Talitritikale

Tritikale on kaugristamisel saadud hübriid, mille emastaim on nisu (Triticum) ja isastaim rukis (Secale).  Ühendada on püütud eeskätt nisu suurt saagivõimet ja kõrget kvaliteeti ning rukki vastupidavust keskkonnatingimustele. Tritikalel on nii tali kui ka suvivormid; enamlevinud on talivormid. Talitritikale võrsub sügisel vähem kui rukis kuid intensiivsemalt nisust; tritikale talvekindlus jääb alla nii rukkile kui ka nisule.

Talitritikale kasvupind Eestis olnud 6000…8000 ha, saagikus 2,5…3,5 t/ha. Suvitritikalet viimastel aastatel meil kasvatatud ei ole; suvitritikale jaoks jäävad meie suved lühikeseks ja päikesevaeseks.

Algul kasvatati tritikalet söödaviljana, nüüdisaegseid sorte kasvatatakse ka inimtoiduks mitmete küpsetiste tegemiseks. Tritikale proteiin on oma koostiselt sarnane rukki proteiinile. Tritikales leiduv teraliim on koguselt väiksem ja tagasihoidlikuma kvaliteediga kui nisu teraliim; võimalik on teda kasutada segatuna nisujahuga (kuni 40 % tritikalejahu) ning sellisest segujahust valmistatud pätsid on nii ruumalalt kui ka sisu poolest igati vastuvõetava kvaliteediga. Tritikalejahu saab toidutööstuses kasutada nuudlite, küpsiste ja putrude valmistamisel. Toiduna on tritikalejahu kasutamine igati soovitatav, kuna tema porteiin sisaldab rohkem asendamatuid aminohappeid kui nisu proteiin.

Loomasöödana on tirikale leidnud laialdast kasutamist. Peamiseks põhjuseks on kõrge asendamatute aminohapete sisaldus (lüsiin, treoniin, fenüülalaniin jt.) ja samuti söövad koduloomad ja -linnud teda meelsasti. Erinevalt rukkist, mis on tuntud oma suhteliselt suure asendamatute aminohapete sisalduse poolest, ei põhjusta tritikale söötmine koduloomadel ja -lindudel kõhulahtisust.

Tritikale pea on tihe, tugevate ohetega.

Eesti sordilehel on 5 talitritikale sorti.

Autor: Miralda Paivel, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli taimekasvatuse õpetaja, 2017