Olin juba pikka aega otsinud võimalust teha üks teemakohane õppereis Inglismaale, et tutvuda sealsete rohumaakvaliteedikavade edulugudega kohapeal. Eelmise aasta lõpus avaneski selline võimalus. Ühe vanema ja tuntuma rohumaakvaliteedikava looja ja ellukutsuja Russ Carringtoniga õnnestus tuttavaks saada Euroopa Komisjoni Fookusgrupis „Sustainable beef production systems“, kus olid koos kirglikud rohumaaveise kasvatamise ja säästva karjatamise eest seisjad ning turundajad paljudest Euroopa riikidest.
Russ Carringtoni tegemistel olen juba mõnda aega silma peal hoidnud ja ta esines minu kutsel 2020. a Lihaveisekasvatuse aastakonverentsil. Russ Carrington on ääretult tore inimene – idealist, kuid samas tõeline praktik ja farmer. Niisiis oli Russi ja tema ettevõtmiste külastamine üks õppereisi eesmärkidest. Russi üks suurimaid algatusi oli Ühendkuningriigis tegutseva suurima rohumaasöödal põhineva kvaliteedikava Pasture For Life loomine. Lisaks on ta üle riigi tuntud kohalikku toitu ja selle tootmismeetodit austava farmerite brändi loojana ja ühisturunduse arendamisega seonduva tegevuse tõttu.
Kvaliteedikaval Pasture For Life on praeguseks üle 1000 liikme, nii veise- kui ka lambafarmid. Partneritena on kaasatud lihatööstused ja meiereid. Turunduse ja sertifitseerimisega tegeleb 11-liikmeline meeskond. Tegeletakse nii farmerite omavaheliste infopäevade korraldamise kui ka tarbijate nt farmikülastuste ja avatud talude päevade kaudu. Iga tarbija saab endale lähima farmi leida Pasture for life kodulehelt.
Rewilding karjatamisprojekt – tagasi loodusesse
Reisi toimumise ajaks oli Russ Carrington asunud juhtima Knepp Estate`i rewilding karjatamisprojekti. Rewilding tähendab süsteemi, kus põllumajandusmaa viiakse tagasi võimalikult looduslikku seisundisse.
Knepp Estate on traditsiooniline Inglismaa mõisaomand, kokku 3500 aakrit (ehk umbes 1400 ha) maad, sellest 350 aakrit põllumajandusmaad, mida pärast II maailmasõda on kasutatud intensiivseks künnipõhiseks teravilja- ja piimakarja kasvatuseks. Kuna ettevõte ei olnud kasumlik, otsustasid pärijad teha kannapöörde ning asusid nii riigi toel kui ka rahvusvaheliste fondide abiga kogu protsessi tagasi looduslikuks pöörama (rewilding). Ehk teisisõnu – tehakse seda, mis võib Eesti põllumehe jaoks tunduda eriti jube.
Korralikud põllumaad (maaparandatud, kuid mulla mõttes kurnatud) lasti võssa kasvada, kraavid pandi kinni ja algne jõekuju taastati. Kogu ala on taraga ümbritsetud, sest asukoht on tihedalt asustatud alal Inglismaa keskosas, 16 km kaugusel Gatwicki lennujaamast. Tarastatud ala on antud loodusele, lisatud on loomad. Lisaks Inglismaa looduslikele liikidele, nagu metskitsed, punahirved ja kabehirved, toimetavad seal Longhorn tõugu veised, Tamworth tõugu sead ja Exmoori tõugu ponid. Valiti just sellised tõud, mis on oma põlistele esivanemetele kõige lähedasemad. Alal olevaid loomi ei lisasöödeta ka talvel, kuid siiski kütitakse, sest hunte ei lubatud riiki sisse tuua.
Metssigu ei lubatud Inglismaale taas sisse tuua, kuigi enne lõplikku küttimist olid nad saareriigis olemas. Kõva arutelu käis meie reisi paiku Euroopa piisoni toomise osas, sest selle tööga, mida piison looduses teeb – ehk murrab puid ja rajab radasid, mida hakkavad kasutama teised herbivoorid, ei pidavat ükski teine liik nii hästi hakkama saama. Sigade kohta oli huvitav info, et üks siga, kui teda vabaduses pidada, hoiab elupaigad korras 30 hektaril.
