Herne ja oa haigused

Herne ebajahukaste (Peronospora viciae f.sp. pisi)

Herne lehtedel on kollakad läbipaistvad, hiljem pruunika äärisega laigud. Lehtede alumistel külgedel samas kohas violetjas kirme. Haiged taimed jäävad kängu ja hukkuvad või ei moodusta seemneid. Haigusetekitaja võib säilida mullas eostena aastaid. Nakatumiseks on soodustav suur õhuniiskus ja temperatuur 15…20 °C. Eristatakse kahte nakatumise viisi – süsteemset ja lokaalset. Süsteemne nakkus tuleb otseselt mullast ja taimejäänustelt, lokaalne toimub lülieostega taimelt taimele.

Haigustunnused

Lokaalne infektsioon ilmub lehtedel, abilehtedel ja tupplehtedel kollakate või pruunide laikudena. Laigude alumisel küljel moodustub hallikasvioletne lülieoskandjatest koosnev paks viltjas kirme. Seen mõjutab algul alumisi lehti ja liigub ülespoole. Nakatuvad ka õied ja kaunad. Ubadel nakatunud kude muutub värvusetuks ja seejärel areneb tumepruun varjund. Hajusnakkuse korral kogu taim deformeerub, muutub kääbusjaks ja kõverdunuks ning on üleni halli kirmega kaetud. Tavaliselt sellised taimed kuivavad ja ei anna kaunu.

Haiguse levik

Haigus on levinud kogu Euroopas ning mujal maailmas kõikide herne- ja oakasvatus piirkondades.  Haigustekitajad nakatavad erinevaid herne ja oa liike. Haiguse tugeva nakatumise korral võib saagikadu ulatuda 15-25 %-ni, mõningatel juhtudel isegi kuni 75%. Eestis on herne- ja oakasvatuse laienemisel järjest suurem probleem. Esmase nakkuse allikaks on nakatunud seemned ning taimejäänused talvituvate  ospooridena (paksukestalised püsieosed). Haigust võib leida kahes vormis hajusalt (difuusne) ja lokaalselt. Hajus nakkus tuleb otseselt mullast ja taimejäänustelt, lokaalne nakkus toimub lülieostega taimelt taimele. Niisked ja jahedad kuni 18 °C temperatuuriga ilmad ning külmad ja kastesed ööd soodustavad ebajahukaste arengut. Madala nakkustaseme korral, kui temperatuur tõuseb on saagikaod väikesed.

Vältimine ja tõrje

Kasutage haigusvaba seemet, kasvatage haiguskindlamaid sorte. Seemne puhtimine (vähemalt 10 päeva enne külvi) aitab oluliselt vähendada esmast nakkust, mis on ju ka eelduseks lokaalse nakkuse vähenemisele. Kuigi hilisemad nakkused võivad kasvuaegselt areneda on need harva sama ohtlikud kui esmased infektsioonid, mis võivad taimed juba enne õitsemist tappa. Lisage külvikorda mitteliblikõielisi kultuure. Haigestunud taimikut pritsida fungitsiididega.

Põldoa ebajahukaste (Peronospora viciae)

Ebajahukaste nakatab ka hernest. Haigus saab alguse nii seemnetelt kui taimejäänustelt või levib juba lülieostega taimelt taimele. Lehtede pealmisele küljele tekivad kollakad või pruunikad laigud. Lehe alumisel küljel on näha hallikasvioletne lülieoskandjatest koosnev paks viltjas kirme. Seen mõjutab algul alumisi lehti ja liigub ülespoole. Nakatuvad ka õied ja kaunad. Niisked ja jahedad ilmad soodustavad ebajahukaste arengut. Tugeval nakatumisell on tõenäoline, et saagikus väheneb. Madala nakkustaseme korral, kui temperatuur tõuseb on saagikaod väikesed.

Haigustunnused

Lokaalne infektsioon ilmub lehtedel, abilehtedel ja tupplehtedel kollakate või pruunide laikudena. Laigude alumisel küljel moodustub hallikasvioletne lülieoskandjatest koosnev paks viltjas kirme. Seen mõjutab algul alumisi lehti ja liigub ülespoole. Nakatuvad ka õied ja kaunad. Ubadel nakatunud kude muutub värvusetuks ja seejärel areneb tumepruun varjund. Hajusnakkuse korral kogu taim deformeerub, muutub kääbusjaks ja kõverdunuks ning on üleni halli kirmega kaetud. Tavaliselt sellised taimed kuivavad ja ei anna kaunu.

Haiguse levik

Haigus on levinud kogu Euroopas ning mujal maailmas kõikide herne- ja oakasvatus piirkondades.  Haigustekitajad nakatavad erinevaid herne ja oa liike. Haiguse tugeva nakatumise korral võib saagikadu ulatuda 15-25 %-ni, mõningatel juhtudel isegi kuni 75%. Eestis on herne- ja oakasvatuse laienemisel järjest suurem probleem. Esmase nakkuse allikaks on nakatunud seemned ning taimejäänused talvituvate  ospooridena (paksukestalised püsieosed). Haigust võib leida kahes vormis hajusalt (difuusne) ja lokaalselt. Hajus nakkus tuleb otseselt mullast ja taimejäänustelt, lokaalne nakkus toimub lülieostega taimelt taimele. Niisked ja jahedad kuni 18 °C temperatuuriga ilmad ning külmad ja kastesed ööd soodustavad ebajahukaste arengut. Madala nakkustaseme korral, kui temperatuur tõuseb on saagikaod väikesed.

Vältimine ja tõrje

Kasutage haigusvaba seemet, kasvatage haiguskindlamaid sorte. Seemne puhtimine (vähemalt 10 päeva enne külvi) aitab oluliselt vähendada esmast nakkust, mis on ju ka eelduseks lokaalse nakkuse vähenemisele. Kuigi hilisemad nakkused võivad kasvuaegselt areneda on need harva sama ohtlikud kui esmased infektsioonid, mis võivad taimed juba enne õitsemist tappa. Lisage külvikorda mitteliblikõielisi kultuure. Haigestunud taimikut pritsida fungitsiididega.

