Kõrrelised heintaimed(Poaceae ehk Gramineae) on üheiduleheliste õistaimede sugukond. On hinnatud, et taimekooslused, kus domineerivad kõrrelised, katavad umbes 20% maakera maismaast. (Vikipeedia)

Enamik kõrrelisi heintaimi kuulub väärtuslike söödataimede hulka. Õige väheste saak on niidetuna söödaks kõlbmatu (luht-kastevars, sinihelmikas). Kõrreliste heintaimede tähtsus söödakultuurina põhineb nende bioloogilis-majanduslikel omadustel, nimelt nende suurel võrsumisvõimel, heal ädalakasvul, heal söödavusel ja suurel saagivõimel.

Kõrrelised mitmeaastased heintaimed on liblikõieliste heintaimede kõrval väärtuslikumaid söödataimi. Nende kestus heintaimikus on pikem, osadel nendest on parem karjatamiskindlus kui liblikõielistel heintaimedel. Kõrreliste heintaimede puuduseks liblikõielistega võrreldes on nende madalam valgusisaldus, väiksem positiivne mõju mullaviljakusele ja suur lämmastikväetise vajadus viljelemisel mineraalmullal.

Kõrrelised on enamasti vastupidavad talvitumisele, haigustele, ebasoodsatele kasvutingimustele ja on pikema kasutuskestusega. Liblikõielised heintaimed sageli neil põhjustel hävivad. Kui liblikõielisi puhtalt kasvatada, jääb põld kohati hõredaks või tühikuliseks, annab vähe saaki ja umbrohtub. Segusse võetud kõrrelised võrsuvad ja täidavad tühjad kohad kamaras ning hoiavad ära umbrohtumise. Kõrrelised koos liblikõielistega moodustavad tihedama taimiku, seega kujuneb ka saak suuremaks.

Kõrrelised heintaimed on rohtjad, lülilise ja õõnsatest sõlmevahedest koosneva kõrrega. Õied on koondunud tihedaiks pähikuiks, eristatakse: pea, pööris või pöörispea. Kõrrelised on risttolmlejad, tuule abil.

Kõrreliste heintaimede üks silmapaistvamaid omadusi on suur võrsumisvõime, paljunemine vegetatiivselt.

Võrsumine

Kõrreliste võrsumine on rohumaal saagi kujunemise esimeseks etapiks. Võrsumissõlmed tekivad kõrrelistel algvõrse alusel, asetsevad lähestikku ja moodustavad võrsumissõlmkonna, tavaliselt 1-2 cm sügavusel mullas. Igast võrsumissõlmest kasvab kimp niitjaid juuri ja areneb lehekaenlas pung. Pungade arenemist lehistunud võrseteks nimetatakse võrsumiseks. Võrsumine algab 3-4 lehe järgus. Pungast tekkinud külgvõrse võib omakorda võrsuda. Et pea- ja külgvõrsed omakorda harunevad, siis moodustub kõrreliste puhmas, millel võib olla sadu võrseid. Talvituvad ainult lühivõrsed ja pungad. Pungad erinevad seemnetest sellepoolest, et nad pole iseseisvad, s.t. võrsumissõlmest eraldatud pungad ei arene võrseteks. Pungadest uute võrsete arenemine toimub nende varuainete arvel, mida taim kogub oma juurtesse, võsunditesse ja võrsumissõlmedesse. Pärast vanemate võrsete (kõrte) niitmist või ärasöömist algab uute võrsete kujunemine. Võrsumiseks kulutatakse palju varuaineid ja nende hulk taimes kahaneb. Uued suureks kasvanud võrsed taastavad aga hiljem peagi varuainete kogused. Kõrreliste võrsumisvõime on liikide ja sortide järgi erinev. Suure võrsumisvõime poolest paistavad silma kerahein, harilik aruhein ja karjamaa-raihein. Liigi piirides sõltub võrsumise tugevus suurel määral kasvutingimustest, eriti aga toitainetega varustatusest ja mullaniiskusest. Kõrreliste heintaimede võrsumisvõime on oluline tegur saagi kujunemisel.

