Iseloomustus

Hernes on üks vanemaid põllukultuure. Hernes on kõrge valgusisaldusega, võrreldes teiste liblikõieliste kultuuridega sisaldab hernetera proteiin kõige enam asendamatut aminohapet lüsiini 3,7–6,0%. Hernest peetakse vähenõudlikuks, kuid spetsiifiliste vajadustega taimeks.

Kasvutingimuste suhtes on põldhernes vähenõudlik, kuid keskkonna tegurid nagu valgus, soojus, niiskus mõjutavad herne saagikust väga tugevasti.

Seemned hakkavad idanema 1…2 °C juures, tõusmed taluvad 6…8-kraadist külma. Valmimata kaunad külmuvad -2…-3 °C juures. Kasvuks optimaalne on 16…20 °C. mullastiku suhtes on hernes vähenõudlik. Kasvab hästi keskmistel liivsavi- ja saviliivmuldadel, mis on huumusrikkad, neutraalsed ja hästi õhustatud.

Hernest võib kasvatada nii puhaskultuurina kui segaviljana. Segaviljas kasutatakse teravilja tugikultuurina. Tugikultuuriks sobivad lühikese ja tugeva kõrrega sordid, millede kasvuaeg on sama pikk kui hernel. Sobivaks tugikultuuriks on hiline oder, näiteks sort ‘Elo’.

Kasvatatavad sordid rühmitatakse kasutamise otstarbe ja morfoloogiliste tunnuste järgi söögi- ja söödaherneks. Erinevalt vanadest sortidest on tänased sordid madalakasvulised ja lühema kasvuajaga. Peetakse silmas, et kombainiga koristamiseks sobivad paremini 60…80 cm pikkused ja ligi 100 päevase kasvuajaga seisukindlamad poollehetud sordid.

Kasvunõuded

Herne kasvatamiseks sobivad enamus mineraalmuldi, mis on hea veerežiimiga liivsavi- ja saviliivmullad ning mille pH on 6-7. Raskeid savimuldi ja kergeid liivmuldi tuleks vältida.

Hernele on kõige sobivamaks eelviljaks teravili, sest ta katkestab teraviljade haigustsüklid, aktiviseerib bioloogiliselt mulda ning rikastab seda lämmastikuga. Põllu valikul peab arvestama varem kasutatud herbitsiidide jääke (Lontrel, Banvel jms) mullas, mille suhtes on hernes tundlik vähemalt 3 aastat.

Kuna hernes tarvitab kasvuperioodil palju niiskust ning idaneb suhteliselt madalal temperatuuril, siis tuleks teda külvata suvinisuga samal ajal. Liiga vara külma mulda külvatuna võib osa herneseemnest minna mädanema. Optimaalne külvisenorm puhaskülvis oleks 80-100 idanevat seemet ruutmeetril. Segus teraviljaga oleks herneseemet 40-50% ja teravilja 50-60% kummagi kultuuri puhaskülvisenormist, s.t hernest 40-60 idanevat seemet ruutmeetril ja näit. otra 120 idanevat tera ruutmeetril. Tugikultuur (keskvalmiv oder) parandab herne (lehelist tüüpi) seisukindlust. Külvisügavus on 5-6 cm, kuiva mulla ja soojade ilmade korral isegi sügavam. Kõrgele külvatud (3-4 cm) herneseemne põldtärkamine on ebaühtlane ja väiksem. Külvijärgselt tuleks põld kuiva mulla puhul rullida.

Mullaharimine on sarnane suviviljade harimisega. Külvipinna ettevalmistamisel harida esimene kord herneseemne külvisügavuse ulatuses, s.o 5-7 cm sügavuselt. Teine harimine teha enne külvi 3-4 cm sügavuselt. Külve võib ka üheaastaste umbrohtude hävitamiseks äestada. Esimene äestamine võiks olla enne tärkamist diagonaalis külviridadega ning teine äestamine, kui hernel on 3-4 lehte. Väga kiviseid põlde ei soovitata äestada.