Herne jahukaste (Erysiphe pisi)

Haigustunnused

Kahjustus avaldub valgetes, jahuse korraga kaetud laikudes herne lehtedel, haiguse levides kanduvad üle ka vartele ja kaunadele. Hiljem ilmuvad tumeneva kirme peale musti täppe meenutavad seene viljakehad. Tugeval nakatumisel lehed kolletuvad ja kuivavad üsna kiiresti. Kaunade kaudu võib haigus tungida ka seemnetele, muutes need halliks.

Haiguse levik

Haigus on levinud kogu Euroopas ning teistes hernekasvatuspiirkondades. Haigustekitaja nakatab peale herne veel suvivikki, põlduba ja vähemal määral aas-seahernest. Suure kahjustuse korral väheneb saagikus kuni viis korda. Samuti väheneb valgusisaldus.

Haigustekitaja levib seemnete ja taimejäänustega. Haigusetekitaja talvitub viljakehadena taimejäänustel, kevadel arenevad kotteosed nakatavad taimi, millel arenevad seeneniidistik ja lülieosed. Kasvuperioodil levib haigus lülieostega. Haiguse levikut soodustavad soe ja kuiv ilmastik, tihe taimik ning hiline külv.

Vältimine ja tõrje

Kasvatage haiguskindlamaid sorte, kasutage haigusvaba seemet. Hernes külvake võimalikult vara ja optimaalse külvisenormiga. Pidage kinni viljavaheldusest. Koristusjäätmed kündke sügisel sisse. Seeme puhtida.

Afanomükoos (Aphanomyces euteiches)

Üks levinumaid herne seenhaigusi. Seen on väga püsiv, taimejäätmetel võib säilida 10…15 aastat. Haigestumist soodustavad kõrge mullaniiskus ja raske, savine lõimis. Rohkem esineb haigust hiliste külvide korral. Tugeva nakkuse korral võib jääda pool saaki saamata.

Haigustunnused

Haigus kahjustab peamiselt hernest. Tugeva nakkuse korral võib jääda pool saaki saamata. Kahjulik mõju väljendub juurte ning mügarbakterite hävimises, kidurates võrsetes ja taimede kasvus, samuti väheneb taime toiteväärtus ja seemnete idanevus. Haigus ilmneb kõige sagedamini õienuppude moodustumise ajal. Esmased tunnused ilmnevad juurekaelal ja varrealusel osal allpool mullapinda. Nakatunud juured on sageli hallid ja vettinud, muutudes lõpuks pehmeks  ning mustjaspruuniks. Kahjustuse tulemusena vee ja toiteainete omastamine väheneb, see omakorda põhjustab maapealsete osadel erinevad sümptomeid nagu klorootilised idulehed, iduvarre nekroosi, lehestiku kängumist ja närbumist. Hilisema nakkuse korral võivad taimed püsida kaua rohelised, kuid jäävad kasvus kängu ja saak väheneb. Erinevatel peremeestel võivad sümptomid erineda, kuid üldiselt on nad sarnased. Nii hernestel kui ubadel kipuvad kahjustused arenema taimekudes ülespoole. Kuigi A. euteiches’i põhjustatud sümptomeid võib olla raske eristada teistest juuri nakatavatest taimepatogeenidest (nt Pythium, Rhizoctonia ja Fusarium) põhjustatud sümptomitest, on siiski mõned selged erinevused. Afanomükoos põhjustab harva taimede  tärkamiseelset hävimist.

Haiguse levik

Afanomükoos on mulla kaudu leviv haigus ja kogu elutsükkel kulgeb peremeestaime juures ja ümbritsevas mullas. Haigestumist soodustab soe ja märg ilm, kuid võib ellu jääda ka mõõdukatel temperatuuridel. Nakatumine on kõige levinum, kui peremeestaimed on seemikute faasis ja kui temperatuur on vahemikus 22–28°C. Kuna rändeosed vajavad liikuvuseks vett, suurendab mullas seisev vesi peremeesorganismi nakatumist, hõlbustades zoospooride liikumist peremeesrakkudesse. Pärast nakatumist soodustavad, aga sümptomite teket soojad ja kuivad mullatingimused.  Optimaalsetes tingimustes võib A. euteiches’i nakatumine põhjustada sümptomeid 10 päeva jooksul ja oospoorid (paksukestalised püsieosed) võivad tekkida 7–14 päeva jooksul. Oospoorid võivad püsida üle 10 aasta puhkeolekus.

Vältimine ja tõrje

Vältige hilist külvi. Tugeva nakkusega muldadel ei ole soovitav kasvatada vastuvõtlikke kultuure nagu hernes, uba, lutsern jt, kuna seene püsieosed säilivad mullas väga pikka aega.

Herne laikpõletik (Mycosphaerella pinodes, Ascochyta pisi, Phoma medicaginis var pinodella)

Herne laikpõletikku võivad põhjustada erinevad seenhaigused.

Haigustunnused

Ascochyta kompleksi kuuluvad kolm lähedalt seent, mis võivad hernel põhjustada lehtedel ja kaunadel laike. Kõik haigustekitajad on seemnete kaudu levivad ja suudavad ellu jääda taimejäänustel, ehkki Mycosphaerella pinodes ja Phoma medicaginis võivad olla ka mullas.

Iga patogeeni sümptomid on erinevad, kuid A. pisi tekitab kõige eristavamat tüüpi lehe- ja kaunalaike. Nakatunud seemed põhjustavad nakatunud seemikuid ja haigustunnused ilmnevad varsti pärast tärkamist, eriti märja ilma korral. Herne lehtedele, vartele, kauntele ja seemnetele tekivad ümmargused või piklikud 2-4 mm suurused, algul pruunid ja hiljem keskelt heledamad tumepruuni servaga laigud. Laikudel väikesed tumepruunid täpid on seene viljakehad. Vartele tekivad pruunid laigud ja triibud, alumises varreosas võivad tekkida haavandid. Eoste tungimisel kaunade seina tekivad sügavamad, pruuni värvi kahjustused ja need võivad arenevate seemnete pinnale plekke tekitada.

