Teravili on inimese üks tähtsamaid toiduaineid, väärtuslik loomasööt ja tooraine tööstusele.

Täistera sisaldab peaaegu kõiki eluks vajalikke toitaineid: süsivesikuid (60…70%), valku (7…14%), rasva (2…5%), vitamiine (eelkõige B1- ja E-vitamiin) ning mineraalaineid. Tähtsad on ka kiudained (2…10%), mis soodustavad normaalset seedimist.

Teraviljakasvatuse peamiseks eesmärgiks on alati ja kõikjal inimtoit. Eesti asub piirkonnas, kus sademeid on teraviljade kasvatamiseks enamasti piisavalt.

Teraviljakasvatuse edukus ei sõltu ainult ettevõttesse muretsetud tehnikast, varutud väetistest ja taimekaitsevahenditest. Oluline on tunda oma põldu, teada kohalikke kliimaolusid ning osata arvestada taimeliikide ja sortide vajadustega. See on eelduseks asjatundlikule sordivalikule, tööde õigeaegsele tegemisele ja sobivate tehnoloogiate valikule, mis omakorda loob võimaluse olla oma tegevuses edukas.

Tera ehitus

Teraviljade viljaks on üheseemneline sulgvili – tera, mis on tihedalt kaetud seemnekesta ja viljakestaga (kestad moodustavad tera massist 8…10%). Kaeral ja odral on terad sõkaldega kokku kasvanud – sõkalteralised, nisul ja rukkil langevad terad vilja valmimisel sõkalde vahelt välja – paljasteralised.

Idu (moodustab 2…3% tera massist) asub tera alusel selgmisel poolel ja koosneb idujuurest, iduvarrest ja idupungast, mis omakorda on kaetud sinka e. koleoptüüliga (kaitseb idupunga tärkamisel). Idu ja toitekoe (endospermi) vahel paiknevat rakukihti nimetatakse kilbikeseks, mille ülesanne on idanemisel endospermi varuained muuta idule kättesaadavateks toitaineteks. Endosperm e. toitekude (80…90% tera massist) sisaldab idanemiseks vajalikke varuaineid.

Liigitamine

Suviteraviljad

Suviteraviljad on üheaastased kultuurid; kasvuperiood (ööpäevakeskmine temperatuur üle +5 oC) 80…120 päeva. Teraviljadel on kasvu alguses vajalik läbida jarovisatsioonistaadium (vernalisatsioon), mil moodustuvad peaalgmed. Suviviljad läbivad selle perioodi +10…+12 o C juures 7…14 päeva  jooksul.

Taliteraviljad

Taliteraviljad on üheaastased talvituvad kultuurid; kasvuperiood (ööpäevakeskmine temperatuur üle +5 oC) 170…210 päeva, kogu elutsükkel 270…360 päeva. Taliteraviljasid kasvatatakse Eestis ~20% teraviljade kasvupinnast. Enamlevinumad on nisu ja rukis, väiksemal pinnal kasvatatakse tritikalet ja otra.

Taliteraviljade vastupidavus talvetingimustele oleneb eelkõige sordist ja talvitumisele mineku seisundist. Vastupidavus talvetingimustele kujuneb välja sügisel. Karastumine kulgeb edukalt päikesepaisteliste kargete (temperatuur langeb umbes kahe nädala jooksul aeglaselt alla 0 oC) ilmadega. Talvekindlust aitavad tõsta õige külviaja valik (taime jõudmine võrsumisfaasi) ja piisav taimetoitelementide (eeskätt kaalium ja fosfor, ka lämmastik) olemasolu mullas.

Teraviljadel on kasvu alguses vajalik läbida jarovisatsioonistaadium (vernalisatsioon), mil moodustuvad peaalgmed. Taliviljad vajavad selle perioodi läbimiseks madalaid (alla +5 oC) temperatuure 30…70 päeva jooksul.

Talveperioodil võivad taimed hukkuda külmumise, haudumise, vettimise ja külmakergituse tagajärjel. Kahjustatud taimed on nõrgad ning langevad kergesti lumiseene ja teiste parasiitseente ohvriks.

Külmumise eest kaitseb taimi lumikate (lumi on halb soojusjuht). Külmumist võib esineda olukorras kus taimede vastupidavus on nõrgenenud (talvised sulad, millele järgneb kiire temperatuuri langus) ja taimed ei ole jõudnud uuesti karastuda. Külma tagajärjel tekivad taimes jääkristallid, mille tagajärjel rakud veetustuvad; esialgu on kahjustatud taimed normaalse välimusega kuid pärast sulamist hukkuvad. Külmakahjustusi võib esineda reljeefi kõrgematel osadel, kust tuul lume ära puhub.

