Künda või mitte künda

Eesti põllumees on harjunud kündma. Ka agronoomiaõpikud ja ministeeriumite määrused kipuvad mullaharimise sünonüümina käsitlema ikka kündmist.

Mitusada aastat see nii suuresti ka on olnud, kuivõrd samaväärset tulemust võimaldavat masinat pole põllumehel kasutada olnud. Ikka on jäänud kas veduk lahjaks, kasutatavad materjalid pole talunud koormust või pole majanduslik surve sundinud otsima efektiivsemat võimalust mulda harida. Sajandivahetusel toimunud traktorimootori võimsuse kiire kasv, rehvitehnoloogia ning materjaliteaduse areng ja majanduslik sund teha tööd kiiremini tõhusamalt, andsid tõuke nutikamatel põllumeestel loobuda põllu iga-aastasest lausalisest servitipööramisest künniga mulla soovitud sügavuselt segamise kasuks adrata harimise seadmeid kasutades.

Käesolevas kirjatükis mulla segamisest ei räägi, huvilisel tasub lugeda mõttega läbi Peeter Viili rohked kirjutised antud teemal. Kõik toona kirjapandu on endiselt ajakohane ka täna.

Räägime asjaoludest, millal oleks mõistlik künda.

Masina olemasolu

Kindlasti on kvaliteetselt ja õigeaegselt kündmine mõistlik sellises (alustavas?) ettevõttes, kus veel ei ole jõutud või suudetud soetada mitmekülgsemaid mullaharimise masinaid. Kvaliteetne künd õigel ajal tehtuna on kindlasti sobilik, kuigi hinnaline viis põldu järgmisele kultuurile ette valmistada.

Oluline on kündmisel tagada ühetaoliste viilude tihe liitumine kogu põllu ulatuses (sealhulgas pöörderibadel!), et vähendada umbrohtude võimalust areneda. Samuti tuleb võimalikult täielikult künda järgnevate masinatega kättesaadavad põllunurgad ja postitagused. Sääraselt ette valmistatud põllule võib tavapärastes oludes põimkülvikuga töötades ilma täiendava harimiseta saada hea tulemuse.

Adraga ei tasu iga hinna eest sonkima minna neid põllusoppe, kuhu järgmiste masinatega kas ei mahu mõõtmete tõttu või mis kipuvad liigmärjad olema õigeaegseks külviks. Need alad võiks jättagi loodusele koos kõige sellest tulenevaga.

Ebatasane pinnas

Aeglasekäiguline hõlmader on samuti sobilik sääraste põldude harimisel, kus kiirekäigulised alternatiivid ei suuda põllupinna ebatasasuste (näiteks roopad), väga ebaühtlaselt laotatud orgaanilise materjali või põllu väheldaste mõõtmete tõttu saavutada kvaliteetseks tulemuseks vajalikku vähimat kiirust. Hõlmadra puhul ei ole aeglane liikumine probleemiks – muld libiseb ikka mööda hõlma ja pöördub vastavalt füüsikaseadustele.

Ebatasase pinnaga või ebaühtlaselt laotunud materjaliga põllul on üsna keeruline (ja paiguti täiesti võimatu) saada nõuetekohast kündi ilma eelneva ühtlustamise, tasandamise või roobaste täiendava täitmiseta. Hoolimata lisanduvast tööst on säärane ettevalmistus kindlasti mõistlik, kui me tahame saada head tulemust mitmekordse Eesti keskmise saagi koristamiseks.

Uudismaa

Kolmas mõistlik põhjus künda on aasta(kümneid) kasutuseta seisnud vähekiviste jäätmaade kasutuselevõtmisel. Nii saab põllupinnale kogunenud umbrohuseemneid maksimaalselt matta mullakihi alla.

Siinkohal olgu kohe hoiatuseks öeldud, et täna valdavalt kasutusel olevad adrad ja kündmise üldine filosoofia ei näe ette viilu pööramist 180 kraadi (ehk mättal „jalad üles“) vaid viil pööratakse serviti tihedalt eelmise vastu (mis enamasti võrdub umbes 135 kraadiga). Sellisel viisil tagatakse viilude tihe liitumine ja ei takistata nii palju vee kapillaarset liikumist künnialusest kihist üles.

Viilu täielikul ringipööramisel jääb künnialuse mulla ja künniviilu vahele orgaanikarikas kiht, mis täielikult rikub vee kapilaarliikumise kuudeks (võib-olla suisa aastateks, kuivõrd õhuvaeses keskkonnas lagunevad taimejäänused aeglaselt). Jäätmaade kündmisel on suureks probleemiks tugev kamar ja võimalikud kännud. Meie aladel toimib metsa pealetung harimata alale mõne aastaga. Raske on saada kvaliteetset kündi ja mitte lõhkuda atra, kuid see on hea tahtmise korral siiski võimalik. Siiski oleks mõistlik säärane jäätmaa enne adraga kündmist raske randaaliga üle harida.

Kiviste põldude kasutuselevõtmisel tähendab künd paratamatult ulatuslikku kivikoristust. Ader toob kõik saha tööulatusse jäävad kivid mulla pinnale. Selleks peab järgmise kultuuri eel piisavalt aega jääma. Iga väljatiritud kivi asemel jääb aga umbrohtudele suurepärane võimalus kasvada rikutud viilu tõttu.

Milline on kvaliteetne künd?