Tugevasti mõjutab heintaimede võrsumist kärpimine, seejuures oleneb kärpimise mõju esmajoones taime arenemisjärgust, kärpimise kõrgusest ja sagedusest ning sellest, kus toitainevarud taimes paiknevad. Võrsumise iseloomu ja võrsete arenemise kiiruse järgi liigitatakse kõrrelised heintaimed võsundilised ja puhmikulised. Enamik meil kasvatatavatest võsundilistest heintaimedest on maa-aluste võsunditega – aasnurmikas, punane aruhein, päideroog, ohtetu püsikluste, aas-rebasesaba. Puhmikulistel heintaimedel arenevad noored võrsed võrsumissõlmkonnast enam-vähem püsti üles, mille tulemusena tekib puhmas. Kultuuris kasvatatakse enamikul juhul hõredapuhmikulisi mitmeaastaseid kõrrelisi heintaimi: harilik timut, harilik aruhein, karjamaa raihein. Punasel aruheinal on nii puhmikulise kui võsundilise võrsumisega vorme.

Mitmeaastased kõrrelised heintaimed jaotatakse külviaastase arenemise järgi suvi- ja talitüüpi heintaimedeks. Suvetüüpi heintaimed moodustavad kevadise külvi korral soodsates tingimustes õisikutega võrseid: harilik timut, aas-rebasesaba. Heintaimi rühmitatakse  peamise haljasmassi paiknemise kõrguse alusel maapinnast:

• alustaimed, moodustavad rohkelt juurmisi lehti: aasnurmikas ja punane aruhein ning

• pealisheintaimed, nende saagis on ülekaalus pikkvõrsed.

   

Kasvutingimused

Talvekindluselt on kõige paremad võsundilised heintaimed. Puhmikulistest on talvekindlamad timut ja harilik aruhein. Kestva liigniiskuse suhtes on tundlikud kõik rohumaakultuuris kasvatatavad mitmeaastased heintaimed. Teistest paremini taluvad puudulikku kuivendust päideroog, aas-rebasesaba, timut ja harilik aruhein. Põua suhtes on eriti tundlikud aas-rebasesaba ja karjamaa raihein.

Mulla suhtes ei ole kõrrelised heintaimed eriti nõudlikud. Õhurikaste mineraalmuldade kõrval kasvavad nad hästi kuivendatud ja keskmiselt kuni hästi lagunenud turvasmuldadel. Kasvamiseks eelistavad reaktsioonilt nõrgalt happelisi muldi.

Kasutusaeg, mille jooksul heintaimed on võimelised andma majanduslikult tasuvat saaki on võsundilistel kõrrelistel heintaimedel pikem.

Kõrrelistel heintaimedel on väga suur nõudlus toitainete suhtes. Eriti suur on nende reageerimise mõju lämmastikule. Kõrreliste reageerivus lämmastikväetistele on seejuures erinev. Kerahein annab küll kuivaine kõrgema kogusaagi, kuid üldiselt reageerib lämmastikule kõige paremini karjamaa-raihein. Samuti erineb heintaimede reageerivus lämmastikväetiste mitmesugustele normidele. Väiksemate normide (0-170 kg N) kasutamisel reageerivad keraheinast paremini timut, karjamaa-raihein.

Lämmastikväetiste mõjul toimuv proteiinisisalduse muutus võib kõrreliste heintaimede liikidel olla täiesti erinev. Kõrreliste heintaimede saagis hakkab tavaliselt proteiinisisaldus tunduvalt suurenema siis, kui lämmastikväetiste norm on 150-200 kg N hektarile. Kõrrelised heintaimed on võimelised kasutama kuni 500 kg lämmastikku. Seejuures võib lämmastikule hästi reageerivate liikide (kerahein, ohtetu püsikluste, karjamaa raihein) kuivaines olla toorproteiini üle 30%.

Viljelemise eripära

Kõrrelised heintaimed on liblikõielistest tunduvalt agressiivsemad: nad omastavad intensiivsemalt toitaineid, vett ning kasutavad paremini ära kasvuruumi. Eriti agressiivsed on kerahein, aasnurmikas ja ohtetu püsikluste. Kõrreliste heintaimede söödavus eriti varajastes arengujärkudes ja segukülvides on hea. Puhaskülvis jätab punase aruheina ja keraheina söödavus soovida.