Haudumine tekib siis kui lumi tuleb sulale maale. Taimed asuvad pimedas ja soojas, fotosünteesi ei toimu kuid hingamine on intensiivne. Tagavaratoitaineid jätkub taimedel 2…3 kuuks;  kevadeks kasutatakse varuained ära, orased tulevad lume alt nõrkadena ja lõplikult kahjustab taime kevadine temperatuuride vaheldumine. Haudumine koos lumiseenekahjustusega on meil tavalisemaks taimede hukkumise põhjuseks. Haudumise kahjuliku mõju vähendamiseks on võimalus kohevat lund rullida. Kevadise kasvu alguses võiks taimede tugevdamiseks anda lämmastikväetist ja oraseid äestada.

Vettimist põhjustab sulavete kogunemine reljeefi madalamatesse osadesse. Taimed hukkuvad õhuhapniku puuduse tagajärjel. Orases toimub vee all anaeroobne hingamine, mis põhjustab ainevahetuse jääkproduktide kogunemise rakkudesse ja taimede hävimise. Vettimist talub halvemini rukis. Säilinud taimede seisundit aitab parandada kevadise kasvu alguses antud lämmastikväetis ja orase äestamine.

Külmakergitust võib esineda peamiselt varakevadel kui mulla pealmine kiht vaheldumisi külmub ja sulab. Külmudes muld paisub, kerkib koos taimedega ja rebib juured katki. Külmakergituse mõju aitab vähendada orase rullimine rihvelrullidega.

Kasvufaasid

Teraviljade kasv ja areng on omavahel tihedalt seotud protsessid. Kasvamise all mõistetakse taimede vegetatiivse massi suurenemist idanemisest loomiseni. Igas kasvufaasis toimuvad organite kvalitatiivsed muutused – taime areng. Faaside kestus ja kvaliteet sõltub taimede pärilikest omadustest ja väliskeskkonna tingimustest.

Teraviljataimedega toimuvad muutused (fenoloogilised arengustaadiumid) võib jagada vahemikku 1…100 (Eucarpia skaala, kasutusel alates 1979).

Makrostaadium 0: Idanemine

• 00 Kuiv seeme
• 01 Seemnete pundumise algus
• 03 Pundumise lõpp
• 05 Idujuur seemnest väljunud
• 07 Singas (koleoptiil) seemnest väljunud
• 09 Idanemine: singas tungib mullapinnale, leht sinka tipul nähtav

Makrostaadium 1: Lehe areng

• 10 Esimene leht sinkast väljunud
• 11 Esimese lehe staadium: esimene leht avanenud, teise lehe tipp nähtav
• 12 Teise lehe staadium: teine leht avanenud, kolmanda lehe tipp nähtav
• 13 Kolmanda lehe staadium: kolmas leht avanenud, neljanda lehe tipp nähtav
  Staadiumid järgnevad kuni…
• 19 Üheksa ja enam lehte avanenud
  Võrsumine võib järgneda staadiumile 13; sellisel juhul järgneb kohe staadium 21

Makrotasand 2: Võrsumine

• 21 Esimene kõrvalvõrse nähtav: võrsumise algus
• 22 Teine kõrvalvõrse nähtav
• 23 Kolmas kõrvalvõrse nähtav
  Staadiumid järgnevad kuni…
• 29 Üheksa ja enam kõrvalvõrset nähtav
  Kõrsumine võib juba varem alata; sellisel juhul järgneb kohe staadium 30

Makrostaadium 3: Kõrsumine

• 30 Kõrsumise algus: peavõrse ja kõrvalvõrse tugevasti püsti ajanud, alustavad sirgu ajamist. Pea asub võrsumissõlmest vähemalt 1 cm kaugusel
• 31 Esimese sõlme staadium: esimene sõlm mullapinnal märgatav, vähemalt 1cm kaugusel võrsumissõlmest
• 32 Teise sõlme staadium: teine sõlm märgatav, vähemalt 2 cm kaugusel esimesest sõlmest
• 33 Kolmanda sõlme staadium: kolmas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel teisest sõlmest
• 34 Neljanda sõlme staadium: neljas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel kolmandast sõlmest
• 37 Viimase lehe (lipulehe) ilmumine; viimane leht veel rullunud
• 39 Keelekese staadium: lipulehe keeleke nähtav