Kui vaadata mõnest raamatust nõudeid kvaliteetsele künnile, siis need on lakoonilised: „ühtlane, tasane, viilud ühetaolised, selgelt välja joonistunud ja tihedalt liitunud. Mitmekordselt küntud alad puuduvad, samuti kündmata jäetud alad“.

Sellise tulemuse saavutamiseks peavad olema künniks sobiv põld, tehniliselt korras ja õigesti reguleeritud ader ning sobiv mulla niiskus (loe: künniaeg). Eriti viimasega kiputakse patustama sügiskünnil, kündes liiga hilja liiga märga maad ja põhjustades nii mulla asjatut tihenemist.

Tuletame meelde: viilu pööramiseks vajaliku jõu võtavad peaasjalikult vastu adra tald ja adra tera koos peitliga. Vaid väike osa sellest jõust langeb traktori ja adra ratastele.

Vajalik jõud sõltub palju mulla omadustest ja künnikiirusest. Kui künda 21 sentimeetri sügavuselt 35 sentimeetrise viilulaiusega sahaga, kujuneb ühe teisaldatava mullaviilu ristlõikepindalaks 735 ruutsentimeetrit. Võttes mulla mahukaaluks näiteks 1,4 kg liiter, siis tähendab see ühe meetri pikkusel lõigul vähemalt 102 kilo mulla teisaldamist ühe viilulaiuse võrra kõrvale ja umbes vaksa jagu edasi (edasiliikumise ulatus sõltub suuresti mulla omadustest ja künnikiirusest).

Sahkasid on adral mitu, seega mass kordistub. Liikumiskiirus määrab omakorda sekundis läbitavate meetrite arvu (tihti >2) ja seega teisaldatava mulla hulga. Siit nähtub selgesti, miks kündmine nii palju veojõudu (ja seega energiat) vajab ja miks kündmisel kiirustamine nii hinnaline on. Samast rehkendusest on selge, miks võrdsel sügavusel töötav rullrandaal või raske kultivaator (tsiisel) ei saa oluliselt väiksema veojõuvajadusega hakkama. Mulla teisaldamine on töömahukas protseduur.

Kui mulla ja ilma suhtes pole põllumehel palju teha, siis kasutatava tehnika osas on vastutus küll täiel määral kündjal. Ning siin on meil, mida saame paremaks muuta. Esmalt tööviisi kohandamisest masina võimekusega.

Tööviis kohanda masina võimekusega

Suuremate traktorite laiad rehvid ei taha enam künnivakku ära mahtuda. Võimsam veduk ahvatleb rohkemate hõlmadega atra järele haakima. See omakorda annab valikuvõimaluse, kas künda jõudsa paljusahalise adra ja selle vedamiseks tarviliku võimsa (millel on eeldatavasti ka mõistlikult laiad rattad) traktoriga tavapäraselt ühe rattaga eelmise käigu künnivaos või kündmata põllul eelmisest töökäigust sobival kaugusel sõites.

Esimest on hakatud kutsuma vaoskünniks, teist põllulkünniks. Kuigi vaos sõitmine on lihtsam, siis viilulaiusest laiem rehv tallab paratamatult vao mõlemat serva maha ka pehme madalsurverehvi kasutamisel. Kuigi esimese saha saab seada mulda heitma niimoodi, et rikutud aluspind esmapilgul viilule vaadates välja ei paistagi, siis järgmise aasta külvide tärkamine (eriti põuasel aastal) paljastab armutult põlluleloodud tihedama mullaga triibud. Neis erineb vee liikumine muust põllust oluliselt.

Adratootjad on laia rehvi tekitatava tallamisprobleemi vähendamiseks loonud viimase saha vannasele kinnituvad vaoavardid. Need on kündmata maa servast mullaviilu lõikavad hõlmakesed, mis lõigatud mullariba suunavad künnivao põhjale ratta alla. Kahjuks olematuks see siiski iga käiguga tekkivat tihendatud aluspinnaga jälge ei tee. Vaoavardi kasutamine on künni kvaliteedile kindlasti parem, kui rumalalt viilu tallata. Kivistes oludes tuleb muidugi arvestada, et iga väljaulatuv detail on varmas haakuma sobiva nuki taha ja saab seega puruneda. Mistõttu vaoavardi ei pruugi olla soodne valik.

Põllulkündmise peamiseks väljakutseks on esimese viilu laiuse tagamine. Praegusel ajal hõlbustab juhi tööd oluliselt roolimisautomaat, mis kaamerasüsteemi või RTK tasemel navigeri juhtimisel suudab tundide kaupa väsimatult seatud kaugust hoida. Inimesel kipub kaugus kõikuma üsna suurtes piirides, kuivõrd juhi silmad asuvad suure traktori kabiinis pea nelja meetri kõrgusel. Seega peab põllul kündmist planeerival põllumehel kindlasti olema kas valmisolek töö katkestada süsteemi tõrke korral või mingi teine vahend (vaoratas esimese saha ees, peeglist nähtav vaoserva osutav märkekett saha raamil vms) eelmisest käigust soovitud kaugusel püsimiseks ka automaatika tõrke korral.

Kuid sõltumata valitud künniviisist tuleb traktor ja ader seada heasse tehnilisse seisu ning seda vaatame järgmises kirjatükis.

Autor: Taavi Võsa, Maaelu Teadmuskeskus.
Allikas:ETKI uudised ⟩ Künda või mitte künda, selles on küsimus