Mycosphaerella pinodes põhjustatud sümptomid tekivad hooajal hiljem, tavaliselt alates õitsemisest. Kahjustused on väiksemad ja arvukamad kui A. pisi põhjustatud laigud, need on lillakaspruuni värvusega ja mõjutavad taime kõiki osi. Sageli muutuvad varred mustaks, eriti alumistel osadel. Haigus areneb kergemini märjal hooajal pärast soojemat temperatuuri ja pikaajalist lehepinna niiskust. Phoma tekitab ka väiksemaid lehekahjustusi, kuid levinum sümptom on varre aluse mustaks värvumine, mis põhjustab juuremädanikku, see võib välja kujuneda juba õhutemperatuuril 6–8 °C. Kahjustuse tagajärjeks on taimede enneaegne vananemine, kidur kasv ja taimede hukkumine.

Haiguse levik

Haigus levib kõikjal Euroopas ja ka teistes liblikõieliste kasvatuspiirkondades mujal maailmas. Haigus mõjutab taime kasvu ning kaunade arvu, suure kahjustuse korral võib väheneda saagikus kuni 50%. Eestis on täheldatud laikpõletikku nakatumise tõusu herne- ja oakasvatuse laienemisega.

Kõik kolm seeneliiki säilivad seemnetes 5-10 aastat. Nakatunud seemikutel tekivad kahjustused, millel arenevad pükniidid. Pükniidid sisaldavad eoseid, mis vabanevad vihmase ilmaga perioodidel. Taime maapealsete osade nakatumist soodustab suur õhuniiskus (90-100 %) ja temperatuur 15°C– 20°C. Lülieosed levivad vihma, veepiiskade ja tuule abil ümbritsevale koele, kus nad idanevad ja tungivad taime, tekitades iseloomulikke kahjustusi.

Kauna läbitungimise tagajärjel tungivad seened seemnetesse. Kõik seened võivad säilida elujõulisena põllukultuuride taimejäänustel, ehkki A. pisi ei tooda puhkeeoseid ega ela kauem kui aasta. Nii M. pinodes kui ka P. medicaginis toodavad paksuseinalisi klamüdospoore, mis võivad mullas püsida mitu aastat. Klamüüdospoorid suudavad idaneda ja tungida äsja idanevate seemikute vartesse. P. medicaginis‘el on liblikõieliste peremeestaimede ring laiem, kui M. pinodes või A. pisi, sealhulgas lutsern ja põlduba.

Vältimine ja tõrje

Kasutage haigusvaba seemet ja haiguskindlamaid sorte. Valige optimaalne külviaeg ja -sügavus. Õigeaegne herne koristamine ja kuivatamine, taimejäänuste koristamine põllult ja sügiskünd, külvikorras pidage kaunviljadega 2-4 aastat vahet. Seemnete puhtimine on üks võimalusi vähendada laikpõletikku nakatumist. Haigust saab kontrollida ka kasvuaegselt fungitsiidide kasutamisega. Siiski fungitsiidide kasutamine hernel on majanduslikult õigustatud siis, kui pooled lehed taime alumisest kolmandikust on nakatunud ning haigus levib keskele, samal ajal lubab ilmaprognoos vihma ning kõrget õhuniiskust ning

Põldoa laikpõletik (Ascochyta fabae = Didymella fabae)

Tunnused

Esimesed haigusnähud ilmuvad noortele lehtedele väikeste ümmarguste laikudena. Kahjustatud laikude suurus varieerub esialgsest väikesest 1 mm kuni 5-8 mm laikudeni, neil on helepruun kuni hall keskmine osa, mida sageli ümbritseb tumedam hall kuni must ala, mis võib olla pikliku või ovaalse kujuga. Heledamas keskmises osas on arvukalt tumedaid täppe, mis on mittesugulise staadimui Ascochyta fabae pükniidid. Laigud võivad areneda üle lehe pinna ja muutuda arvukamaks. Kahjustada võiad ka varred, mis võivad nõrgeneda ja murduda. Varred muutuvad kahjustuse tõttu punakaspruuniks. Nakkus levib kaunadele eostega vihma abil, millele tekivad tumedad sissevajunud laigud. Tugeva kahjustuse korral võib seemnetel tekkida värvimuutused. Rasketel juhtudel võib esineda taimede hukkumist, kuid tavaliselt on varred nõrgenenud ja murduvad ning kaunade areng on pidurdunud. Tugevasti nakatunud kaunades olevad seemned võivad olla plekilised või alamõõdulised. Plekilised ja haigestunud seemnete kvaliteet langeb ning on toiduks sobimatu.

Haiguse levik

Haigus levib kõikjal Euroopas. Niiskel hooajal võib haigus levida eostega vihma abil haigelt taimelt ümbritsevatele taimedele. Eestis on täheldatud viimastel aastatel põldoa laikpõletikku nakatumise tõusu seoses oakasvatuse laienemisega. Põldoa-laikpõletik on peamiselt seemnete kaudu leviv ja areneb edasi seemikutel varsti peale tärkamist. Haiguskolletes tekkivad pükniidid sisaldavad eosed, mis vabanevad langevate vihmatilkade või niiskusega. Eosed pritsitakse ümbritsevale koele ja pärast lühikest niisket ilmastikutingimust või pikaajalist niiskust arenevad nakkuskolded lehtedel, vartel ja kaunadel suuremaks kahjustuseks. Samuti võib toimuda sisemine süsteemne nakatumine, mille tulemuseks on sügaval asetsev sisemine seemnete nakkus. Eosed võivad levida ka nakatunud umbrohtudelt vihma abil külgnevatelt põldudelt, millel oli eelmiste aastate saak. Tõenäoline on ka õhus levivate eostega nakkus

Ennetamine ja kontroll

Nakkuse peamine põhjus on seemnetest pärinev, seega tervete seemnete kasutamine on oluline samm nakkusohu vähendamisel. Seemnete puhtimine on üks osa haiguste tõrjest. Ruumiline distants aitab vähendada tuule ja vihmapiiskadega levivaid eoseid, kuid pole teada kui kaugele võivad tuulega levida Didymella eosed. Taimejäänuste sisse kündmine vähendab tuulega levivate eoste hulka. Seemnetöötlus kui kasvuaegne fungitsiidide kasutamine hoiab haigust kontrolli all, kuid teatud määral võivad taimed siiski nakatuda. Siiski on mõned fungitsiidid võimelised vähendama oluliselt nakatumise hulka ja ka seemnete kaudu levivat nakkuse teket. Kõige efektiivsem on, kuid neid kasutada varakult enne haiguse levikut.