Makrostaadium 4: Viljatupe paisumine

• 41 Viljatupp pikenenud
• 43 Pea/pööris on kõrres ülespoole liikunud, viljatupp hakkab avanema
• 45 Viljatupp paisunud (lipulehe lehetupp)
• 47 Viljatupp avaneb
• 49 Ohete tipud: lipulehe keeleke nähtav

Makrostaadium 5: Loomine

• 51 Esimesed pähikud väljuvad lehetupest
• 55 Pea/pöörise loomise keskpaik; 1/2 peast on veel viljatupes
• 59 Pea/pöörise loomise lõpp: pea/pööris lehetupest täielikult väljunud

Makrostaadium 6: Õitsemine

• 61 Õitsemise algus: esimene tolmukas ilmub nähtavale
• 65 Õitsemise keskpaik: 50% valminud tolmukaid
• 69 Õitsemise lõpp

Makrostaadium 7: Terise moodustamine (piimküpsus)

• 71 Esimesed terised on saavutanud poole oma lõplikust suurusest. Konsistents vesine
• 73 Varajane piimküpsus
• 75 Keskmine piimküpsus: kõik terised on saavutanud oma lõpliku suuruse. Konsistents piimjas, terised veel rohelised
• 77 Hiline piimküpsus

Makrostaadium 8: Seemnete valmimine (vahaküpsus)

• 83 Varajane taigenküpsus
• 85 Taigenküpsus: konsistents veel pehme, aga kuiv. Sõrmeküünega purustav
• 87 Vahaküpsus: sõrmeküünega mittepurustav
• 89 Täisküpsus: teris on kõva, võib ainult pöidlaküünega raskelt katki murda

Makrostaadium 9: Taime suremine (täisküps)

• 92 Üleküpsus: terist pole võimalik pöidlaküünega enam murda
• 93 Terad varosevad päeva jooksul
• 97 Taim täielikult surnud, kõrred murduvad
• 99 Saak

Idanemine algab sobiva temperatuuri (+1…+3 oC; optimaalne +6…+12 oC) olemasolul vee imamisega (veevajadus seemne kuivkaalust: kaer 65%; nisu, rukis 55%; oder 45%; liblikõielised 100…120%). Fermentide (amülaas, diastaas jt) toimel muudetakse keerulised ühendid (tärklis jms.) lihtsamateks lahustuvateks ühenditeks, idule muudab toitained kättesaadavaks kilbike. Kõigepealt moodustub 3…8 idujuurt, pärast idujuurte nähtavale ilmumist alustab kasvu idupung, mis on kaitseks kaetud sinkaga (koleoptüül); mullapinnale jõudes singas praguneb ja tema kasv lakkab.

Tärkamine – idulehe (I pärislehe) mullapinnale ilmumine, toimub 5…12 päeva pärast külvi. Tärkamise kiirus oleneb temperatuurist, mulla niiskusest ja külvi sügavusest; tärkamise ajaks on ära kasutatud ~60% tera toitainetest.

Teraviljade tõusmete värvus: nisu – roheline; kaer – heledam roheline; rukis – punakas (violetne); oder  – kollakasroheline. Kaeraorasel on lehed keerdunud vastupäeva  (teistel päripäeva).

Võrsumisfaasis (algab 10…16 päeva pärast tärkamist, 3…4 lehe moodustumisel) kujunevad taimel välja võrsed ja lisajuured (narmasjuurestik). Need saavad alguse võrsumissõlmest, mis paikneb 1…2 cm sügavusel. Võrsumissõlm on kõrrelistel taimedel väga oluline organ (kui võrsumissõlm saab viga siis taim hukkub). Võrsumise lõpuks on ühest külvatud seemnest kujunenud puhmik. Iga külgvõrse alusel moodustuvad uued sõlmed, kust võivad kasvada uued võrsed. Võrsumine võib jätkuda ka kõrsumise ja loomise faasis (järelvõrsed/hilisvõrsed). Faasi lõpupoole kujuneb võrsumissõlme peal välja ka peaalge.

Võrsumine algab +5 C juures, optimaalne temperatuur on +10…15 C. Võrsumine oleneb taimeliigi ja sordi iseärasustest; külvinormist, -viisist, -ajast ja -sügavusest; toitainete ja niiskuse olemasolust mullas; temperatuurist. Oluline on produktiivvõrsumine, taliviljadel areneb välja keskmiselt 3…6 peadkandvat võrset, suviviljadel vähem (odral, kaeral  2…4; suvinisul 1…3).

