Lihaveisekasvatuses kipub suurim tähelepanu minema poegimisele ja vasika kasvule, kuid suur osa tulemusest otsustatakse ära juba enne sündi. „Väga suur osa vasika arengust toimub juba tiinuse ajal,“ rõhutas Pesonen. Tiinuse ajal mõjutab amme söötmine mitte ainult sündiva vasika elujõudu, vaid ka ternespiima kvaliteeti, piimatoodangut, lehma taastumist ja järgmise sigimistsükli sujuvust.
Kriitiline aeg
Lihaveisekasvatuses on tiinus palju enamat kui periood, mille järel sünnib vasikas. Just sel ajal toimub oluline osa looma arengust, mis mõjutab tema hilisemat kasvu, tervist ja lõpptulemust. „Vasikas ei alusta elu nullist, vaid tal on juba sünnihetkeks kaasa antud väga palju,“ selgitas Pesonen. Kui arvestada, et veise tiinus kestab ligikaudu 270–290 päeva, siis moodustab see väga suure osa kogu tootmistsüklist.
Sündiv loom ei alusta elu nullist, vaid tuleb ilmale juba kaasa saadud eeldustega. Need eeldused kujunevad suuresti selle põhjal, millistes tingimustes amme tiinus kulges. Kui tiinuse ajal on söötmine tasakaalus ja keskkond stabiilne, loob see aluse vasika heale elujõule, kasvule ja hilisemale tootlikkusele. Kui aga tiinuse jooksul esineb puudujääke või suuri kõikumisi, võivad nende mõjud ulatuda sünnihetkest kaugemale. „Tiinuse ajal tehtud vead annavad hiljem tunda nii vasika kasvus kui ka amme tootlikkuses,“ märkis Pesonen. Eriti oluline on mõista, et tiinus ei mõjuta ainult vasikat, vaid ka amme enda valmisolekut alustada pärast poegimist uut tootmistsüklit. Seetõttu ei saa tiinusaegset söötmist võtta pelgalt ülalpidamisena, vaid seda tuleb vaadata kui otsest investeeringut nii järgmisesse vasikasse kui ka emaslooma tootmisvõimekusse.
Tiinusaja tähtsust suurendab seegi, et kõik arenguetapid ei ole võrdselt tundlikud. Loote kasv, kudede kujunemine ja ainevahetuse programmeerumine ei kulge kogu tiinuse vältel ühtlases tempos. Eriti oluline on viimane tiinusjärk, mil vasika kasv kiireneb ja amme koormus suureneb. Samal ajal valmistub lehma organism ka piimatootmiseks. See tähendab, et vajadus energia, valgu ja mineraalide järele suureneb just siis, kui loode võtab kõhuõõnes rohkem ruumi ning vatsa maht ja söömus vähenevad. Sellises olukorras ei piisa enam lihtsalt sellest, et sööta oleks ees, vaid oluline on sööda kvaliteet ja seeduvus. „Viimased nädalad enne poegimist on kriitilised – siis pannakse paika nii ternespiima kvaliteet kui ka piimatoodangu tase,“ rõhutas Pesonen.
Energiavajadus
Pesonen rõhutas, et lihaveisekasvatuses on söötmine eelkõige energia küsimus. Ammlehma energiavajadus sõltub tema elusmassist, tootmisfaasist ja keskkonnast. Tiinusperioodil on vajadus ligikaudu 10 MJ 100 kg eluskaalu kohta, tiinuse viimastel kuudel umbes 11,5 MJ ning laktatsiooni alguses juba 16 MJ 100 kg eluskaalu kohta. See tähendab, et näiteks 700 kg kaaluv amm vajab laktatsiooni alguses üle 110 MJ energiat päevas. Kui see vajadus ei ole kaetud, hakkab loom kasutama oma kehareserve. Tulemuseks on kehakonditsiooni langus, väiksem piimatoodang ja nõrgem vasikas. „Loom ei saa kasutada sööta tootmiseks, kui ta peab selle kulutama ellujäämiseks,“ ütles Pesonen. See kehtib eriti külmades tingimustes, kus energiavajadus suureneb märgatavalt. Kui söötmine ei ole kohandatud ilmastikule, tekib kiiresti energiadefitsiit.
Energia ei tähenda aga ainult kogust, vaid ka kättesaadavust. Kui sööda seeduvus on madal, ei suuda loom seda piisavalt kasutada. Seetõttu soovitas Pesonen jälgida, et tiinusaegse perioodi jaoks vajaliku sööda energiasisaldus ei langeks alla 8,5 MJ kilogrammi kuivaine kohta, tiinuse lõpus alla 9,0 MJ ja laktatsioonis alla 10,5 MJ/kg kuivaine. Keskmine kuivaine tarbimine on umbes 2% looma eluskaalust, mis tähendab, et 700 kg kaaluv amm peaks tarbima ligikaudu 14 kg kuivaineid päevas. Kui söömus jääb alla selle, ei kata sööt looma energiatarbe vajadusi.