Edukas fungitsiidiprogramm sõltub põllukultuuride jälgimisest, haiguse õigest tuvastamisest ja pritsimise ajastamisest õige tootega. Hilinenud pritsimine ei vähenda tõenäoliselt oluliselt lehtedel ja vartel haiguse esinemist ja intensiivsust, kuid on sageli kasulikud, kuna need võivad vähendada Ascochyta tugevat nakkust kaunadel ja vähendada seemnete värvimuutust.

Hahkhallitus hernel ja oal (Botrytis cinerea, Botrytis fuckeliana)

Haigustunnused

Haiguse tõttu tekivad herne ja põldoa maapealsetele osadele pruunikashallid laigud, mis on kaetud halli eoskirmega. Kauntele tekivad suured hallid laigud. Hallile eoskirmele kasvavad tumedad seenemügarad

Haiguse levik

Haigustekitaja nakatab üle 200 erineva taimeliigi ning on levinud kõikjal maailmas. Vihmastel aastatel võib põhjustada teatavat majanduslikku kahju. Haigusetekitaja talvitub mullas taimejäänustel seeneniidistiku ja mügaratena, säilib ka herneteradel. Kasvuhooajal levib putukate, tuule ja veepritsmetega. Haigust esineb rohkem suure õhuniiskuse ja taimede tiheda seisu puhul ja haiguse arengut soodustab kaaliumi puudus. Vähem haigestuvad varased külvid.

Vältimine ja tõrje

Külvake haigusvaba seemet, hoiduge liiga tihedast külvist, vältige varjulist kasvukohta. Seeme puhtida. Efektiivne on taimiku pritsimine fungitsiidiga. Tavaliselt nakatuvad kõige enne õite kroonlehed, selle ilmnemisel on vaja kiiresti pritsida, et vältida haiguse üleminekut kaunaalgetele. Soovitatud on ka teistkordne pritsimine 10-14 päeva pärast, seejuures tuleb jälgida preparaatide kasutamisel ettenähtud ooteaega ja tööoodet.

Põldoa šokolaadilaiksus (Botrytis fabae)

Haigustunnused

Juulikuus tekivad põldoa lehtedele algul väikesed šokolaadipruunid korrapäratu kujuga teravalt piiritletud laigud. Vartel ja kauntel esinevad punakas pruunikad triibud. Laigud võivad kokku valguda ja põhjustada üksikute organite või kogu taime mustaks muutumist ja hävimist. Isegi nõrgal nakatumisel kaunte arv väheneb. Niiske ilmaga kattuvad laikude ääred halli eoskandjate kirmega. Hiljem haigetel lehtedel seenemügarad.

Haiguse levik

Laialt levinud ja tavaline põldoal, kuid nakatab ka harilikku uba, sojauba, läätse ja hernest. Haiguse intensiivsus varieerub palju aastast aastasse. Soodsatel aastatel, agressiivse staadiumi korral, varajasel nakkusel võib saagikadu ulatuda isegi 50%-ni. Mitteagressiivse staadiumi korral on taimede välimus kahjustatud, kuid saagikust mõjutab vähe.

Haigus areneb intensiivselt suure (80-90%) õhuniiskuse korral, optimaalne temperatuur +15°C – +18 °C. Kasvuhooajal levib tuule, veepritsmete ja putukatega. Tugeva nakkuse korral võivad taimed hävida, haigestumisel on vastuvõtlikumad noored ülemised lehed. Seen talvitub seemnetel ja taimejäänustel mütseelina või sklerootsiumidena, samuti seemnetele kleepunud koniididena.

Vältimine ja tõrje

Kasvatage haiguskindlamaid sorte, külvake optimaalsel ajal 4–6 cm sügavusele. Külvikorras pidage vähemalt üks aasta vahet, taimejäänused kündke sügavalt mulda. Andke kaaliumväetist, parandage veerežiimi, suurendage taimedevahelist kaugust ja vältige varjulisi kasvukohti. Seemnete puhtimine.

Tõrjega tuleks alustada kohe, kui on näha esimesi haigustunnuseid. Teine pritsimine tuleks teha 3-4 nädalat hiljem, kui laikude teke taime ülemistel osadel jätkub.

Küberooste (Uromyces viciae-fabae var. viciae-fabae)

Haigustunnused

Kahjustuse tunnuseks on, et lehtedel on arvukalt väikseid oranže/pruune pustuleid, mida ümbritseb helekollane halo. Kahjustuse tagajärjel võivad lehed närbuda närbuda ja taimelt variseda. Fotosünteesiala vähenemine mõjutab ka seemnete suurust. Kahjustab ka varsi, vartel on pustulid sageli suuremad kui lehtedel.

Haiguse levik

Haigus põhjustab roostet põldoal ning on levinud kogu maailmas. Põldoal areneb haigus peamiselt juulis augustis, kuna levikut soodustab niiske ja soe ilm, üle 20 °C. Kasvuperioodil levivad eosed tuulega taimelt taimele.

Küberoostel on keeruline elutsükkel, mis sisaldab kolme etappi erinevate sümptomitega. Algul on lehtedel väikesed kreemjaskollased laigud need on kevadeoslad. Pustulites tekkivad eosed levivad tuulega üle kogu taime, vabanevad eosed on kollased. Hiljem on lehtedel ja vartel kahvatu haloga oranžikaspruunid pustulid, need suvieosed on rooste värvi. Hilisel hooajal tekivad mustjaspuuni värvi pustulid, need on roostehaiguse talieosed.

Haigustekitaja talvitub taimejäänustel ja oa varisel. Kõik arengujärgud on ühel peremeestaimel. Eestis on küberoostet täheldatud viimastel soojadel suvedel ning olulisi saagikadusid seni põhjustanud pole.

Vältimine ja tõrje

Kasutada haigusvaba seemet. Ennetava meetmena jälgida, et uba ei kasvatata umbes 500 m kaugusel eelmisest oapõllust. Oa varise tõrje piirkonnas, kus kasvatatakse uba. Vajadusel kasuta fungitsiide ja kasvata resistentseid sorte.