Kõrreliste heintaimede puuduseks liblikõielistega võrreldes on nende madal valgusisaldus, väiksem positiivne mõju mullaviljakusele ja suur lämmastikväetiste vajadus viljelemisel mineraalmullal. Kõrreliste heintaimede kasutamisel tuleb arvestada nende arenemise iseärasusi. Puhmikulised heintaimed on kiire algarenemisega ja esimestel aastatel tiheda taimiku puhul ka saagikad, kuid lühikese püsivusega. Võsundilistel liikidel toimub rohukamara kujunemine pikaldaselt, sest nende algarenemine on enamasti aeglane. Seejuures tõuseb ka heinasaak aeglaselt.

Heintaimede optimaalne külviaeg on kevadel esimesel võimalusel, sest seemned vajavad idanemiseks rohkesti niiskust. Kui kevadine külv mingil põhjusel hilineb ja muld kuivab, võib kõrrelisi veel külvata juuli lõpul- augusti algul ning liblikõielisi juurde külvata järgmisel kevadel esimesel võimalusel, risti kõrreliste ridadega.

Rohumaade kasutusviis võib olla niidu-, karjamaatüübiline või kombineeritud. Tüüpilisteks kõrrelisteks niidul on põldtimut, ohtetu püsikluste, päideroog harilik aruhein ja kerahein. Karjamaale sobivad aas-nurmikas, punane aruhein, karjamaa-raihein ja aas-rebasesaba.

Kõrgeväärtuslike talviste rohusöötade tootmise eelduseks on rohu konveieriviisiline kasutamine, mis võimaldab valmistada erinevaid rohusöötasid maist-septembrini.

Kasutuskiiruse ja koristusaja järgi võib kõrrelised heintaimed rühmitada varavalmivateks, keskvalmivateks ja hiljavalmivateks. Varavalmivad on aas-rebasesaba ja kerahein; keskvalmivad – päideroog , roog-aruhein ja ohtetu püsikluste; hiljavalmivad – harilik aruhein ja timut. Kõrreliste heintaimede proteiinikogutoodang sõltub suuresti arengufaasist koristamise ajal. Suurim toorproteiini hektarisaak laekub enamikul liikidel (v.a. aas-rebasesaba) kõrsumisfaasi lõpul – loomisfaasi algul, mil haljasmassisaak on kõrge ja toorproteiinisisaldus kuivaines pole veel langenud allapoole zootehniliselt kriitilist piiri (14…16%).

Olenevalt liikide kasvukiirusest kevadel saab varajase I niite korral aas-rebasesaba, keraheina ja roog-aruheina niita suve jooksul 3…4 korda, ohtetut lustet, päideroogu, timutit ja harilikku aruheina 3 korda.

Kõrreliste heintaimede seemnete tootmine raskusi ei valmista.

Küll aga vajab muutmist kõrreliste liigiline struktuur, sest varajaste liikide osakaal on seni liiga väike, eriti aas-rebasesaba oma. Meie kõrreliste heintaimede seemnesaagid on ligi kaks korda madalamad võimalikust. Selle peamiseks põhjuseks on seemnekasvatuses tehtavad vead. Nimelt rajatakse seemnepõlde kattevilja alla ja umbrohtunud maale. Samuti on sageli seemnete koristusel suured koristuskaod.

Enamlevinud kõrrelised heintaimed

Harilik timut (Phleum pratense)

Harilik timut (Phleum pratense) on 20-100 cm pikkuste kõrtega tiheda, rulja, karedatömbitipulise, painutamisel sagarateks mittejaguneva pöörispeaga hõredapuhmikuline pealishein.

Timuti läbilöövus segudes on esimestel aastatel tugev, hea saagivõimega põldheinas ja niidul. Kasutuskestus 5-6 aastat ja kauemgi. Hea söödavusega ja kõrge toiteväärtusega.

Timut kasvab hästi soodsa niiskusrežiimiga saviliiv-, liivsavi- ja savimuldadel ning keskmiselt ja hästilagunenud turvasmuldadel.