Viimane kuu
Tiinuse viimane kuu on amme söötmises üks kõige nõudlikumaid perioode. Sel ajal kasvab sündimata vasikas kiiresti ja lehma energiavajadus suureneb tunduvalt. Samal ajal väheneb kõhuõõnes vaba ruum, mistõttu loom ei pruugi olla enam suuteline sööma sama palju kui varem. Just seepärast peab selle perioodi ratsioon olema varasemast kõrgema seeduvusega ja täpsemalt planeeritud. Kui energiast jääb puudu, ei pruugi kahju avalduda kohe silmaga nähtavalt, kuid tagajärjed võivad olla tuntavad nii vasika kasvus kui ka lehma piimatoodangus. „Isegi mõõdukas energiapuudus tiinuse lõpus võib vähendada hilisemat piimatoodangut märgatavalt,“ osutas Pesonen.
Valguga on olukord samamoodi nüansirikas. Lihaveise amme valguvajadus ei ole üldiselt väga kõrge, kuid tasakaal on kriitiline. Tiinuse lõpus peaks sööda toorvalgu sisaldus olema ligikaudu 110 g/kg kuivaine kohta ning laktatsioonis 120–140 g/kg kuivaine kohta. Samas ei anna liigne valk lisakasu. „Kui toorvalgu sisaldus tõuseb üle 150 g/kg kuivaine kohta, väheneb selle kasutamise efektiivsus,“ selgitas Pesonen. Ülejääk eritub lämmastikuna keskkonda ega anna loomale tootmiseks vajalikku kasu.
Oluline on ka see, et lehma piimatoodangu tase pannakse suuresti paika just enne poegimist. Kui selleks ajaks on söötmine olnud ebapiisav, ei pruugi loom jõuda pärast poegimist oma potentsiaali realiseerida.
Õige konditsioon
Hea amme söötmine ei tähenda, et loom peab olema võimalikult priske. Lihaveisekasvatuses on oluline hoida lehma kehakonditsioon võimalikult ühtlane ning vältida suuri kõikumisi. „Liiga kõhn amm ei tooda piisavalt piima, liiga paks amm ei söö piisavalt,“ kirjeldas Pesonen lihtsat, kuid kriitilist tasakaalu. Praktiliselt tähendab see, et sobiv kehakonditsioon tuleks saavutada juba enne tiinuse lõppfaasi, eelistatult vähemalt kaks kuud enne poegimist. Viimasel kuul on muutused juba keerulised, sest söömus väheneb ja energiavajadus suureneb.
Oluline ei ole ainult karja keskmine kehakonditsioon, vaid see, kui ühtlane on tegelikult kogu kari. Ebaühtlane kari annab märku sellest, et osa loomi on pidevas puudujäägis ja osa ülesöötmises. See viitab enamasti kas söötmise kvaliteedi või grupi korralduse probleemile. Erilist tähelepanu vajavad esmaspoegijad ja nooremad loomad, kes peavad samaaegselt kasvama, kandma vasikat ja valmistuma piimatootmiseks. Kui nad on koos vanemate loomadega ühes grupis, jäävad nad sageli söödalaual konkurentsis alla. See tähendab, et isegi hea ratsioon ei jõua nendeni. Pesonen rõhutas, et kehakonditsiooni tuleb hinnata regulaarselt, mitte ainult silma järgi. Kui loom läheb talvele vastu liiga kõhnana, on tema seisundit hiljem keeruline parandada, eriti külmade ilmadega, kui energia kulub eelkõige kehatemperatuuri hoidmiseks.
Söötmise korraldus
Pesoneni sõnul ei piisa heast ratsioonist, kui loom seda kätte ei saa. See tähendab piisavat söödalava pinda, vaba ligipääsu veele ja toimivaid rutiine. Söötmise juures tuleb jälgida ka loomade käitumist. Rahutus, söödalava tühjenemine või ebaühtlane tarbimine viitavad probleemidele. Tühi söödalava tähendab alati stressi, mis omakorda vähendab söömust ja halvendab tootmistulemust.
Kuivaine tarbimine on otseselt seotud looma eluskaalu ja sööda kvaliteediga. Kui sööda seeduvus on madal, ei suuda loom oma vajadust katta isegi siis, kui sööta on ees. Seetõttu ei piisa kogusest – määrav on ka sööda kvaliteet ja analüüsitulemused. Oluline on ka söödalava ala. Kui loomad ei pääse korraga sööma, tekib konkurents, mis vähendab nõrgemate loomade söömust ja süvendab karja ebaühtlust. Vesi on samuti kriitiline komponent. Suur loom võib sõltuvalt temperatuurist vajada 70–150 liitrit vett päevas. Ilma piisava vee kättesaadavuseta ei ole võimalik saavutada head söömust ega energiakasutust.