Aedoa kaunakõrbus (Colletotrichum lindemuthianum)

Haigustunnused

Nakatuda võivad põld- ja aedoa kõik maapealsed taimeosad.

Lehtedele tekivad pruunid, leheroodusid mööda kulgevad laigud, tugevamini pruunistub lehe alumine külg. Vanemate laikude keskosa praguneb ja kukub välja. Varrel on päevituspruunid piklikud sissevajunud laigud. Esialgu ilmuvad kauntele ümmargused musta servaga pruunid sissevajunud laigukesed, pikemalt niiskuse käes olles võivad need kattuda valge roosaka eosmassiga. Kuivades meenutab eosmass hallikaid või musti liivaterakesi.

Nakkusega kauntes arenevad haigestunud seemned, mis on valkjad, kõverad ja pruunide laikudega.

Haiguse levik

Haigete seemnete kaudu kandub haigustekitaja üle järgmisse kasvuhooaega, taimejäänustel säilib see kuivades oludes, kui lagunemist ei toimu. Kasvuperioodil levib haiguslaikudelt eostega tuule ja vihmapiiskadega. Tavaliselt avaldub jahedatel niisketel suvedel.

Vältimine ja tõrje

Kõige tähtsam on haigusvaba seeme. Kasvatage haiguskindlamaid sorte. Külvikorras pidage vähemalt 4-aastast vahet, taimejäänused kaevake mulda.

Herne närbumistõbi (Fusarium oxysporum)

Haigustunnused

Kahjustab hernest, aed- ja põlduba, vikki. Avaldub juuremädanikuna, või täiskasvanud taimede närbumisena. Juurtel ja juurekaelal, varre alumisel osal tumepruunid mädanevad laigud. Taimed närtsivad, lehed kolletuvad, juurekael mädaneb ja taimed kuivavad aeglaselt. Juurte ja varre läbilõikes on näha pruunistunud juhtkimbud. Niiske ilmaga on juurekaelal valge seeneniidistiku kirme. Haigus lööbib koldeliselt.

Haiguse levik

Haiguse levikuks on soodne õhutemperatuur vahemikus +19°C– +23°C ja õhuniiskus ca 50 %. Vähem haigestuvad varased külvid. Haigusetekitajad on mullaseened, mis talvituvad taimejäänustel, püsivad mullas 4–5 aastat või enamgi. Ka seemned võivad olla nakatunud. Esineb rohkem niiskel kevadel ja kuival suvel. Vähem haigestuvad varajased, rohkem hilised ja liiga sügavale külvatud külvid. Juuremädanik esineb jaheda ja niiske, närbumisvorm sooja ja kuiva ilma korral.

Vältimine ja tõrje

Kasvatage haiguskindlamaid sorte. Külvake optimaalsel ajal 4–6 cm sügavusele. Külvide äestamine, et vältida mullakoorikut. Pidada kinni viljavaheldusest, külvikorras kasvatage hernest iga 4–6 aasta järel. Taimejäänused tuleks eemaldada ja hävitada. Seemne puhtimine.

Valgemädanik (Sclerotinia sclerotiorum)

Haigustunnused

Esmalt kolletuvad lehed, hiljem kuivab kogu taim. Juurekaelale ja juurtele tekib valge vatitaoline hallitus, mille all on pehme mädanik. Taimedel on kahjustus näha kasvuhooaja lõpupoole varrealusel valge hallituse ja mustade seenemügaratena. Seene põhjustatud vesine mädanik lagundab taime peajuure. Lisaks hernele nakatuvad ühe- ja mitmeaastased liblikõielised, ristõielised kultuurid, ka raps. Kõik liblikõielised ja ristõielised umbrohud on nakkuse levitajateks.

Haiguse levik

Haigustekitaja on väga tavaline ja ohtlik mullas elav seen, mida on sageli näha pärast kultuuri koristamist. Haigus levib jahedas niiskes mullas +10°C – 24 °C juures, soe muld üle 25 °C seene levikut enam ei soodusta. Haigus püsib mullas seenemügaratena mitmeid aastaid.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlaid sorte ei ole. Hoiduge külvikorras vastuvõtlike kultuuride kasvatamisest vähemalt 3 aastal. Nakatunud taimed koguge kokku ja hävitage, et vältida seenemügarate teket mullas. Umbrohutõrje on oluline terve külvikorra vältel.

Viirushaigused

Viirushaigused PEMV (Pea enation mosaic enamovirus), BLRV (Bean leaf-roll luteovirus), PSV (Pea streak carlavirus)  ja BYMV (Bean yellow mosaic potyvirus) levivad lehetäidega taimelt taimele.

PEBV (Pea enation mosaic enamovirus) levib mullas elavate nematoodidega (Trichodorus spp).

PSMV (Pea seedborne mosaic virus) levib nakatunud seemnega.

Haigustunnused

Viirushaigused põhjustavad lehtede kimardumist, heledaid või kollased laike taimeosadel, taimed ei vilju, on ebanormaalse kujuga. Herne viirushaigused ei ole Eestis veel tõsiseks probleemiks.

Vältimine ja tõrje

Viirushaigusi ei ole võimalik keemiliste taimekaitsevahenditega tõrjuda. Viirushaiged taimed ja seemned  tuleb hävitada. Nakkuse ärahoidmiseks kasutada ainult kontrollitud, tervet ja puhast külviseemet, kasvatada hernest teistest liblikõieliste kultuuride põldudest eemal, pidada kinni viljavaheldusest. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid lehetäisid ja ripslasi.

Herne ja oa kahjurid

Herne lehetäi (Acyrthosiphon pisum)

Tunnused

Herne-lehetäi on üsna suur, tema keha võib täiskasvanult olla kuni 4 mm pikk, heleroheline. Tiivuline emane on värvuselt tumedam ja veidi suurem. Isased lehetäid on väiksemad, kuni 2,5 mm pikad ja tiivutud. Vastsed sarnanevad valmikutega, kuid on väiksemad.

Suvel paljunevad partenogeneetiliselt nagu enamik lehetäisid. Iga emase järglaskond on 4-12 emast vastset, kokku umbes sada vastset. need arenevad täiskasvanuks 7-10 päevaga. Täiskasvanu eluiga on umbes 30 päeva. Sügisel muneb üks emane 10–18 talvituma jäävat muna. Talvituvad mitmeaastastel liblikõielistel.

