Maheklaster MTÜ projekti „Innovatsioon mahetaimekasvatuses“ raames uuriti, kas Eestis oleks võimalik laiendada proteiinkultuuride valikut mahetootmises kasvatamiseks. Katsetati taliviki, taliherne, talioa, suvilupiini ja sojaoa kasvatamist. Suurima potentsiaaliga on meie tingimustes talvikk, stabiilset saaki ei saavutatud katsetes ühegi kultuuriga.
Maheklastri innovatsiooniprojekti käigus selgus, et taliviki, taliherne ja sojaoa kasvatamine Eestis mahetingimustes on võimalik, kuigi risk saaki kaotada on ikkagi suur. Nende kultuuride kasvatustehnoloogia vajab veel arendamist ning loodetavasti tuleb turule ka talikultuuride külmakindlamaid ning soja lühema kasvuajaga sorte. Aretusega selles suunas Kesk-Euroopas tegeletakse.
Katsete tulemuste põhjal on suurem potentsiaal talivikil, mida kasutatakse mujal palju ka haljassöödaks ja vahekultuuride segudes ning millel on potentsiaal segudes kasvada ka Eestis. Probleemiks on seemnete kõrge hind, mis eeldab vähemalt normaalset saagikust, et nende kultuuride kasutamine oleks ka majanduslikult otstarbekas. Taliuba ei õnnestunud katsetes üldse ja suvilupiin peaaegu mitte üldse.
Talivikk
Talivikki katsetati neljal aastal kokku neljas katsekohas. Arvestades ka soovitusi, katsetati taliviki kasvatamist segudes (peamiselt nisu, aga ka tritikale ja rukis). Katsetustes olid nii viki kui ka teraviljade külvisenormid erinevad. Ühes ettevõttes oli ka puhaskülv, kuid see ei õnnestunud.
Kõige paremat talvekindlust näitas katsetes sort ’Villana’ aga ka sordid ’Rea’, ’Minnie’ ja ’Hungvillosa’ talvitusid enamasti rahuldavalt ja kasvatasid arvestatavat haljasmassi. Probleemiks oli kaunade moodustumine ja saagi valmimine. Viki puhul oli katsetes peamine huvi kasvatada seemet kasutamiseks loomasöödana. See on aga suure riskiga ettevõtmine. Katsetustes jäi seemnesaak valdavalt väga madalaks, 200-300 kg vahele või sisuliselt puudus. Ühel korral õnnestus siiski saada ka võrdlemisi head seemnesaaki. 2017/18 katseaastal Erto Talus andsid sordid ’Hungvillosa’ ja ’Minnie’ talirukkiga segus kasvatades seemnesaaki 1057-1455 kg/ha, moodustades kogusaagist ca 40%. Selles segus oli talirukki külvisenorm väike, 80 kg/ha ja viki norm suur, 60 kg/ha, külviaeg oli septembri lõpus. Kõigis teistes katsetes jäi aga terasaak väga väikeseks.
Taliviki puhul võiks olla potentsiaali kasutada teda haljassöödana koos teraviljaga, nagu seda ka Kesk-Euroopas tehakse. Samuti on talivikk hea kultuur vahekultuuride segudes kasutamiseks oma suure haljasmassi tõttu. Selles kontekstis tuleb aga majanduslikust aspektist arvestada viki seemne kõrge hinnaga ning siis ei pruugi see tootmises enam olla majanduslikus mõttes otstarbekas.
Talihernes
Talihernest katsetati neljal aastal kokku kolmes katsekohas. Talihernest katsetati segus talinisuga. Katsetati erinevaid herne külvisenorme, talinisu oli kõigis katsetes poole normiga (külvisenorm 200 id tera/m²). Ühes ettevõttes oli ka puhaskülv, kuid see ei õnnestunud. Katsed näitasid, et võimalused meie tingimustes seda kultuuri kasvatada on olemas, aga tegu on ikkagi väga riskantse kultuuriga.
Pikakasvulisi taliherne sorte soovitatakse kasvatada segus teraviljadega, nt nisu või rukkiga. Lisaks tugikultuuri funktsioonile aitab segus kasvatamine vähendada ka tootja riske, kui hernes peaks halvasti talvituma. Talihernes talvitub kõige paremini, kui läheb talvituma 2 lehe faasis, maksimaalselt 4 lehe faasis. Seega tuleks hernes külvata pigem hiljem ja külviaja poolest sobiks ta kõige enam kasvatamiseks koos nisuga.
Taliherne saagid jäid katsetes üldiselt väga madalaks, vaid ühe katse ühes variandis saadi rohkem kui 1 t saak: Erto Talu 2019/20 katses, kus sort ’E.F.B. 33’ (külvisenorm 100 kg/ha) segus talinisuga ’Edvins’ (külvisenorm 200 id tera/m²) andis saagi 1234 kg/ha. Sobivaid vahekordi võiks samuti veel testida, kuid senistes katsetes herne suurem külvisenorm tingimata suuremat saaki ei taganud. Oluline on leida ka võimalikult sarnase valmimisajaga herne- ja teraviljasordid, et vältida probleeme koristusel erineva valmimisaja tõttu.