Ühisturundusplatvorm Pipers farm
Õppereisi teine sihtkoht oli Pipers farm Devoni maakonnas. Pipers farm on oma olemuselt perefarm, mida on juhtinud Peter ja Henri Graig, tänasel päeval juba järgmise põlvkonna esindajana Will Graig.
Pipers farm ei ole küll riiklikult tunnustatud kvaliteedikava, kuid on oma olemuselt usaldusel ja kvaliteedil põhinev farmerite ühisturundusplatvorm. Sellesse kuuluvad põhiliselt rohumaaveiseid, piimakarja, rohumaal karjatatavaid sigu, broilereid, munakanu, parte, hanesid ja kalkuneid kasvatavad tootjad, kuid müüakse ka pagaritooteid, hoidiseid jm.
Kokku 40 väiketootjat, kes asuvad Pipers Farm´ist ühe tunni sõidu piires Devoni, Dorset Somerseti ja Cornwalli piirkonnas. Neid ei ühenda aga mitte niivõrd konkreetne piirkond, vaid toodangu kvaliteet. Neil on väga kindel nägemus kvaliteedist, mida farmer pakkuda tahab ja tarbijale puhta südametunnistusega müüa saab. Nende toodetav toit on jätkusuutlik, hea keskkonnale ja kohalikule kogukonnale. Enamik farmidest oli küll mahetunnustusega, kuid see ei olnud otseselt nõue, tähtis oli kvaliteet ja tootmisviis, mis vastas mahetunnustatud talule.
Peter Graigi perekonna taust on väga huvitav. Peteri isa oli tööstusliku broileritoomise alustaja Ühendkuningriigis ja ka Peteri nooruspõlv oli töiselt seotud perefarmidega, mis arenesid ja kasvasid tohutu kiirusega. Kogu broileritoomise tsükkel, alates sugulindudest, oli perekonna ettevõtlusmudeli osaks. Kui Peteril ja Henril sündis esimene laps, tekkis neil emotsionaalne ja maailmavaateline tõrge, sest selleks ajaks (u 30 a tagasi) oli tööstuslik linnukasvatus muutunud ettevõtmiseks, millist oma väikestele lastele näidata ei taha ja ka endal polnud hea tunne seal töötada. Seega tehti noore perena kannapööre, loobuti oma tööst ja osalusest tööstuslikus linnufarmis ning alustati täiesti puhtalt lehelt. Koht, kuhu elama koliti, oli Peteri kirjelduse järgi „kipsplaadiga üle löödud plekist paadikuur“ Cullomptonis, Devoni piirkonnas. Hakati kasvatama rohumaabroilereid ja plaaniti turustada ka teiste farmerite toodangut.
Praegu peetakse farmis ka Devoni piirkonna kohalikku tõugu rohusööjaid – nii veiseid kui ka lambaid. Paadikuuri kõrvalhoonest kasvas välja väike lõikusruum, kokakool ning veel paar aastat tagasi tuli Pipers farmi toodang sellest pisikesest hoonetekompleksist. Alles eelmisel aastal kaasati investorid, anti juhtimine üle nooremale pojale Willile ning osteti lähedal asuvas linnas suur laopind koos lõikusruumidega.
Vanaperemees Peter paistis oma eluga väga rahul olevat, sest tema sõnul jäi tal nüüd oluliselt rohkem aega tegelemaks kõige sellega, mis hingelähedane. Ta tegeleb kohalikest kutse- ja keskkoolidest saadetud noortega, kel pisut õpitulemustega viltu vedanud ning kes vajavad keskkonnavahetust. Cullomptonis sõime õhtusööke, mis valmistatud kohalikust seast või lambast, lisaks värskelt grillitud kammkarbid. Isiklikult tundsin, et sellist maitseteelamust pole enne päriselt kogenudki ja meie reisiseltskonnast polnud ma kindlasti ainuke.