Timutit ei tohiks niita kõrsumise faasis enne lipulehe ilmumist. Selles kasvufaasis on taime toitainete varud väga väikesed ning seetõttu on ädalakasv väga aeglane ning samuti võib taimik hõreneda. Timut sobib kasvatamiseks mitmeniitelistel niitudel, karjamaadel ja põldheinas.  Timut tärkab ruttu ja areneb pärast külvi kiiresti. Katteviljata külvides läheb sügiseks õitsema. Kasutusaastate kevadel alustab kasvu vara, kuid areneb aeglaselt, mistõttu õitsema hakkab alles juuli algul.

Hariliku timuti külvisenorm puhaskülvis on 10 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 54’, ’Tia’, ’Tika’.

Harilik kerahein (Dactylis glomerata)

Harilik kerahein (Dactylis glomerata) on 40-130 cm pikkuste püstiste kõrtega, hõlmjalt keraja, ainult õitsemisajal laiuva pöörisega hõredapuhmikuline pealishein.

Pika kasutuskestusega. Saagivõime on nii niidul kui ka karjamaal suur. Põldheinapõllul teda ei kasvatata. Harilik kerahein omastab eriti hästi lämmastikväetisi ja on seetõttu üks intensiivsemat kasutamist võimaldavatest liikidest. Tema läbilöövus segudes esimestel kasutusaastatel on tugev. Õigel karjatamisel on ta karjatamiskindel ja konkurentsivõimeline liik, mis võib aastakümneid rohukamaras püsida. Karjatamisel on oht, et tänu liigi väga kiirele arengule, võib osa karjamaast üle kasvada ja rohu kvaliteet ning söödavus langeda. Saagivõime on suur ning soovitav on teda kasvatada ainult domineeriva liigina. Mulla küllaldase lämmastikuvaru korral surub harilik kerahein teised liigid rohukamarast välja ja kujuneb valitsevaks. Ädalakasv on väga kiire. Õitsema hakkab juuni teisel poolel. Seeme valmib juuli teisel poolel.

Hariliku keraheina külvisenorm puhaskülvis on 20 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 220’, ’Jõgeva 242’.

Aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis)

Aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis) on 30-100 cm pikkuste kõrte, rohkete vegetatiivvõrsetega lühivõsundiline pealishein. Väga kiire arenguga kõrreline.

Kasutatakse niitude ja karjamaa seemnesegudes. Niitelisel kasutamisel võib taimikut koristada heinaks ka täisõitsemise faasis, sest ta kvaliteet ei lange nii kiiresti kui teistel kõrrelistel heintaimedel. Karjamaa segudes võimaldab alustada karjatamisega varakult, samas on teda rohkesti ka sügisel haljasmassi koosseisus. Sügisel annavad saaki vegetatiivsed lühivõrsed, millest kujunevad järgmisel aastal kevadel varakult generatiivvõrsed.  Kõige sobivamad mullad on üleujutatavad ja liikuva põhjaveega lammimullad, kus ta on suure saagivõimega, väga püsiv ning suure ädala saagiga. Ei tohi külvata kuivadele põuakartlikele aladele, õhukesed rähk- ja liivmullad ei sobi. Taim ei ole eriti nõudlik mulla õhustatuse suhtes, on külma-  ja jäätumiskindel. Kevadel alustab kasvu väga vara, areneb kiiresti ning võib õitseda juba mai keskel. Seeme valmib ebaühtlaselt  alates juuli algusest.

Aas-rebasesaba külvisenorm puhaskülvis on 14 kg/ha.

Eesti sort: ’Haljas’.

Päideroog (Phalaris arundinacea)

Päideroog  (Phalaris arundinacea) on 70-150 cm pikkuste jämedate kõrtega pikliku pöörisega kõrrelehtede rohke lühivõsundiline pealishein.

