Piimatootmissektor on kiiresti muutumas – tootmine koondub suurtesse üksustesse, kus igapäevatööd teevad palgatöötajad. Karjade suurenemine tähendab sageli seda, et iga üksiku looma tervise jälgimiseks jääb vähem aega, mis võib viia haiguste hilisema avastamise ning suurema suremuseni. Dagni-Alice Viidu värske doktoritöö, mis põhines 118 Eesti suurfarmi andmetel, näitab, et vasikate suremusrisk on suurim just esimestel elunädalatel, ulatudes keskmiselt 5,9%-ni kuni 21 päeva vanustel vasikatel.
Doktoritööga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMÜ DSpace
Kriitiline esimene elunädal ja ternespiim
Kuna veised ei anna antikehi edasi tiinuse ajal, sõltub vastsündinud vasika ellujäämine täielikult ternespiimast saadavast passiivsest immuunsusest. Autor rõhutab: “Evolutsiooni käigus on veised kaotanud võime edastada immunoglobuliine prenataalselt, mistõttu sõltub vastsündinud vasikate ellujäämine suuresti ternespiimast saadavatest antikehadest.”.
Üks olulisemaid riske nooremas vanuserühmas on lubada vasikal esimene ternespiimaannus ise imeda. Sellisel juhul pole võimalik kontrollida ei joodud piima kogust ega kvaliteeti, mis suurendab passiivse immuunsuse ülekande ebaõnnestumise ohtu. Järjepidev ternespiima kvaliteedi kontrollimine enne söötmist ja vajadusel söögitorusondi kasutamine esimese toidukorra manustamiseks on efektiivsed võtted suremuse vähendamiseks.
Ternespiima hilinenud manustamine on korduvalt tõestatud suremust suurendav tegur. Kuna vasikad sünnivad ilma immuunkaitseta, sõltub nende ellujäämine täielikult ternespiimast saadavatest antikehadest, mida looma organism suudab tõhusalt omastada vaid esimeste elutundide jooksul. Ka võib ainult esimesel elupäeval ternespiima andmine olla ebapiisav. Uuringud näitavad, et ternespiima ja üleminekupiima jootmise kestuse pikendamine on kaitsev tegur, mis vähendab suremust ja toetab vasika soolestiku arengut
Hilisemas võõrutuseelses eas (22–90 elupäeva) mängivad rolli varajased otsused söötmisel ja sotsiaalsel grupeerimisel. Valed valikud varases eas võivad põhjustada muutusi vasika soole mikrobioomis ja suurendada nakkussurvet hiljem. Praakpiima (antibiootikumijääkidega või suure bakterisisaldusega piim) jootmine esimesel kolmel elunädalal on oluline riskitegur hilisemale suremusele. Samuti on riskiks vasikate varane viimine suurtesse grupisulgudesse (13 või enam looma) ja automaatjooturite kasutamine liiga vara, mis võib tekitada kohanemisstressi ja soodustada haigustekitajate levikut. Lahendus: tagada noortele vasikatele piisav ruum, hea sundventilatsioon ja vältida poegimissulgude kasutamist haigete loomade pidamiseks, et vähendada nakkussurvet.
Stress ja rutiinsed protseduurid
Uuring tõi esile, et rutiinsed stressi tekitavad tegevused, eriti nudistamine, mõjutavad oluliselt noorte vasikate elumust. Kuna teise ja kolmanda elunädala jooksul toimuvad vasikate pidamistingimustes sageli muudki muudatused, võib täiendav stressor sel ajal osutuda loomale ülejõukäivaks.
Vasikate nudistamine vanuses 21–29 päeva on seotud kõrgema suremusriskiga, kuna sel perioodil toimuvad sageli ka muud muudatused (nt üleminek grupisulgu), mis niigi tõstavad stressitaset. Autor soovitab: “Nudistamise edasilükkamise positiivne mõju suremusele tuleneb tõenäoliselt täiendava stressori puudumisest sellel vasikate jaoks niigi koormaval perioodil.”. Nudistamine peale 30. elupäeva on leitud olevat kaitsev tegur.
Automaatjooturite kasutamist seostatakse sageli suuremate grupisulgude ja suuremate vanusevahedega ühes sulus. See soodustab haigustekitajate levikut vasikate vahel ning on seotud seede- ja hingamisteede haiguste sagedasema ja raskema esinemisega. Vasikate harjumisaeg automaatjooturiga võib olla väga erinev. Kui süsteem võetakse kasutusele liiga vara, võib see põhjustada pikema kohanemisperioodi, mille jooksul vasikate piima ja toitainete tarbimine väheneb, nõrgestades nende tervist. Uuring näitas, et farmides, kus vasikaid söödeti esimese 21 elupäeva jooksul automaatjooturitega, oli suremusrisk vanuserühmas 22–90 päeva märgatavalt kõrgem võrreldes farmidega, kus kasutati individuaalseid lutiga ämbreid.