Kui on eesmärgiks herneseemne saamine, siis üldjuhul lämmastikku sisaldavat väetist ei kasutata. Väetise füüsiline kogus oleneb mulla väetistarbest. Hernekasvatuse edukus sõltub suuresti mulla kaaliumi sisaldusest. Kui hernest kasvatatakse põllul esimest korda, on soovitav seemneid töödelda mügarbakteri preparaadiga.

Kuna hernes on umbrohtude suhtes väikese konkurentsivõimega, tuleks külvikorra ja mullaharimisega hoida põld enne herne külvi umbrohupuhas. Keemilise umbrohutõrje teostamisel arvestada segaviljas eelkõige herne kasvufaasi (3-6 lehe faasis). Enamlevinud hernehaigused on laikpõletik (Mycosphaerella pinodes), herne närbumistõbi (Fusarium oxysporum), hahkhallitus (Botrytis cinerea) ja herne-ebajahukaste (Pernospora pisi). Hernest kahjustavad peamiselt hernemähkur, herne-kärsakas ja herne-lehetäi.

Herne koristuse teeb keeruliseks kaunte erinev valmimine. Esmalt valmivad alumised kaunad. Koristamisega tuleks alustada siis, kui 4-6 kauna on valmis ja seemnete niiskus u 30%. Segavilja koristamise aeg määratakse herne järgi. Koristamisel tuleb kombaini reguleerida nii, et herneseemne vigastused oleks võimalikult väiksed ja oder peast välja pekstakse. Valmimisperioodi niiskus ja soojus võivad pikendada seemnete valmimist, põhjustada kaunte pakatumist ning seemnete idanemist kaunas.

Herneseeme kuivab teraviljast 2-5 korda aeglasemalt. Seemet kuivatatakse madalal temperatuuril (alla 40ºC), kusjuures niiskus ei tohi tunnis alaneda rohkem kui 1,5-2%. Seeme kuivatada 13% niiskuseni.

Külvikord 

Hernele sobiva külvikorra kasutamine vähendab vajadust kahjustajate keemilise tõrje järele. Oluline on põldude saastumise vähendamine patogeenidega ning kahjurite ja umbrohtude kontrolli all hoidmine võimalikult läbimõeldud külvikorra rakendamisega.

Külvikorras võiks hernest samal põllul kasvatada iga 4-6 aasta järel. Viljavahelduse kasutamisega katkestatakse kahjustajate elutsüklid mullas ja taimejäätmetel. Hernele sobivad eelkultuurid on teraviljad, mais, söödajuurvili, kartul. Eelviljaks ei sobi mitmeaastased liblikõielised (ristikud, lutsernid, mesikas jne.), teised üheaastased liblikõielised (põld- ja aeduba, vikk, lääts, sojauba) ja ristõielised raps ja rüps (nii tali- kui suvivormid). Ristõielised kultuurid ei sobi hernele ning
teistele liblikõielistele kultuuridele eelviljaks kuna valgemädaniku tekitaja paljuneb mõlema sugukonna taimedega. Herne ja teiste liblikõieliste kultuuride sagedase kasvatamisega samal põllul soodustatakse juuremädanikuga ja tõusmepõletikuga nakatumise riski.

Terve ja sordipuhas külviseeme ei sisalda umbrohtude, teiste kultuuride ega külvatava kultuuri purustatud, muljutud, ebaküpseid, kõlujaid ja haigeid seemneid ning võimaldab  vähendada fungitsiidide ja insektitsiidide kasutamist põllul. Umbrohu ja teiste põllukultuuride seemnetest puhta külviseemne külvamine vähendab herbitsiidide kasutamise vajadust.

