Loomade karjatamine mulla heaks

Mäletsejalisi kariloomi on süüdistatud kahjuliku mõju tekitamises ülemaailmsele keskkonnale ja inimeste heaolule. Sobiva majandamise korral võivad kariloomad siiski mängida olulist rolli jõupingutustes, millega püütakse parandada väärast majandamisest ja hooletusest põhjustatud inimtekkelist keskkonnakahju.

Kogu maailmas sõltub kariloomade pidamisest ligi miljard karjamaade ökosüsteemides elavat inimest. Karjamaade pikaajalise jätkusuutlikkuse ja ökoloogilise vastupidavuse tagamiseks on ülemaailmselt hädasti vaja muuta praegused tööstuslikud mineraalse sisendiga põllumajandustavad ressursisäästlikeks tavadeks, mis parandavad ökosüsteemi toimimist.

Karjatamine ja mulla orgaaniline süsinik

Enamiku põllumajanduslike muldade süsinikusisaldused on viimase 100 aasta jooksul vähenenud (Lal, 2004). Ülemaailmses analüüsis leidsid Sanderman et al. (2017), et suurimad mulla orgaanilise süsiniku kaod tekivad küll eelkõige põllukultuuride kasvatamisel, kuid ülemaailmselt ulatuslikum karjatamine, eriti kuivades ja poolkuivades piirkondades, on vastutav vähemalt poole mulla orgaanilise süsiniku kadude eest.

Piirkondade hulka, mis on kaotanud kõige rohkem mulla orgaanilist süsinikku võrreldes ajaloolise tasemega, kuuluvad Argentiina, Lõuna-Aafrika ja Austraalia rohumaad. Sellise ulatusliku mulla süsinikukao tõttu on halvenenud mulla struktuur, tootlikkus ja vastupanuvõime ning mulla võime imada, filtreerida ja säilitada pinnavett. Need mõjud on viinud mulla vaesumise ja hävimiseni, hüdroloogiliste ja biogeokeemiliste protsesside häireteni, veekogude saastumiseni väetiste ja pestitsiidide leostumise tõttu, elurikkuse vähenemiseni, liigse veekasutuse ja põhjaveekogumite ammendumiseni ning kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste suurenemiseni (Lali 2003, Janzen 2010).

On leitud, et ökoloogilisi protsesse arvestav mullaharimine ning mitmeaastaste söödataimede ja mäletsejaliste kariloomade sobiv kaasamine segapõllumajandus- ja karjatamissüsteemidesse vähendab probleeme, mis on seotud sünteetilistele sisenditele tugineva põllukultuuride kasvatamise ning söötmisväljakutel põhineva kariloomakasvatusega. Püsiv mulla kaetus söödakultuuridega on erosiooni vähendamiseks kriitilise tähtsusega. Ainult rohumaasöötasid tarbivate mäletsejaliste hea majandamise korral ületab süsiniku sidumine mäletsejaliste süsiniku heitkoguseid (Stanley et al., 2018).

Taastavalt majandatavad agroökosüsteemid, mis hõlmavad rohusööta ja mäletsejalisi, vähendavad põlluharimise ning mineraalväetiste ja pestitsiidide kahjulikkust, suurendavad mulla orgaanilise süsiniku sisaldust, parandavad mulla ökoloogilist funktsiooni ja suurendavad elurikkust (Janzen, 2010; Delgado et al., 2011; Gattinger et al., 2012; Aguilera et al., 2013).

Sümbioos karjamaadel

Rohumaad arenesid koos rohusööjatega alates hilisemast mesosoikumist keeruliste, dünaamiliste ökosüsteemidena, mis koosnesid rohttaimedest, mulla elustikust, rohusööjatest ja kiskjatest (Retallack, 2013). Rohumaade ja savannide ökosüsteemide evolutsioonis põhjustasid mullaseente ja bakterite, taimede ja mitmesuguste nendega seotud loomsete eluvormide sünergilised koostoimed atmosfääri süsiniku bioloogilist sidumist stabiilseteks mulla süsinikuvarudeks, suurendades muldade tootlikkust, vastupidavust, hüdroloogiat ja süsiniku sidumise võimet ning süsiniku akumulatsiooni ja oksüdatsiooni kiiruse tasakaalu (Frank ja Groffman, 1998; Altieri, 1999; Van der Heijden et al., 2008; De Vries et al., 2012; Morriën et al., 2017).