Tüüpiline niidutaim, mida kasutatakse peamiselt silokultuurina. Ta ei sobi karjatamiseks, sest ei talu tihedat kärpimist. Viimastel aastatel on kogunud populaarsust ka energiataimena. Kuigi päideroog on põuakindel, tuleks suuremate saakide saamiseks eelistada paras- ja liigniiskeid muldi kuivadele ja põuakartlikele. Päideroole sobivad hästi lagunenud turvasmullad, eriti üleujutatavad lammimullad, kus ta on püsiv ja kõrge saagivõimega. Päideroole ei sobi kuivad põuakartlikud mullad. Ta ei talu kõrget seisvat põhjavett ega huumusvaest happelist mulda. Ta on väga vastupidav jäätumisele ning põuale. Õigel ajal koristatud päideroo söödavus on hea ja toiteväärtus kõrge. Päideroogu tuleb niita loomise ajal, sest hiline niitmine annab väga koreda vähesöödava sööda.

Õitsema hakkab juuni teisel poolel. Seeme valmib alates juuli teisest dekaadist kuni lõpuni.

Päideroo külvisenorm puhaskülvis on 15 kg/ha.

Eesti sort: ’Pedja’.

Ohtetu luste (Bromus inermis)

Ohtetu luste (Bromus inermis) on 30…140 cm pikkuste püstiste kõrte ja rohkete kõrrelehtedega, suure, ühekülgse või laiuva pöörisega lühivõsundiline pealishein.

Ohtetu luste ei ole segudes esimestel aastatel valitsev, hilisematel aastatel muutub ta sobiva kasvukoha puhul dominandiks. Ohtetu luste ei sobi põldheinaks ja karjatamiseks. Pikaajalistel niitudel on ta kõrge saagivõimega. Õigeaegsel koristamisel hea söödavuse ja keskmise söödaväärtusega. Ta on väga külma- ja jäätumiskindel, vastupidav põuale ja üleujutusele. Talle sobivad soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmullad, saviliiv- ja liivsavimullad, hästi lagunenud turvasmullad ning üleujutatavad lammimullad. Halvasti sobivad õhukesed rähkmullad, liiv-, ja savimullad, turvasmullad ei sobi. Õitseb juuni viimasel ja juuli esimesel dekaadil. Seeme valmib juuli teisel ja augusti esimesel poolel.

Ohtetu luste külvisenorm puhaskülvis on 38 kg/ha.

Aasnurmikas (Poa pratensis)

Aasnurmikas (Poa pratensis) on 30-90 cm pikkuste püstiste, siledate silinderjate kõrtega võsundiline alushein.

Külvijärgne areng väga aeglane, rohukamaras annab arvestatava saagi alles 3. aastal. Saagivõime on niidul nõrk kuni keskmine, karjamaal hea kuni väga hea. Kasvatatakse ka murusegudes. Reageerib hästi lämmastikule. Maa-aluste võsundite abil levides tihendab aasnurmikas rohukamarat ja soodsates kasvutingimustes võib ta kergesti valitsevaks muutuda. Pikad juurmised lehed võivad lamanduda ja alt hallitama minna, see asjaolu mõjutab söödavust.  Kui aasnurmikas on taimikus valitsev siis taimiku söödavus väheneb.

Eelistab soodsa niiskusrežiimiga huumus- ja lubjarikkaid kasvukohti. Hästi  sobivad keskmise sügavusega rähk-, saviliiv-, ja liivsavimullad, hästi lagundunud turvasmullad ning lühiajaliselt üleujutatavad lammimullad. Nõuab mulla head õhustatust, on jäätumis- ja külmakindel ning viljakal mullal võrdlemisi põuakindel. Õitseb juuni keskel. Seeme valmib juuli esimesel ja teisel dekaadil.

Külvisenorm puhaskülvis on 13 kg/ha.

Eesti sordid: ‘Esto’, ‘Kauni’, ‘Harri’, ‘Ilo’, ‘Herbert’ ja ‘Vea’.

Sale-haguhein (Koeleria macrantha)

Sale-haguhein (Koeleria macrantha) on 20-60 pikkuste peente kõrtega tihedaid mättaid moodustav puhmikuline mitmeaastane alushein. Püstihoiduv pööris on tihe, sale ja tipu suunas ahenev. Pähikuraod koos hõberoheliste pähikutega hoiduvad õitsemise ajal laiali. Taim on püstise kasvulaadiga, rohkete pikkade juurmiste ja väheste kõrrelehtedega.