Taliteraviljad võrsuvad peamiselt septembri lõpus, võrsumine võib jätkuda ka kevadel. Intensiivsemalt võrsuvad varasemad (õigeaegsed) külvid, sügisestel võrsetel moodustuvad pikad ja tihedad pead; kevadised võrsed on lühema ja peenema kõrrega, lühemate peadega ja pähikuid on vähem.

Kõrsumisel toimub varre (kõrre) moodustumine, samuti kujunevad lõplikult välja generatiivorganid. Kasvu alustab alumine sõlmevahe, samal ajal ka peaalge; taimel kujuneb välja 5…6 maapealset sõlmevahe. Optimaalne temperatuur  kõrsumisel on ~15 oC; taliviljadel algab kevadine kasv kui keskmine ööpäevane temperatuur tõuseb üle +5 oC; suviviljadel algab kõrsumine 25…35 päeva pärast võrsumise algust.

Loomisel ilmub ülemisest lehetupest ilmub nähtavale pea (pööris). Loomine algab peakõrrest, sellele järgnevad teised. Pea võib ilmuda lehetupest tipuga (oder) või küljega (nisu). Loomise ajal taimede intensiivne kasv jätkub; kui selles faasis toitaineid ja vett napib jääb saak väikeseks (piisava lämmastiku olemasolu suurendab viljakandvate pähikute arvu ja parandab saagi kvaliteeti).

Enamik teravilju õitseb 7…10 päeva pärast loomist, osad (eelkõige oder) võivad õitseda ka enne loomist või sellega üheaegselt. Selles faasis tolmukad valmivad, rukkil väljuvad tolmukapead õiest; enamasti aga lõhenevad tolmukapead enne õiest väljumist ja tolm satub sama õie emakasuudmele. Isetolmlejad teraviljad (tolmeldamine sama õie õietolmuga) on nisu, oder ja kaer; risttolmleja (tolmeldamiseks vaja võõrast õietolmu) on rukis. Soodsates tingimustes (soojad päikesepaistelised ilmad) võivad isetolmlejad ka risttolmelda. Ebasoodsad tingimused (kõrge temperatuur, põud, vihm) õitsemise ajal põhjustab õisikutes tühikuid.

Emakasuudmele sattunud tolmuterad hakkavad idanema, moodustunud tolmutorud tungivad sigimikku – toimub viljastumine. Üks spermium (isassugurakk) liitub munarakuga – areneb idu, teine spermium liitub lootekoti teistuumaga  – areneb  endosperm. Pärast  viljastumist lakkab kõrre, lehtede ja juurte kasv ning algab pea täitumine.

Valmimine algab tera moodustamisega ja jätkub selle täitumise ja küpsemisega. Valmimise võib jaotada kolme järku. Piimküpsuses toimub terade jämenemine, veesisaldus on 65…70%, faasi lõpus ~40%; tera hakkab tõmbuma valkjaks, lehed alt kolletuma, tera sisu on piimjas. Vahaküpsuses lehed kolletuvad, terad on vahataolise sisuga. Veesisalduse vähenemisel 35…40%-ni lakkab varuainete kogunemine, veesisaldus faasi lõpus 20…25%; tera on bioloogiliselt valminud. Täisküpsuses kuivavad taimed täielikult, terade veesisaldus langeb alla 20%. Faasi lõpus (7…12 päeva möödumisel) kaotavad terad sideme pähikutega ja võivad variseda (kaer) või vihmaste ilmadega hakata idanema (rukis, nisu).

Leviala

Teraviljad, eeskätt nisu ja oder, on vanimaid kultuurtaimi maailmas. On kindlaks tehtud, et nisu kasvatati praeguse Iraagi territooriumil juba 5000…6000 a. e. Kr. Ka Eesti aladel on teravili vanimaid põllumajanduskultuure, otra on siin kasvatatud juba ~4000 aastat tagasi. Pikka aega (kuni 1940. aastani) oli Eestis peamiseks teraviljaliigiks rukis, mis oli hinnatud kvaliteetse leivaviljana mitmete riikide välisturgudel praegu kasvatatakse suurimal pinnal otra.

Käesoleval ajal kasvatatakse meil teravilja ~300 000 hektaril (~50% haritavast maast), keskmine saagikus on  2…3 t/ha.

Autor: Miralda Paivel, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli taimekasvatuse õpetaja, 2017