Kahjustus

Herne-lehetäi kahjustab nii ühe- kui ka mitmeaastaseid liblikõielisi, eelistades kultuuridest hernest. Nii valmikud kui ka vastsed toituvad taime ülemises mahlakamas osas. Mahla imemise tagajärjel taimede kasv kängub, lehed ja noored võrsed keerduvad, kauna algmed arenevad ebanormaalselt. Suviste põlvkondade areng on väga kiire, vastsejärk vältab kaheksa kuni kümme päeva. Kahjur levib igal aastal, kuid kahjustus on suurem soojadel suvedel. Lehetäid on viirushaiguste edasikandjad. Herne viirushaigused ei ole siiani Eestis veel tõsiseks probleemiks.

Vältimine ja tõrje

Lehetäidest hoidumiseks on hea külvata vara, kasvatada kiire algarenguga sorte ning külvata herned võimalikult kaugele mitmeaastaste liblikõieliste põllust. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid nagu näiteks lehetäisid. Kasvu ajal tehke keemilist tõrjet esimeste täikolooniate ilmumisel, kahjuri massilisel esinemisel korrake pritsimist seitsme kuni kümne päeva pärast.

Oa lehetäi (Aphis fabae)

Tunnused

Tiivutud isendid on 2,3–2,7 mm pikad mustad, roheka või pruunika varjundiga, tuhmid. Tiivulised on sama suured ja sama värvi, kuid läikivad. Vastsed sarnanevad valmikutega, kuid on väiksemad ja heledamad. Munad on algul heledad, hiljem muutuvad mustaks. Kevadel elavad talveperemeestaimedel, suvised põlvkonnad elavad oal, peedil ja paljudel umbrohtudel. Sügisel arenevad tiibadega isendid, kes rajavad viimase muneva põlvkonna. Talvituvad munadena puudel ja põõsastel.

Kahjustus

Oa-lehetäi kahjustab peamiselt põlduba, vähem peeti jt. Igas liikuvas arengujärgus toituvad nad taime ülemises osas. Kahjustuse tagajärjel taimed känguvad, suure kahjustuse korral isegi kuivavad. Oma elutegevuse käigus levitavad lehetäid šokolaadilaiksust. Kahjustus võib ulatuda isegi kuni 60–70%-ni.

Vältimine ja tõrje

Külvake varakult, kasvatage kiire algarenguga sorte, tehke oapõld võimalikult kaugele mitmeaastastest liblikõielistest. Kasvuaegse keemilise tõrje aeg on esimeste täikolooniate ilmumisel. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid nagu nt lehetäisid.

Herneripslased (Kakothrips pisivorus)

Tunnused

Täiskasvanult on valmikud 2…3 mm pikad tumepruunid kahe paari tiibadega putukad. Vastsed on kollakat värvi ja tiivutud. Emased munevad herne õiepungadesse või lehtedele. Täiskasvanud isendid talvituvad mullas. Mitu põlvkonda aastas.

Kahjustus

Herneripslased kahjustavad nii ühe- kui ka mitmeaastaseid liblikõielisi. Kahjur levib igal aastal, kuid kahjustus on suurem soojadel suvedel. Kahjustavad nii valmikud kui vastsed. Taimemahla imemisel tekkivad kaunaalgetele hõbedased laigud, kaunad kõverduvad. Ripslased on ka viirushaiguste edasikandjateks. Herne viirushaigused ei ole siiani Eestis veel tõsiseks probleemiks.

Vältimine ja tõrje

Tähtis on kinni pidada viljavaheldusest; varane külv ja korralik mullaharimine aitavad hävitada talvitunud isendeid. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid nagu nt ripslaseid. Õiepungade moodustamise ajal võib taimi pritsida insektitsiididega. Ripslase ja hernemähkuri keemilise tõrje võib teha koos.

Hernekärsakad (Sitona spp.)

Valmikud rohekashallid lühikese jämeda kärsakuga 3-5 mm pikkused mardikad. Kattetiibadel korrapäratud heledad ja tumedad laigud. Munad algul kollakasvalged, hiljem mustad. Vastsed on 4-5 mm pikkused, valkjaskollased, pruunika peaga, kõverdunud kehaga vageltõugud. Viljakus  20…360 muna. Nukkuvad mullas. Noored kärsakad talvituvad mulla pealmises kihis või taimejäänuste all. Üks põlvkond aastas.

Kui õhutemperatuur tõuseb 3-5 ºC-ni, alustavad kärsakad talvitumiskohtadest liikumist. Õhutemperatuuri tõustes 7-8 ºC-ni, hakkavad valmikud toituma hernestel, ubadel ja teistel liblikõielistel taimedel. Munad munetakse taimede lähedale mullapinnale või alumistele lehtedele, kust mõned maha kukuvad. Vastsed kooruvad umbes kahe nädala pärast. Vageltõugud toituvad kaunviljade juuremügaratest ligikaudu kuu aega ning seejärel nukkuvad mullas. Noormardikad väljuvad juunis juulis ning toituvad mitmesugustel taimedel ning alles sügisel otsivad endale sobiva talvitumispaiga.

Kahjustus

Kahjurid on levinud kõikidel liblikõielistel kultuuridel nagu hernes, uba, lutsern jt. Majanduslikku kahju teevad kärsakad, kes närivad liblikõieliste leheservadesse väikesi kaarjaid täkkeid. Kahjustus on ohtlik tõusmete faasis põuaste ilmade korral või muudes ebasoodsates oludes, kui taimede areng on pidurdatud. Kuumal kevadel võib kahjustuse ulatus küündida 60–80%-ni, tavaliselt 10–20%. Vageltõukude kahjustust on raske hinnata. Vageltõukude kahjustust meil seni pole majanduslikult oluliseks peetud, kuid hernekasvatuse laienedes võib kahjustus olla üsna märkimisväärne. Mujal maailmas loetakse vastsete kahjustust isegi olulisemaks valmikute kahjustusest.