Mullaharimine

Mullaharimise eesmärgiks on mulla niiskusvaru säilitamine, kultuurtaimele sobiva külvialuse loomine, umbrohuseemnete idanema meelitamine ja kasvama hakanud umbrohtude hävitamine. Herne juurekava on nõrk ja seetõttu vajab ta sügavalt hästi haritud mulda. Künnipõhise harimise puhul peaks sügisesel põllu harimisel eelvilja tüü koorima, sellega meelitatakse umbrohuseemned idanema ja koristatud eelkultuuri varis segatakse mullaga. Sügiskünniga viiakse kahjustajad, umbrohuseemned ja taimejäätmed mulla sügavamatesse kihtidesse, kus ebasoodsates tingimustes need hävivad. Künnipõhisel harimisel tuleks
külvieelne harimine ja kultiveerimine teha 8–10 cm sügavuselt. Külvieelselt haritakse mulda vastavalt sobivale külvisügavusele, et valmistada ette ühtlane seemnealus ja hävitada tärganud umbrohud. Ebaühtlaselt haritud mullas idanevad herneterad erineval ajal, saavad kaasa erineva kasvuhoo ja osa seemet ei idanegi, põllule tekivad tühikud, kus hakkavad kasvama umbrohud, levima kahjustajad. Kasvuaegse harimisega, äestamisega lehtede arengu kasvufaasis (BBCH 13–19) hävitatakse tärganud umbrohud ja häiritakse kahjurite ja haiguste arengut mullas.

Minimeeritud harimise ja otsekülvi puhul jäävad kahjustajad mulla ülemisse kihti või varisega mullapinnale. Nende tehnoloogiate kasutamisel rakendatakse kahjustajate piiramiseks kõiki agrotehnilisi võtteid, nagu puhas külviseeme, külvikord, optimaalne külviaeg ja külvisenorm, mulla ja kasvatatava kultuuri väetistarbest lähtumine, mõõdukas pestitsiidide kasutamine, õigeaegne koristus. Otsekülvi puhul on soovitav herne eelvilja tüü jätta 30–35 cm kõrgune, sest sellise kõrgusega tüü puhul toimub väiksem vee aurumine pinnasest ja pindmise kihi ning mulla temperatuur on ühtlasemad.

Peale herneterade külvi künnipõhise, miniharimise ja otsekülvi puhul põld rullida. Rullimine suurendab mulla ja tera kontakti ja soodustab vee ligipääsu teradele. Rullimisega purustatakse põllupinnal olevad mullakamakad, kivid surutakse mulda.

Külviaeg ja -sügavus

Hernest võib külvata varakult mulla külvisügavuse temperatuuril 4–6 °C. Hernele sobiv külviaeg on olenevalt piirkonnast aprilli lõpp kuni mai algus. Kuna hernes on aeglase algarenguga kultuur, siis võimaldab varajane külv anda hernele arengueelise umbrohtude suhtes ja kasutada esimeste idanenud umbrohtude tõrjeks äestamist. Samuti kahjustavad varajasi hernekülve vähem herne kärsakas ja hernemähkur, mistõttu väheneb vajadus kasutada insektitsiide.
Herne külvisügavus on 5–7 cm, ka otsekülvi ja minimeeritud harimise puhul. Kergematel liivsavimuldadel külvatakse sügavamale (6–7 cm) ning raskematel liivsavimuldadel madalamale (4–5cm). Optimaalne külvisügavus tagab herneterade idanemiseks piisava  niiskuse ja vähendab lamandumise riski. Madalale (3  cm) külvatud herneteradel võib tekkida niiskusepuudus, sest kevadised tuuled ja päike kuivatavad mullapinna kiiresti.

Väetamine

Herne väetamisel lähtuda mulla väetistarbe vajadusest ja herne vajadusest toitainete suhtes. Mulla väetistarbe selgitamiseks analüüsitakse mullaproov laboris. Herne puhul pöörata tähelepanu mullas fosfori-, kaaliumi-, kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusele. Fosfor (P) stimuleerib juurestiku kasvu ja soodustab mügarbakterite elutegevust. P ja kaaliumi (K) vajadus on eriti suur taimede õitsemise, kaunade täitumise ja terade küpsemise ajal.

Herneterasaagiga 3000 kg/ha viiakse põllult ära lämmastikku (N) 110 kg, P 13 kg, K 31 kg ja väävlit (S) 8 kg hektari kohta. P ja K katteks on soovitav anda mulla keskmise kuni suure väetistarbe korral P 15–25 kg/ha ja K 40–50 kg/ha. P ja K muudavad taimede väliskihi tugevamaks ja patogeenidel on raskem taime tungida. 