Lisaks ei tähenda suurem toitainete kogus automaatselt paremat tulemust. Kui valku või mineraale antakse rohkem, kui loom suudab kasutada, ei muutu see toodanguks, vaid koormab ainevahetust ning väljutatakse lõpuks sõnniku või uriiniga. See tähendab, et ebatäpne söötmine ei vähenda ainult efektiivsust, vaid suurendab ka keskkonnakoormust.
Mineraalide roll
Tiinuse ajal ei piisa ainult energiast ja proteiinist. Mineraalid, mikroelemendid ja vitamiinid määravad samuti, kui hästi amm toime tuleb ning millise stardipositsiooni vasikas saab. Tiinuse ajal on tähelepanu all eelkõige seleen, tsink ning vitamiinid A, D ja E. Need mõjutavad immuunsust, kudede arengut ja ternespiima kvaliteeti. Näiteks seleenivarud kujunevad vasikal täielikult ema kaudu ning puudujääk võib tähendada nõrgemat elujõudu juba sünnihetkel. Puudujäägid ei pruugi olla kohe nähtavad, kuid avalduvad hiljem suurema haigestumuse, kehvema kasvu ja madalama tootlikkusena.
Pesonen rõhutas, et mineraalide lisamine söödale peab olema tootmistsüklipõhine ehk sõltuma sellest, kas loom on elatustarbe ajajärgus, tiinuse lõpus või lakteeriv, sest igas etapis on vajadused erinevad. Rohusööda mineraalide sisaldus võib sõltuvalt mullast, taimeliikidest ja koristusajast väga palju varieeruda, mistõttu ei saa kasutada üht universaalset lahendust. Lisaks tuleb jälgida, kas loomad mineraale tegelikult tarbivad. Niiskus, halb paigutus või maitseomadused võivad vähendada tarbimist ja muuta ka hästi koostatud ratsiooni ebaefektiivseks.
Mõju vasikale
Tiinusaegne söötmine mõjutab otseselt vasika arengut. Loote arengus programmeeritakse kudede kujunemine, sealhulgas lihas- ja rasvkoe areng, mis määrab hilisema kasvu ja isegi liha kvaliteedi. „Varajases eluperioodis tehtud vigu ei saa hiljem parandada,“ rõhutas Pesonen. Kui tiinuse ajal esineb energiapuudus või toitainete tasakaalutus, võib see vähendada vasika sünnikaalu, elujõudu ja kasvupotentsiaali. Samuti mõjutab see ternespiima kvaliteeti, mis on vasika immuunsuse kujunemisel kriitilise tähtsusega. Ka amme piimatoodang kujuneb suuresti välja enne poegimist. Kui tiinuse lõpus on söötmine ebapiisav, ei pruugi vasikas saada piisavalt piima just oma elu esimestel nädalatel, mil kasvupotentsiaal on suurim. Seetõttu ei ole tiinusaegne söötmine ainult amme ülalpidamine, vaid otsene investeering vasika tulemuslikkusesse.
Heaolu ja pikaealisus
Pesonen sidus söötmise otseselt loomade heaoluga. Sööt, ruum ja rutiinid peavad olema tasakaalus, sest kõik need mõjutavad looma käitumist ja stressitaset. Ta kirjeldas edukat süsteemi kolme parameetri kaudu: kvaliteetne koresööt, toimivad rutiinid ja piisav ruum. Kui üks neist puudub, kannatab kogu süsteem. Näiteks tühi söödalava, halb allapanu või ebapiisav ruum suurendavad stressi, mis omakorda vähendab söömust ja nõrgestab immuunsust. See toob kaasa rohkem haigusi, kehvema sigivuse ja suurema väljalangemise. Pikaealisus on hea süsteemi parim näitaja. Kui loom suudab läbida mitu tootmistsüklit stabiilselt ja probleemideta, tähendab see, et söötmine, pidamine ja juhtimine on tasakaalus. Kui loom langeb karjast varakult välja, tuleb põhjust enamasti otsida just nendest kolmest valdkonnast.
- Tiinuse viimane kuu määrab suurel määral nii ternespiima kvaliteedi kui ka amme piimatoodangu taseme.
- Isegi mõõdukas energiapuudus tiinuse lõpus võib vähendada vasika kasvu ja ema hilisemat tootlikkust.
- Liiga kõhn ja liiga paks amm on mõlemad risk – eesmärk on ühtlane ja tootmisfaasile vastav kehakonditsioon.
- Mineraalide (eriti seleeni, vitamiinide A, D ja E) piisav tase kujundab vasika elujõu juba enne sündi.
- Külm ilm suurendab oluliselt amme energiavajadust – alla –10 °C kulub energia juba kehatemperatuuri hoidmiseks, mitte vasika arenguks, mistõttu varjualune ja piisav söötmine mõjutavad otseselt tootmistulemust.
Allikas: Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu 24. aprill 2026. https://etky.ee/tiinus-otsustab-tulemuse-vasika-elujoud-algab-amme-sootmisest/
Maiu Pesoneni koolitust refereeris Juuli Nemvalts.
