Lisaaine on aine, mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil, näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tardained, emulgaatorid, paksendajad), toidule värvuse andmiseks (toiduvärvid). Tulenevalt nende põhifunktsioonist jaotatakse lisaained rühmadeks. Kuulumine põhirühma ei välista lisaainete teisi funktsioone. Lisaainetel on Euroopa numbritunnus ehk  E-number.

Lisaainete toidus kasutamise vajadus peab olema põhjendatud. See tähendab, et lisaainet on lubatud toidus kasutada vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega. Kõik lisaaineid, mida võib kindlal eesmärgil kasutada, on kirjas Euroopa Liidu toidu lisaainete loetelus.

Kasutada lubatud lisaainete ohutust on hinnanud toidu teaduskomitee (SCF, Scientific Committee for Food) ja/või Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Käimas on ka 2020. aastani vältav programm, mille käigus hindab EFSA värskete teadusandmete põhjal uuesti praegu kasutada lubatud lisaainete ohutust ja tarbimist. Lisaaineid hinnatakse nende toksilisuse, kantserogeensuse, mutageensuse ja teiste näitajate suhtes. Toksikoloogilise hinnangu põhjal määratakse vajadusel lisaainele aktsepteeritav päevane kogus (ADI), mis näitab aine kogust, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta. EFSA loeb lisaaine kasutuse ohutuks ainult siis, kui kõikide eri toitude kaudu saadav lisaaine kogus päevas jääb alla aktsepteeritava päevadoosi (ADI).

Teavet lisaaineid käsitlevate õigusaktide kohta leiate Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toidu keemilise ohutuse lehe alajaotusest “Lisaained”.