Kuigi kasutatud sordid olid saadaolevatest ühed talvekindlamad, kipuvad Kesk-Euroopas aretatud sordid meie tingimustes siiski olema külmaõrnad ning talvitumine on ebaühtlane. Kui aga probleemiks on kuiv kevad, nagu meil järjest enam, siis võiks talihernel olla eeliseid.
Seemne kõrge hind tõstab sisendikulu ja vähendab taliherne kasvatamise majanduslikku otstarbekust. Talihernes võiks hästi sobida vahekultuuri segudesse, eriti juhul, kui vahekultuuri külviaeg jääb optimaalsest hilisemaks, seemne hinna tõttu ei saa seda aga soovitada.
Taliuba
Kuigi katsesse võeti üks talvekindlamaid sorte Hiverna, siis ikkagi ebaõnnestus kasvatamine kahes katsekohas kahel aastal täielikult. Talve elasid üle vaid mõned üksikud oataimed. Klastri tegevusperioodi jooksul on turule jõudnud talioa Saksa sort Augusta ja Austria sort GL Arabella, mis peaksid olema mõnevõrra talvekindlamad, kuid nende kasvatamisega on ka asukohariikides veel vähe kogemusi. Seega talioaga katsetamist tootjatele niipea soovitada ei saa.
Sojauba
Hea on tõdeda, et saame kasutada Eesti sorti, mis on aretatud meie tingimustest lähtuvalt. Katses ETKI katselappidel andis sojauba hea kogusaagi, kuigi valmis väga ebaühtlaselt. Sojaoa hiline valmimine on üks riskikohti, kuna võib tekitada probleeme koristusega.
Mahetootmises on soja puhul suureks probleemiks umbrohtumus. Tootmisettevõttes soja katsetus ebaõnnestuski just seetõttu, et soja jäi konkurentsis umbrohtudega täiesti alla. Kui ETKI katsealal rohiti soja käsitsi, siis tootmises tuleks rakendada laiearealist külvi ja vaheltharimist.
Laiarealise tehnoloogia rakendamiseks tootmisettevõttes vajab aga eritehnikat, mis nõuab eraldi investeeringut. Kui leida lahendused reavahede harimiseks, mida tootmiskatses ei kasutatud, võib soja kasvatamine kõne alla tulla. Lisaks soodustab sojakasvatust muutuv ilmastik, kui sügised muutuvad soojemaks ja pikemaks. Arvestades soja terade proteiinisisalduse kõrget taset ja soja sobivust söödaks eriti linnukasvatuses, on tegu mahetootmises siiski head potentsiaali omava kultuuriga.
Maguslupiinid
Maguslupiini katsed tehti kolmel aastal kokku kolmes tootmisettevõttes ja ühel aastal ETKI katsealal. Katsetes enamikel aastatel kasvatamine ebaõnnestus. Kõige vastupidavam oli sinine lupiin ’Boregine’, mis kasvas rahuldavalt kahes kasvukohas eri aastatel, kollane kasvas ühes kasvukohas ühel aastal ning valge lupiin ei kasvanud üldse.
Meie kliimatingimustes kipub lupiin tärkama ebaühtlaselt ning talle sobiv kasvuaeg võib lühikeseks jääda ja seemned ei jõua valmida või valmivad ebaühtlaselt, samuti on puudu soojusest, eriti kevadel kasvu alguses. Lupiinile sobivad üldiselt kerged happelisemad mullad, toitainete suhtes ta väga nõudlik ei ole.
Mahetootmises on probleemiks ka lupiini vähene konkurentsivõime umbrohtudega, siin võib olla abiks just segus teraviljadega, nt koos kaeraga kasvatamine. Kindlasti peaks jälgima, et põllul, kuhu soovitakse lupiini külvata, oleks umbrohtumuse tase eelmistel aastatel olnud madal ja tootjal hea kogemus umbrohtude tõrjumisel. Seemneumbrohtude tõrjeks on abi ka äestamisest, kuid siin tuleb olla väga hoolikas, sest lupiin on äestamise suhtes tundlik. Esimene äestamine tuleks teha enne tärkamist. Katsete tulemustest lähtuvalt võiks edasi katsetada sinise lupiini sortidega ja nende kasvatamisega segus teraviljadega.
Kõigi aruannetega saab tutvuda Maheklastri veebilehel.
Samuti ka teisi temaatilisi artikleid saab vaadata ajakirjast Mahepõllumajanduse Leht 3-2023
Artiklit toimetas H.Tamsalu