Mulla tervis sõltub mullamikroobide, putukate, taimede ja loomade vastastikustest seostest. Taimed toetavad mikroobide elu, pakkudes süsivesikuid, juureeritisi ja detriiti, millest mikroobid toituvad, ning taimed saavad kasu mulla algloomade, bakterite, seente ning teiste mikroobide ja eukarüootiliste liikide koostoimest tulenevatest toitainete vabanemisest. Seetõttu võib taimede majandamise ja kasutamise viis karjatamisel otseselt mõjutada seotud ökosüsteeme, sest ökoloogilisi funktsioone juhtiv energia saadakse peamiselt päikeseenergia muundamisest süsivesikuteks fotosünteesivate taimede poolt.

Mulla funktsioonide taastamisele suunatud karjatamisstrateegiad enamasti soodustavad mulla mikroobikooslusi ning suurendavad toitainete ringluse ja süsiniku omastamise tõhusust (Ngumbi ja Kloepper, 2016; Slade et al., 2016; Morriën et al., 2017). Karjatamise kohandamisega saab optimeerida nt sõnnikumardikate ja vihmausside pakutavat kasu.

Loomakasvatussüsteemid, mis kasutavad kunstlikke sisendeid (nt mineraalväetised, pestitsiidid ja loomade ravimid) või karjatamisviise, mille tulemuseks taimestiku kahjustamine, mõjuvad halvasti mullaorganismidele, nende omavahelistele suhetele ja funktsioonidele, vähendades sellega ökosüsteemi teenuste osutamist (Iglesias et al., 2006; LaCanne ja Lundgren, 2018). Seevastu rohumaasöödapõhine kariloomakasvatus, kus välditakse kahjulike sisendite kasutamist, võib asjakohase majandamise korral olla ökoloogiliselt kasulik ja taastav, toetades mehhanisme, mis viivad mulla tervise paranemiseni, et tagada taimede ja kariloomade toitumisvajadused.

Rohumaad seovad süsinikku

Põllukülvikordade kombineerimine loomade karjatamisega võib parandada mulla funktsioone ja tervist (Delgado et al., 2011). Külvikordadega, mis hõlmavad liblikõielisi ning vahe- ja rohusöödakultuuride kasvatamist, saab tekitada püsiva mullakatte ning suurendada mulla süsiniku sisaldust, vee imendumist ja viljakust. Lisaks võib karjatamine kiirendada toitainete ringlust maapealse biomassi jääkide lagundamise kaudu (Teague et al., 2016).

Kuigi mõned uuringud väidavad, et lihaveiste nuum teraviljapõhise söödaga vähendab kasvuhoonegaaside heitkoguseid toodetud veiseliha kilogrammi kohta ning on väiksema süsinikujalajäljega võrreldes rohumaasöödal toodetud veiselihaga, ei võta sellised uuringud arvesse erinevate tootmisahelate täielikku süsinikujalajälge (Teague et al., 2016; Stanley et al., 2018). Kuigi teraviljanuum lühendab kogu tootmise aega kuni tapmiseni ja vähendab selle aja jooksul toimuvat seedemetaani heidet (Stackhouse-Lawson et al., 2012; Capper ja Bauman, 2013), ei võeta sellistes arvutustes arvesse rohumaaveiste pidamise negatiivset süsinikujalajälge ehk süsiniku sidumist, mis tuleneb veiste karjatamisest mitmeaastastel rohumaadel.

Olelusringi analüüsid, mis hõlmavad kõiki teraviljapõhise sööda tootmisega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguseid, sealhulgas mineraalväetiste ja niisutusvee tootmist ja kasutamist teravilja kasvatamiseks, näitavad, et nii süsiniku jalajälg kui ka mulla erosioon, mis on seotud teraviljasöödapõhise veiseliha tootmisega, ületab oluliselt rohumaapõhise veiseliha süsiniku jalajälge (Teague et al., 2016; Stanley et al., 2018). Lisaks sellele ületab rohumaataimede poolt seotud süsiniku kogus karjatatavate loomade seedimisprotsessiga seotud süsiniku heitkogused (Wang et al., 2015; Rowntree et al., 2016).

