Euroopa Liidu põllumajandus on teel suurte muutuste suunas, kus traditsioonilised keemilised taimekaitsevahendid asenduvad üha enam bioloogiliste lahendustega. Hiljutine Eesti Maaülikooli rakendusuuring analüüsis seda rasket üleminekut, nentides, et toimeainete valik on alates 2018. aastast pidevalt kahanenud – ainuüksi viimase nelja aasta jooksul on registreeringu kaotanud 95 toimeainet.
Raporti koostaja Mati Koppel rõhutab, et see muutus nõuab põllumeestelt täiesti uut mõtteviisi: „Bioloogilised tõrjevahendid ei ole keemiliste taimekaitsevahendite alternatiivideks või asendajateks, vaid esindavad uut, teistsugust lähenemisviisi taimekaitsele,“ märgib ta aruandes, lisades, et keemiliste vahendite üks-ühele asendamine bioloogilistega ei ole praktikas võimalik.
Eesti murekoht: vaid kümnendik võimalustest võrreldes EL-iga
Kuigi Euroopa Liit liigub biotõrje suunas, on Eesti põllumehed hetkel ebasoodsas seisus, kuna meie turul on registreeritud vaid kümnendik Euroopa Liidus lubatud madala riskiga ja bioloogilistest vahenditest.
Numbrid kõnelevad enda eest: kui Euroopa Liidus on heaks kiidetud 82 madala riskiga toimeainet ja 73 mikroorganismi, siis Eestis on reaalselt kättesaadavad vastavalt vaid 8 ja 7 toodet. Veelgi kitsamaks muutub pilt siis, kui vaadata sihtotstarvet – põllu- ja aiakultuuridele on meil kasutada vaid 4 fungitsiidset, 2 insektitsiidset ja 1 molluskitsiidne toimeaine. Ülejäänud on mõeldud metsandusse.
Maailmaturul on bioloogilisi taimekaitsevahendeid üle 4000 toote, ELis ainult murdosa sellest. Võrdlus lähiriikidega näitab, et oleme sellestki maha jäämas.
- Skandinaavia-Balti tsoonis tervikuna on saadaval ligi kolm korda rohkem tooteid (umbes 28 madala riskiga toodet) kui Eestis.
- Lätis ja Soomes on registreeritud 17 madala riskiga ainet või mikroorganismi, kuid mida meil veel ei ole. Nende hulka kuuluvad näiteks teravilja puhtimiseks mõeldud Pseudomonas chlororaphis ning haiguste tõrjeks kasutatavad Trichoderma ja Beauveria preparaadid.
Mati Koppel hoiatab, et selline napp valik on ohtlik: „Kitsa toimeainete valiku juures on suur oht resistentsete kahjuripopulatsioonide tekkeks, mille esinemisel on väga raske vältida olulisi taimekahjustusi“.
Majanduslik löök ja uue paradigma vajadus
Taimekaitsevahendite valiku vähenemine ei ole vaid keskkonnaküsimus. Modelleeritud stsenaariumid näitavad, et vahendite piiramine võib Euroopa üleselt kaasa tuua kuni 20% saagilanguse. Eestis on see trend juba näha rapsikasvatuses: pärast neonikotinoidide keelustamist on rapsi saagikus langenud 2740 kg/ha pealt vaid 1595 kg/ha-le, kuna puuduvad efektiivsed vahendid uute kahjustajate tõrjeks.
Koppel märgib, et põllumajanduse elujõulisuse säilitamiseks ei saa vaadata ainult kemikaalide toksilisust: „Toimeainete hindamisel on oluline nende toksilisuse kõrval arvestada ka alternatiivide olemasolu ning majanduslike ja ühiskondlike mõjudega“.
Bioloogia ning kliima seavad piirid
Uuringus rõhutatakse, et bioloogilised taimekaitsevahendid ei ole keemiliste ainete otsesed alternatiivid ega asendajad, vaid esindavad täiesti uut lähenemisviisi taimekaitses. See tähendab, et keemilisi toimeaineid ei saa asendada bioloogilistega üks-ühele kasutusala või konkreetsete kahjustajate kaupa, sest bioloogiliste vahendite hulgas puuduvad sageli samaväärse tõhususega asendusvõimalused. Eriti terav on see probleem herbitsiidide puhul, mis on tänaseni peaaegu eranditult keemilised toimeained. Erinevalt paljudest kemikaalidest, mis on raviva toimega ja kasutatavad pärast sümptomite ilmumist, peab bioloogilisi tõrjevahendeid kasutama ennetavalt. Lisaks puuduvad bioloogiliste vahendite hulgas süsteemse toimega ained, muutes nende täieliku asendamise keemiliste preparaatidega praktikas võimatuks.