Vältimine ja tõrje

Hävitage koristusjäätmed ja umbrohud, tehke sügiskündi. Vältige hernepõllu rajamist teiste liblikõieliste põldude lähedusse. Kevadel kasutage varajast külvi koos õige agrotehnikaga. Oluline on soodustada taimede kiiret algkasvu, kuna kahjustab taimi varajases faasis. Vanemaid taimi pole mõtet kahjurite vastu pritsida, kuna sel ajal ei tee nad enam olulist kahju.

Tõrjekriteerium: Kui tõusmete faasis, kärsakate ilmumisel, on neid vähemalt 10 tk/m².

Hernemähkur (Cydia nigricana)

Tunnused

Liblikate esitiivad on hallikaspruunid, tagatiivad kollakasvalged. Tiibade siruulatus 13–17 mm, munad kollakad. Nukud on kollakaspruunid. Kevadel nukkuvad, liblikate väljalend langeb kokku herne õitsemisega. Liiga kõrged temperatuurid ei ole lendluseks meelepärased, katsete põhjal on 28 °C ja kõrgemate temperatuuride korral täheldatud liblikate suremuse suurenemist. Masslendluse aeg on enamasti juuli esimesel poolel, kuid võib olenevalt ilmastikutingimustest toimuda ka varem või hiljem (maist augustini). Liblikad lendlevad õhtuti, munevad taime ülemistele lehtedele, õievarrele, kauna algmetele enamasti ühekaupa. Üks emane muneb kuni 300 muna. Röövikud on täiskasvanult kuni 10 mm pikad, helerohelised, ülapoolel selgelt märgatavate mustade täppidega. Viimase kasvujärgu röövikud talvituvad tihedas kookonis 5–10 cm sügavusel mullas. Aastas on üks põlvkond.

Kahjustus

Eestis laialt levinud, üks enim hernest kahjustavatest kahjuritest. Levik on suurem piirkondades, kus hernest on varem kasvatatud, samuti sobivatel ilmastikutingimustel. Kahjustajaks on liblika röövikud. Varsti pärast koorumist närivad röövikud end kauna sisse, kus toituvad teradest. Tavaliselt on ühes kaunas 1–3 röövikut. Kahjustuse tulemusena halveneb seemne kvaliteet ja idanemine.

Vältimine ja tõrje

Teades, et munemine on enamasti juunis-juulis, on võimalik tõsiseid kahjustusi vältida. Valige külviaeg nii, et herned sel kriitilisel perioodil ei õitse ega moodusta kaunu. Kui aga hernest on aastaid kasvatatud lähestikku asuvatel põldudel, siis neist meetmest ei piisa ja tuleb teha keemilist tõrjet. Samuti võib põhjalik mullaharimine aidata vähendada kahjurite hulka. Kõige olulisem on õige pritsimisaeg. Kõigepealt määrake liblikate maksimaalse lendluse aeg kas õhtuste vaatlustega või feromoonpüünistega, mis on kindlam viis. Optimaalne pritsimisaeg on siis, kui võimalikult palju isendeid on munadest koorunud, kuid ei ole veel jõudnud kauna siseneda.

Tõrjekriteerium: hernepõldu pannakse 1 feromoonpüünis kolme hektari kohta ja püünisesse tuleb ööpäeva kohta 5–10 liblikat, siis on lendlus küllalt tugev ja tuleks pritsida.

Herne teramardikas (Bruchus pisorum)

Tunnused

Valmikud on 6-7 mm pikkused mustad mardikad, kattetiivad ei kata kogu tagakeha. Munevad ühele õiealgele 30-40 muna. Tõugud nukkuvad teras, samas kooruvad noormardikad. Noormardikad talvituvad teras, harva põllul.

Mardikad toituvad kevadel umbrohtudel, hernetaimedele siirduvad õiepungade moodustumise järel. Munadest koorunud tõugud tungivad läbi kauna seina ja hakkavad teri sööma. Ühes teras on ainult üks tõuk.

Kahjustus

Kahjustab tõuk, kes sööb käigu tera sisse, kuid jätab seemnekesta läbi närimata. Nukkub seemnes ning valmik närib end ümmarguse ava kaudu seemnest välja. Nii vastsed kui valmikud toituvad seemnetest. Valmikute poolt kahjustatud seemnetel on väikesed augukesed, vastsed põhjustavad suuermaid 2,5-5,0 mm diameetriga auke seemnetes. Selline seeme ei idane ja on toiduks ning külviseemneks kõlbmatu. Tera lähemal vaatlemisel võime näha heledamat ümmargust laiku koorel, mille purustamisel tuleb mardikas nähtavale.

Vältimine ja tõrje

Meie külmad talved hävitavad teramardikaid, pehme talve korral võivad levida ka Eestis, seetõttu võib üksikutel aastatel esineda. Mardikate avastamisel tuleb seemnematerjal töödelda fumigandiga. Seemet võib ka kuumutada 55 °C juures 15 minutit. Mardikate kindlaks tegemiseks võib leotada seemneid öö läbi vees. Seemned lähevad lõhki ning kahjurite esinemisel võib leida veest nii vastseid kui nukke. See hoiab ära seemnete purustamisel kahjuri hävitamise, mille puhul tuvastamine võib olla raskendatud. Oluline on õigeaegne koristamine, kuivatamine ning sorteerimine. Oluline on  hävitada sügisel umbrohud ning herne varis. Künd pärast koristust võib viia mardikad koos seemnega sügavamale mullakihti, kus nad hukkuvad.

Oa teramardikas (Bruchus rufimanus)

Tunnused

Bruchus rufimanus esineb kogu Euroopas. Valmikud on 3,5-4,5 mm pikkused mustjad mardikad, kattetiivad hallikaspruunid valgete tähnidega ja ei kata kogu tagakeha. Tundlad on alusel oranzikad, esijalad punakad, keskmised jalad aga mustad. Täiskasvanud on päevasel ajal äärmiselt liikuvad ja öösiti ja varahommikul varjuvad õite ja noorte lehtede vahele. Munevad noortele 2-5 cm pikkustele kaunadele. Vastsed arenevad kasvavas teras, kaunas. Tõugud nukkuvad teras, samas kooruvad noormardikad. Noormardikad talvituvad teras, kui põllul.

