Maapinna ettevalmistamine enne istutamist on metsamajanduses kriitiline samm, mis parandab noore metsa kasvu, kuid muudab samal ajal ka metsa alustaimestikku. Rootsi metsateadlaste uuringud kinnitavad, et maapinna mineraliseerimine on määrava tähtsusega just puude ellujäämisel ja algse kasvukiiruse tagamisel.
Ellujäämus ja kasvukiirus esimesel kahel kümnendil
Põhjamaades ja Eestis on tavapärane valmistada maapind ette ketasadraga, millega tõmmatakse maapinda vaod. Vagudesse istutamine on hõlpsam ning see muudab hilisema kultuurihooldustöö lihtsamaks, kuna istutatud taimi on muu taimestiku seest paremini näha. Tänu madalamale konkurentsile teiste taimedega suurendab mineraliseerimine oluliselt istutatud mändide ellujäämist.
Hiljutise Rootsi metsateadlaste uuringu andmetel on puude suremus kõige intensiivsem just esimestel kasvuaastatel. Kui töötlemata aladel hukkus esimese viie aasta jooksul ligikaudu 30–40% istutatud puudest, siis ketasadraga töödeldud vagudes oli suremus vaid 4–9%. See vahe säilib pikaajaliselt: veel 17 aastat pärast istutamist oli mineraliseeritud aladel ellu jäänud rohkem puid ning nende kõrgus ja tüvepuidu tagavara olid märgatavalt suuremad kui ettevalmistamata kontrollaladel.
Uuring, mida juhtis Karin Hjelm Rootsi Põllumajandusülikoolist, käsitles ka varasema lämmastikuga väetamise mõju. Soomes ja Rootsis on väetamine tavapärane võte kasvu kiirendamiseks, kuna neis piirkondades pärsib puude kasvu sageli just lämmastiku vähesus mullas (Eestis pole metsade väetamine lubatud). Teadlased uurisid alasid, kus eelmist metsapõlve oli väetatud 25–30 aasta jooksul enne lageraiet. Tulemused aga näitasid, et üldiselt ei kandu eelmise põlvkonna väetamise positiivne mõju üle järgmisele puude põlvkonnale. Seega vajab iga uus metsapõlv kiireks edenemiseks ikkagi vahetut maapinna ettevalmistust, mitte ei saa toetuda aastakümnete tagustele toitainete varudele.
Peamised tegurid, mis põhjustavad noorte taimede hukkumist, on järgmised:
- Kahjurid. Üks peamisi noorte mändide suremuse põhjuseid on männikärsakas (Hylobius abietis), kes võib istikuid tõsiselt kahjustada. Maapinna ettevalmistamine (mineraliseerimine) pakub selle vastu olulist kaitset, kuna paljastatud mineraalmullas on kärsakate kahjustusi oluliselt vähem. Rohke taimestik istiku ümber võib toimida kärsakate jaoks “sillana” või varjualusena, hõlbustades neil istikuni jõudmist ja selle kahjustamist.
- Konkureeriv alustaimestik. Tihe taimestik, eriti kõrrelised, võistleb noorte puudega valguse, vee ja toitainete pärast. Hein ja rohi võivad noore istiku sõna otseses mõttes lämmatada, eriti kui maapinda pole enne istutamist ette valmistatud.
- Ebasoodsad kasvutingimused. Kui maapind on ette valmistamata, on mulla vee- ja temperatuuritingimused ning toitainete kättesaadavus istiku jaoks ebasoodsamad. Allika andmetel võib ettevalmistamata aladel võib hukkuda ligi 30–40% istikutest, samas kui ettevalmistatud vagudes on suremus vaid 4–9%.
- Suurulukid. Metsloomad (nt põdrad ja kitsed) võivad istikuid süüa või neid muul viisil kahjustada. Seetõttu on teatud piirkondades vajalik istutusalade piiramine aiaga, et tagada puude ellujäämine.
- Liigne lämmastik. Kuigi väetamine on mõeldud kasvu soodustamiseks, võib liigne lämmastik soodustada just konkureeriva alustaimestiku ja heina vohamist, mis omakorda suurendab istiku hukkumise ohtu ja tõmbab ligi kahjureid.
Mõju alustaimestikule
Lisaks puudele mõjutab maapinna mineraliseerimine ka metsa alustaimestikku. Katsealadel täheldati järgmisi muutusi: vähenes põdrasambliku ja pohla katvus, suurenes kanarbiku või mustika osakaal (sõltuvalt konkreetsest kasvukohast). Alustaimestiku muutuse peamiseks põhjuseks peetakse asjaolu, et vagudes kasvavad männid on suuremad ning nende tihedam võrastik laseb maapinnale vähem valgust. Põdrasambliku vähenemist võis täiendavalt mõjutada ka kunagine väetamine.
Uuringu autorid soovitavad, et metsa uuendamisel peaks püüdma alustaimestikku rohkem säästa. Selleks soovitavad nad pikkade vagude rajamise asemel valmistada maapinda ette lappidena (mätastamine), mis vähendab häiritud maapinna osakaalu, kuid tagab siiski noortaimedele vajaliku konkurentsieelise.
Uuringu taust
Katsealad asusid Lõuna-Rootsis Hagforsis ja Nissaforsis toitainevaestel liivmuldadel, mis on sarnased Eesti männikute kasvukohtadega. Uurimisalused puistud rajati poolteiseaastaste männi konteinertaimedega, istutustihedusega 2500 puud hektari kohta.
Allikas: 31.10.2025 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool), Metsainfo.ee. (Avaldatud ka Maalehes)
Artikli toimetas H.Tamsalu, METK