Teine oluline takistus bioloogiliste vahendite laialdasel kasutuselevõtul on nende spetsiifiline suunitlus teatud kliimavöötmetele ja kasvutingimustele. Valdav enamus Euroopa Liidus registreeritud bioloogilistest taimekaitsevahenditest on mõeldud kasutamiseks just lõunapoolsetes piirkondades. Samuti on biotõrjevahendid suunatud eelkõige aiakultuuridele ja esmajoones just kasvuhoonete kontrollitavates tingimustes kasutamiseks, kus keskkonnategurid on stabiilsed.
Kuna bioloogiliste vahendite efektiivsus sõltub väga suurel määral konkreetsetest keskkonnatingimustest, on nende rakendamine Eesti avamaatingimustes ja jahedamas kliimas oluliselt keerukam ning nõuab kohalikele oludele vastavate lahenduste leidmist. See selgitab ka, miks paljud Euroopas lubatud vahendid ei ole leidnud teed Eesti turule – need ei pruugi meie põhjamaistes oludes lihtsalt piisavalt tõhusalt toimida.
Soovitused põllumajandustootjale
Kasutage ennetavaid tõrjevõtteid. Kui keemilised toimeained on valdavalt raviva toimega ehk kasutatavad peale taimekahjustajate või nende sümptomite ilmnemist, siis bioloogilisi tõrjevahendeid peab kasutama ennetavalt. Bioloogiliste tõrjevahendite hulgas puuduvad süsteemse taimekahjustajate vastase toimega ained. Arvestades erinevat toimeviisi, kasutatavust erinevatel kultuuridel ja kasutusvaldkondades (herbitsiidid, fungitsiidid, insektitsiidid) tuleb bioloogiliste tõrjevahendite korral rääkida täiesti uuest taimekaitse paradigmast.
Eelistage haiguskindlaid sorte. Taimehaiguste vältimisel on oluline haiguskindlate sortide kasvatamine. Kahjuks ei ole aga ükski sort täiesti haiguskindel kõigi olulist kahju ja saagi- või kvaliteedilangust tekitavate haigustekitajate suhtes. Seetõttu aitab haiguskindlate sortide kasvatamine taimekaitsevahendite kasutamist vähendada, kuid mitte täielikult vältida.
Rakendage täppistaimekaitset. Täppistaimekaitse põhineb sensorite, tehisinttelekti toega kaamerate ja ilmastikumudelitel põhinevate prognoosisüsteemide kasutamisel taimekahjustajate ilmumisaja ja esinemise ulatuse täpsel tuvastamisel. Pritsimine täpselt taimekahjutajate ilmumise ajal, või pritsimine ainult neis põlluosades kus kahjustused esinevad, võimaldavad saavutada vajaliku tõrjeefektiivsus väiksemate kulunormidega ning vältida tarbetuid pritsimisi.
Integreeritud taimekaitse (ITK). Kombineerige mehaanilist umbrohutõrjet ja agrotehnilisi võtteid, et vähendada sõltuvust kemikaalidest. ITK eesmärk on taimekaitsevahendite ja muude abinõude kasutamine majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel nii, et teostatud töö oleks minimaalse ohuga inimese tervisele ja keskkonnale. ITK on eelkõige erinevate taimekasvatusvõtete ja taimekaitse meetodite kombineerimine selliselt, et taimekaitsevahendi ja muude abinõude kasutamine hoitakse majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel. Seejuures eelistatakse alternatiivseid tõrjevõtteid ja bioloogilisi taimekaitsevahendeid keemilistele taimekaitsevahenditele. ITK eesmärk ei ole keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise vältimine vaid ITK võtted aitavad vähendada keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist.
Kokkuvõtteks on selge, et EL liigub bioloogiliste taimekaitsevahendite suunas, kuid see nõuab EL-ilt kiiremaid ja lihtsamaid registreerimisprotsesse ja tootjatelt nutikamat majandamist. Nagu uuring nendib, on eesmärk hoida taimekaitse tase majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud piirides, vältides samas tootmise muutumist ebaefektiivseks.
Loe lisaks:
- Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kodulehtelt Taimekaitse kohta >>
- Maaelu Teadmuskeskuse veebis “Taimekahjustajate monitooring” ja põllukultuuride ITK suunised
Allikas: Mati Koppel, Eesti Maaülikool 2025 “Bioloogiliste taimekaitsevahendite määratlus ja ülevaade taimekaitsevahendite kättesaadavusest ning selle mõjust Eesti tarbijale ja tootjale ning Eesti majandusele“.