Bioloogia

Mardikad toituvad kevadel liblikõielistel kultuuridel õietolmust ja nektarist, seejärel siirduvad põldoale. Täiskasvanud rändavad õitsevatele ubadele suve alguses, kui temperatuur jõuab maksimaalselt 17–20 ° C-ni päevas. Putukad on aktiivsed, kui temperatuur tõuseb üle 20 °C, üle 25 °C temperatuur on nende arenguks väga soodne, samas alla 15 °C temperatuur ja märg ilm limiteerib nende liikuvust. Viljastatud emased munevad ühekaupa või väikeste gruppidena noortele kaunadele. Vihm, tuul ja alla 20 °C temperatuur hoiab tagasi munemisprotsessi. Munad munetakse taime madalamatele osadele. Mardikad eelistavad muneda 2-5 cm pikkustele kaunadele, kuid munevad ka suurematele. Munad on väikesed 0,1 mm pikkused, sigari kujulised, kollakasvalged.

Emane muneb 50 ja 100 muna vahel. Vihm võib suurendada munade suremust. Vastsed kooruvad umbes 10 päeva pärast (sõltuvalt temperatuurist 1-3 nädalat).

Kahjustus

Munadest koorunud tõugud tungivad läbi kauna seina ja arenevad seemnetes. Ühes seemnes võib areneda kaks kuni kolm vastset. Vastsed on kaitstud nii keemilise kui bioloogilise tõrje eest. Vastse areng kestab kuni 3 kuud. Enne nukkuma minekut lõikab vastne ümmarguse korgi. Nukuperiood kestab umbes 10 päeva, seejärel väljuvad valmikud seemnetest. Kuna paaritumine ja munaperiood võtab aega paar nädalat, võivad täiskasvanud mardikad väljuda seemnetest nii enne kui pärast koristust. 1 põlvkond aastas.

Kuigi oa-teramardikas ei mõjuta oluliselt põldoa saagikust, muudab see seemnete kaubanduslikku välimust ja idanemisomadusi. Idupoolset osa kahjur sageli ei puutu, nii võib ka idanevus sellistel auklikel seemnetel olla küllalt hea. Sageli tuuaksegi see kahjur põllule Lõuna-Euroopast külviseemnetega.

Toiduoaks selline auklik seeme enam ei kõlba, küll aga loomasöödaks. Lisaks on kahjustatud seemned vastuvõtlikud haigustele, eelkõige rooste ja juurehaigustele. Seda aga kartma ei pea, et oa-teramardikad laos edasi kahjustaks, küll aga võivad nad erineval ajal teradest välja tulla, eriti kui kuivatamisel kasutati madalat temperatuuri ning seemnetes olevad mardikad jäid ellu, nii võivad nad jääda vastse või nuku diapausi (füsioloogiline puhkeseisund, ebasoodsate tingimuste üleelamiseks) kuni külvini.

Probleem on ka põldoa turustamisel, kuna elusate putukatega seemneid pole lubatud eksportida.

Vältimine ja tõrje

Meie külmad talved hävitavad teramardikaid, pehme talve korral võivad levida ka Eestis. Suurim risk kahjustusteks, kui uued oa põllud rajatakse eelmise aasta põldude lähedusse. Samuti on põllu servad suurema kahjustusega. Lisaks suurendavad ladude läheduses olevad põllud oa-teramardikate riski. Kuna vastsed arenevad seemnetes, mida kaitsevad kaunad on nad sel perioodil kaitstud keemilise tõrje eest. Oa-teramardikad on kõige haavatavamad täiskasvanu staadiumis, seetõttu enamus kontrolli meetmeid kas põllul või hoidlas.

Kasvuaegne tõrje põllul

Tavaliselt kasvatatavatel Euroopa sortidel pole teada resistentseid sorte. Põllukultuuride kahjurite tõrje on osutunud väga raskeks. Kui munad on munetud, on vastsed kaitstud ja insektitsiididega tõrje on keeruline.

Täiskasvanute mardikate tõrje munemiseelsel perioodil on osaline edu, kuid munemise vältimiseks on pritsimise ajastus väga oluline See saavutatakse kõige paremini siis, kui 5–6 õisikut  taimel arenenud ja kauna moodustumise märke pole näha. Nakatumise vältimiseks soovitatakse teist pritsimist 7–10 päeva hiljem. Liiga varajane (enne õitsemist) ja liiga hiline (peale kogu taime õitsemist) pritsimine ei pruugi efekti anda.

Tõrje laoruumides

Kuigi hoiukohtades kasutatud meetmed ei vähenda kahjustatud seemnete osakaalu, piiravad need väljuvate putukate arvukust  ja sellega seoses survet järgmiseks aastaks. Sellised meetmed on ladustamisel eriti tõhusad, kuna suur osa oa-teramardikatest pole veel seemnetest väljunud ning alles arenevad seal. Seetõttu võiks parimate kontrollimeetmete jaoks soovitada varajast sorti.

Seemnete töötlus sooja õhuga (temperatuuril 50–70 °C, olenevalt kestusest) tapab seemnetes areneva oa-teramardika, samal ajal vähendab seemnete veesisaldust. Kuid soojus võib vähendada seemnete idanemist, mis on seemneturu jaoks problemaatiline. Samuti tuleb arvestada, et liiga kõrgete temperatuuride mõjul võib kannatada visuaalselt seemnete välimus ning valk võib laguneda, mis võib osutuda probleemiks seemne müügil.

Mardikate avastamisel hoidlas saab nende vastu kasutada nii insektitsiide kui fumigante. Fumigeerimine nõuab tihedalt suletud hoiuruumi ning seda võivad teha vaid vastava litsentsiga töötlejad. Hoiuruumi sulgemisega saaks uutest seemnetest väljunud mardikate põgenemist talvitumiskohtadesse takistada ning kahjurite survet kultuurile vähendada. Lisaks võimaldab kahe aasta pikkune hoiustamine kõikidel arenevatel oa-terakärsakatel enne külvi seemnetest väljuda ning sellega vältida saastunud seemnete külvamist põllule.

Integreeritud taimekaitsejuhendid

• Põldherne integreeritud taimekaitse juhend

• Põldoa integreeritud taimekaitse juhend

   

Autor: Tiiu Annuk, märts 2023