What is Mob Grazing (youtube)
Ühendkuningriigi famerid
Lisaks Piper farmile külastasime nende koostööpartnereid, Cornwalli piirkonna farme, kes neile loomi müüsid. Neis farmides oli tegemist 100% rohumaanuumal veistega, kellele söödeti vaid silo ja heina, ning osad loomad olid veel ka detsembris rohumaadel. Hinnati väga põliseid tõugusid ja probleemina toodi välja, et tänapäevane aretus on nii herefordil kui ka devoni tõugu veistel toonud sisse pulliliinid, mis ei sobi enam nii hästi kvaliteetse rohumaaveiseliha saamiseks, sest rõhk on liha kvantiteedil – lihasmassi suurusel ja kõrgetel jalgadel. Oma koostööpartneritele antakse nõu karjas kasutatavate pullide osas, et jõuda tagasi sobivate liinide juurde. Nägime ka wagyu ristandeid jersey tõugu lehmadega, kes on eriti kõrgelt hinnatud Londoni tipprestoranides. Ka neid karjatati ja nuumati rohumaadel.
Lisaks tutvustati uhkusega Blue Gray karja. Blue Gray on tegelikult esimese põlve ristandloom, kus emapooleks galloway ja isapooleks valge shorthorn. Järglaseks sünnib sinakat värvi vasikas, kes ammena pidi olema absoluutselt parim oma karjamaasöödaväärinduse ja vasika üleskasvatamise võimelt. Kui isasloom kastreeritakse, siis on selle looma hinnaks lõppnuumatuna ca 5000 naela, tavalise rohumaaveise eest saab nuumatuna 2000-2500 naela.
Külastasime ka Exeteri lihakarni, nägime lihalõikust, pakkimist ja kõike muud tööstuse juurde kuuluvat. Jaheladudes oli väga huvitav, et erinevad lihaliigid olid koos ja ka sigu laagerdati. Veis, siga ja lammas – kõik rümbad rippusid enne lõikust 30 päeva. Oli ka kalkuni ja hane hooaeg, sest meie reis toimus kaks nädalalt enne jõule. Rohumaalinnud olid samuti laagerduses – kuni 2 nädalat enne müüki saatmist. Kogu Pipers farmi kaubamärgiga kaup külmutati ja saadeti tarbijatele lambavildist külmahoidvates taaskasutavates kottides.
Külastasime ka Pipersi koostööpartneri ja sõbra Philip Warreni lihapoodi, mis hämmastas oma väljapaneku ja külastuste arvu poolest. Pood oli linna servas ja pigem väike, kuid autode sagimine, millega inimesed nii oma ettetellitud kaubale järele kui ka otse ostma tulid, oli kadestamisväärne. Philip Warren & Son lihapood valiti ka 2022. a parimaks lihapoeks kogu Ühendkuningriigis.
Mida õppisime
Õppereisi kokkuvõtteks võib öelda, et see ei jää kindlasti viimaseks Inglismaa külastuseks. Kohalike huumorimeel klappis väga hästi eestlaste omaga, mõttelaadid sobisid ja oli väga hea näha ning hinnata seda, mida nemad seal kaitsevad – looduslähedaselt kasvatatud loomade liha ja puhast keskkonda – on ju meil see kõik samuti olemas, kuid endiselt nii farmerite kui ka tarbijate poolt pigem alahinnatud.
Ka Pipersi perekonna huvi Eesti vastu kasvas sedavõrd, et noorperemees plaanibki oma lühikese suvepuhkuse siin veeta. Kneppi mõisa looduse taastamistööde vaatamine pani aga mõtlema selle üle, et Eestis on pea igal teisel lihaveisekasvatajal looduslike karjamaade näol oma väiksed „knepid“, kui neid vaid hinnata ja hoida ning turundada osataks.
Eelmise aasta detsembris toimunud Inglismaa õppereisi korraldas Mahepõllumajanduse Koostöökogu koostöös MTÜ-ga Liivimaa Lihaveis teadmussiirde pikaajalise programmi raames Euroopa Liidu toel.
Airi Külvet, Puusta talu, MTÜ Liivimaa Lihaveis
Allikas: Mahepõllumajanduse Leht 1/2023
Postitust toimetas Hanna Tamsalu