Hernes seob N bioloogiliselt mügarbakterite abil. Liblikõielisena omastab ta õhust N 70–80%. Mineraalväetiste kasutamise puhul valida madala lämmastikusisaldusega või lämmastikuta kompleksväetis. Arvestama peaks, et liigne lämmastiku kasutamine suurendab vaba vee sisaldust taimedes ja vaba vett kasutavad patogeenid taime sisenemiseks. Samuti põhjustab liigne N taimede lopsakat kasvu ja lamandumist, õitsemine hilineb ja kestus pikeneb, hilineb terade valmimine.

Külvikorras väetistarbe planeerimisel tuleks arvestada, et herne kasvatamine jätab põllumulda N keskmiselt 50–60 kg/ha. Herne magneesiumitarve on 20 kg/ha, lisaks peaks andma, kui Mg on mullas alla 50 mg/kg. Muldadele, mille pH on alla 7 võib Mg anda magneesiumkarbonaadina ja muldadele üle pH 7 kaalimagneesiumina.

Lamandumise vältimine 

Lamandumise riske on mitmeid. Sortide valikul peaks teadma, et lehelised sordid lamanduvad puhaskülvides alati. Lehelisi sorte võiks kasvatada koos tugikultuuriga, näiteks teraviljaga (kaer, oder, nisu). Tugikultuuride sortidest valida hernega võrdse kasvuajaga ja kõrgusega sort. Herne poollehetud sordid haakuvad köitraagudega tugevaks taimikuks, kuid tugevate tuulte ja vihmahoogude tõttu võib selline taimik lamanduda. Kõrge viljakusega muldades ja kompostiga või sõnnikuga väetatud muldades on lämmastikusisaldus suur. Sellised tingimused soodustavad hernel vegetatiivset kasvu ja põhjustavad lamandumise. Madalale 3 cm sügavusele külvatud seemnel kasvab nõrk vars ja taimed lamanduvad. Lamandumist soodustab ka umbrohtumine.

Koristamine ja säilitamine

Põldherne koristamisel kombainiga peab enamik hernetaimi olema valminud ja seemnete niiskus alumistes kauntes alla 30%. Enneaegu koristatud rohelise värvusega herneseeme jääb liiga hele ja kollase värvusega seeme roheka värvusega, mis tekitab kahtlust seemnematerjali sordipuhtuses. Samuti jääb varakoristatud seemnetes lüsiinisisaldus madalaks, sest see kujuneb välja alles seemnete valmimise lõpus. Toored herneterad muutuvad kuivatamisel liiga kõvaks, need ei sobi külviseks ega toiduks. Herne ülevalminud seeme variseb kergesti põldu.

Sademeterohke koristusperiood langetab saagi kvaliteeti, sest liigniiskuse tõttu hakkab seeme juba kaunas idanema. Liigsed sademed põhjustavad ka lamandumise tõttu seemnete kokkupuudet mullaga, milles seemned alustavad idanemist. Soovitav on seeme enne kuivatamist eelsorteerida. Eelsorteerimisega alaneb seemnemassi üldine niiskus, väheneb umbrohuseemnete, haigete ja kõlujate seemnete sisaldus saagis, väheneb kuivatusaeg ja -kulu.

Hernes on teraviljast mitu korda suurem, seemnekest raskesti õhku ja niiskust läbilaskev, seetõttu kuivab hernes 2–5 korda aeglasemalt. Herne seemet tuleb kuivatada madalal temperatuuril ja tsükliliselt, kusjuures seemnete niiskus ei tohi 1 tunni jooksul alaneda rohkem kui 1,5–2%. Kuivatusõhutemperatuur võib olla 30–36 °C, kuid mitte üle 40 °C, kui seemnete niiskus on üle 20%. Alates 20% seemneniiskusest kuivatada välisõhuga või mõne kraadi võrra soojendatud õhuga. Kuivatamise käigus lasta seemnetel aeg-ajalt ilma õhuvooluta seista, et ühtlustuks seemnete sise- ja välisniiskus.

Koristatud, kuivatatud ja sorteeritud seemnesaagi säilitusniiskus jääb hernel 14–15% juurde. Äsjakoristatud saak on bioloogiliselt väga aktiive ja vajab järelküpsemist. See kestab 1,5–2 kuud.