Hügieen ja vaktsineerimine
Kõige mõjukamad valdkonnad suremuse vähendamiseks on seotud puhtuse ja haiguste ennetamisega. Varasemad uuringud kinnitavad, et keskkonna suurem saastatus on otseselt seotud patogeenide tõhusama ülekande ja suurema suremusega. Tervisliku keskkonna loomine algab juba poegimissulust ja jätkub vasika igapäevases elupaigas.
Poegivate lehmade kehv udara puhtus ja vasikate varajane ligipääs õuealale suurendavad oluliselt nakkusohtu. Vastsündinud vasikate sulgude järjepidev pesemine, puhastamine ja märgdesinfektsioon on hädavajalikud. Samuti on efektiivseks meetmeks poegimiseelne vaktsineerimine peamiste kõhulahtisuse tekitajate vastu, kombineerituna hüperimmuunse üleminekupiima jootmisega.
Poegimiseelne vaktsineerimine vähendab vasikate suremust peamiselt läbi laktogeense immuunsuse tugevdamise, kuna veistel ei kandu antikehad tiinuse ajal emalt lootele üle. Vaktsineerimise tulemusel tõuseb spetsiifiliste antikehade tase lehma seerumis, ternespiimas ja hilisemas piimas. Need antikehad neutraliseerivad peamisi kõhulahtisuse tekitajaid otse vasika soolevalendikus. Isegi kui vasikas nakatub, aitab vaktsineerimine haiguse kulgu leevendada ja selle teket edasi lükata. See annab vasika enda immuunsüsteemile kriitilist aega küpsemiseks, mis suurendab oluliselt looma ellujäämisvõimalust.
Uuringud kinnitavad, et korrektne vaktsineerimisprogrammi rakendamine vähendab märgatavalt just kõhulahtisusest tingitud suremust esimesel kolmel elunädalal. Lisaks vahetule kaitsele toetab pikemaajaline hüperimmuunse piima jootmine vasika soolestiku arengut ja massi-iivet ning parandab järgnevate vaktsineerimiste tõhusust. Maksimaalse efekti saavutamiseks on oluline vaktsineerida nii lehmad kui ka tiined mullikad 3–12 nädalat enne oodatavat poegimist ning joota vasikatele hüperimmuunset piima vähemalt esimese kahe elunädala jooksul.
Töötaja rahulolu on vasika tervise võti
Üllatav, kuid selge seos ilmnes farmi töötajate hoiakute ja vasikate suremuse vahel. Uuring näitas, et töötajad mõistavad kõrge suremuse negatiivset mõju oma töökorraldusele ja heaolule, kuid võivad kõrge suremusega karjades tunda end probleemi ees jõuetuna. “Suurfarmis kasvava vasika tervis on seotud tema talitaja töörõõmuga,” nendib autor oma uurimistöö järeldustes.
Kõrgema suremusega karjades esines rohkem töötajate rahulolematust ja probleemidest distantseerimist. Samuti oli meessugu seotud mõnevõrra kõrgema suremusega vanemate vasikate hulgas, mis võib viidata vajadusele suurema empaatia ja hoolivuse järele vasikate käsitlemisel. Farmiomanikud peaksid pöörama tähelepanu töötingimustele ja töötajate motivatsioonile. Rahulolevad ja motiveeritud töötajad on farmi jätkusuutlikkuse seisukohalt äärmiselt oluline ressurss.
Uuring tõi esile, et kõrge suremusega farmides olid talitajad oluliselt vähem rahul farmi töövahendite ja varustusega. Rahulolevad ja motiveeritud töötajad suhtlevad loomadega hoolivamalt ja kaastundlikumalt, mis vähendab vasikate stressitaset ja parandab nende elumust. Rahulolevad töötajad tunnevad suuremat pühendumust ja on valmis pingutama ka siis, kui vasikas ei joo iseseisvalt või vajab lisahoolt.
Kokkuvõtteks
Vasikate suremuse vähendamine nõuab multidistsiplinaarset vaadet, kus kohtuvad laitmatu hügieen, täpne ternespiima juhtimine ja töötajate heaolu. Dagni-Alice Viidu järeldab: “Suremus on ühtaegu majanduslik ja keskkonnaprobleem ning tõsine loomade heaoluküsimus, mida peavad oluliseks nii laiem avalikkus kui ka erinevad piimatootmissektori sidusrühmad.”. Seetõttu on teadlik ja terviklik karjatervise edendamine olulisem kui kunagi varem.
Allikaid töötles H.Tamsalu, METK
