugudest kõige paremini viltuvaks. Seevastu Eesti tumedapealise lamba villa madalam soomuste sagedus ja kõrgus tingisid selle tõu kõige väiksema viltumistendentsi võrreldes teiste kohalike tõugudega.
Vill kui väärindamata bioressurss
Teadustöö autorid rõhutavad artiklis vajadust muuta suhtumist kohalikku villa. Nad märgivad, et “Eesti kohalik vill on alahinnatud bioressurss, peamiselt selle vähem soovitud omaduste tõttu”. Samas tõestavad nad oma tööga, et isegi ebaühtlasemast kohalikust villast on võimalik toota kõrgekvaliteedilist tekstiili.
Autorite hinnangul on uuringu tulemused kriitilise tähtsusega kahe eesmärgi täitmiseks:
- “Toimiva villa klassifitseerimissüsteemi loomiseks, mis põhineb kiu omaduste mõjul tekstiilmaterjali käitumisele kasutamise ajal”.
- “Eesti lambatõugude villale sobivate rakenduste leidmiseks”.
Teadlased leidsid, et Eesti lambatõugude villa ebaühtlus ei avaldanud lõnga ega materjali omadustele negatiivset mõju võrreldes kohaliku ühtlasema meriinovillaga. Pikkade ja jämedate kiudude kasutus ning lõnga suurem keerdumus vähendasid materjali kalduvust topiliseks muutuda. Kuigi vanutatud materjalid muutusid topiliseks kergemini kui tavalised kootud materjalid, talusid need hõõrdumist paremini, kui neis oli kasutatud tugevamaid lõngu.
Praktilised nõuanded lambakasvatajale
Uuringu tulemused annavad lambakasvatajatele selged suunised:
- Tänu kiu pikkusele ja madalale säbarusele on Kihnu maalamba villal suurim viltumistendents.
- Eesti tumedapealise ja valgepealise lamba villa omadused on sarnased, mistõttu sobivad need hästi koos töötlemiseks vastupidavateks kudumiteks.
- Aretuses ja villa valikul tasub eelistada pikemat kiudu, kuna see annab tugevama lõnga ja vähendab toodete topiliseks muutumist.
- Säsikanaliga karvad vähendavad villa tugevust ja halvendavad lõnga kvaliteeti.
- Tulevane hindamissüsteem peaks arvestama nii villakiu pikkust kui ka läbimõõtu, sest kiu pikkus mõjutab otseselt tekstiilmaterjali tugevust, peenus aga villase rõiva kandmismugavust
Täpsemat teavet uuringu metoodika ja tulemuste kohta saab lugeda algartiklist: Torsus, L. jt. (2026). “Revaluation of Estonian local sheep wool – impact of different wool types on textile material properties“. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, 75(1), 15–33.
Allikas: teadusartikkel Eesti kohaliku lambavilla taasväärtustamise teemal 9. veebruar 2026. Pikk.ee jaoks toimetas H.Tamsalu, METK