Veiseliha tootmisahela süsinikujalajälge saab oluliselt vähendada, kui loomi söödetakse rohusööda ja teraviljaga, mis on toodetud taastava põllumajanduse meetoditega, millel on negatiivne süsiniku jalajälg (Gattinger et al., 2012; Aguilera et al., 2013).

Paljude karjakoplite kasutamine karja kohta koos karjatamise paindliku korraldusega on vähem tundlik ülekarjatamise suhtes kui pidev karjatamine ja asjakohase majandamise korral parandab ökoloogilisi funktsioone (Jakoby et al., 2015; Teague et al., 2015). Paindliku portsjonkarjatamise eelis pideva karjatamise ees pole väikeste loomkoormuste puhul märkimisväärne, see muutub aga üha olulisemaks, kui loomade arvu majandustulemuste parandamiseks suurendatakse.

Sarnaselt näitasid Wang et al. (2016), et paindlik portsjonkarjatamine lühikeste karjatamisperioodidega ja piisavalt pikkade karjatamisjärgsete taastumisperioodidega parandas rohu koostist ja tootlikkust ning karja söömust kuivaines võrreldes pideva karjatamisega, eriti suurema loomkoormuse ja kehvema rohumaataimiku korral. Seevastu on paindliku portsjonkarjatamise eelised vähem ilmsed soodsate sademete, väikese loomkoormuse ja ebasoovitavate taimede vähese esinemise korral ning juhul kui karjatamisjärgselt antakse aladele lühike taastumisperiood.

Kokkuvõttes leiti nendes uuringutes, et nii madala kui ka kõrge riskiga majandamisstrateegiate puhul parandas suurt arvu karjakopleid kasutav paindlik karjatamine ressursside seisundit, suurendas tõenäosust, et saavutatakse minimaalne sissetuleku eesmärk, vähendas sissetuleku kõikumist ning andis parema majandusliku tasuvuse (Jakoby et al., 2015).

Tootmisviiside kombineerimine

Põllumajanduslike ökosüsteemide pikaajalise jätkusuutlikkuse ja ökoloogilise vastupidavuse tagamiseks tuleks majandamisotsuste tegemisel lähtuda süsteemist, mis soodustab sellist põllukultuuride kasvatamist ja karjatamist, mis taastavad mulla ja ökosüsteemi funktsiooni ebakindlas ja kiiresti muutuvas kliimas.

Karjatamise ja põllukultuuride kasvatamise asjakohase korraldamisega saab taastada või parandada mulla ökoloogilisi funktsioone, et parandada olulisi ökosüsteemi teenuseid, mis toetavad inimeste heaolu, vähendades samal ajal kulukate ja potentsiaalselt kahjulike kunstlike sisendite kasutamist. Mulla tervise ja ökosüsteemi funktsioonide taastamine on võimalik, kasutades säästvaid põllumajandustavasid, et toetada ökoloogiliselt terveid ja vastupidavaid põllumajanduslikke ökosüsteeme ning parandada tootmise tasuvust.

Piirkondades, kus põllukultuuride kasvatamine ei ole võimalik klimaatiliste, mullastiku või topograafiliste piirangute tõttu, vähendab kariloomade karjatamine viisil, mis parandab mulla tervist, oluliselt põllumajanduse süsinikujalajälge.

Mäletsejalised kariloomad on oluline vahend mitte ainult sellistes piirkondades elavate inimeste elatusvahendite tagamiseks, vaid ka jätkusuutliku põllumajanduse saavutamiseks aladel, kus põllukultuuride kasvatamine on võimalik, kui rakendatakse asjakohaseid taastava karjatamist ja põllukultuuride kasvatamise praktikaid. See võib suurendada süsinikdioksiidi sidumist atmosfäärist ja mulla süsinikuvaru, mis enam kui tasakaalustab mäletsejaliste kasvuhoonegaaside heitkoguseid, ning see parandab ökosüsteemi teenuseid, mis on olulised inimeste pikaajalise heaolu jaoks.

Allikas: Karjatamine mulla tervise, ökosüsteemi funktsioonide ja ökosüsteemi teenuste taastamiseks. Tõlkematerjal
Algmaterjal: Managing Grazing to Restore Soil Health, Ecosystem Function, and Ecosystem Services. Frontiers in Sustainable Food Systems, 2020.