Eelistab päikesepaistelist kasvukohta ega ole nõudlik mullaviljakuse suhtes. Kuigi on talvekindel ja talub hästi üleujutust, ei sobi talle liigniisked mullad. Sale-haguhein on põuakindel ning lubjalembese taimena eelistab neutraalse reaktsiooniga liiv-, saviliiv- ja kergemaid liivsavimuldasid.

Söödaväärtuse poolest kuulub keskpäraste heintaimede hulka. Vegetatiivse levikuvõime puudumisest ja madalast kasvust tingituna ei suuda sale-haguhein mitmeliigilistes segudes võistelda tugevamakasvuliste heintaimedega. Talub karjatamist ja sobib eelkõige lambakarjamaa seemnesegusse. Sale-haguhein sobib väga hästi murude rajamiseks (külvisenorm 6 g/m2).

Eesti sordilehel on murusort ‘Ilo’.

Harilik kastehein (Agrostis capillaris)

Harilik kastehein (Agrostis capillaris) on 20-40 cm pikkuste peente püstiste ja lühikeste mullasiseste võsunditega alushein. Esineb meil ka loodusliku liigina.

Talub mitmesuguseid kasvutingimusi. Ta on iseloomulik kõrreline happelistel, huumusvaestel ja tihenenud kuivadel väetamata mineraalmuldadel paiknevatel karjamaadel või söötidel. Seega on ta kasvutingimuste suhtes vähenõudlik, talub hästi poolvarju ja põuda. Talvitumistingimustele väga vastupidav. Väetistele reageerib nõrgalt, halb söödavus. Harilik kastehein on väga dekoratiivne, mistõttu sobib eelkõige muruks.

Külvisenorm puhaskülvis on 12 kg/ha.

Eesti sordilehel on kodumaine murusort ‘Harri’.

Aruheinad

Harilik aruhein (Festuca pratensis)

Harilik aruhein (Festuca pratensis) on peente, 30-120 cm pikkuste längus kõrtega, ühekülgse, ainult õitsemisajal laiuva pöörisega, rohkete juurmiste lehtedega hõredapuhmikuline pealishein.

Karjamaal on hariliku aruheina püsivus  tagasihoidlikum kui timutil. Püsivus karjamaarohus sõltub ka väetamisest. Kõrgemal agrofoonil on ta vähem vastupidav. Tema läbilöövus segudes on tagasihoidlik. Niidul jääb kasutuskestuselt alla põldtimutile, kuid ädalakasv on rikkalikum, kuna talub paremini põuda.

Ajutine kõrge põhjavesi ja üleujutus ei kahjusta harilikku aruheina, küll aga tugev jääkiht ja pikaajaline seisev pinnavesi. Hästi kasvab harilik aruhein soodsa niiskusrežiimiga huumusrikastel muldadel. Hästi kasvab ta keskmise sügavusega rähk-, saviliiv, liivsavi- ja savimuldadel. Kuivadel, samuti ajutiselt ja alaliselt liigniisketel muldadel annab ta vaid rahuldava saagi; õhukestel rähk-, liiv- ja vähe lagunenud turvasmuldadel aga kehva saagi. Õitseb juuni viimasel dekaadil. Seeme valmib juuli teisel poolel. Sobib lammastele heina tegemiseks  paremini kui põldtimut, sest hariliku aruheina kõrred on kuivanuna pehmemad.

Hariliku aruheina külvisenorm puhaskülvis on 33 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 47’, ’Arni’.

Roog-aruhein (Festuca arundinacea)

Roog-aruhein on rohkete juurmiste lehtedega 50…150 cm pikkuste kõrtega hõredapuhmikuline pealishein. See ei ole nõudlik mullastiku suhtes, kasvab väga erinevatel mineraal- ja turvasmuldadel, kuid ei talu üleujutust. Roog-aruhein on agressiivne liik ja võib taimikust välja suruda teised parema söödavusega liigid.  Saagikuselt on võrdväärne päideroo ja ohtetu lustega. Roog-aruhein on heade tehnoloogiliste omadustega liik, sest ta ei lamandu ja lehed ei kuhtu märgatavalt isegi hilissügisel.

Roog-aruheina külvisenorm puhaskülvis on 33 kg/ha.

Punane aruhein (Festuca rubra)

Punane aruhein on 20-75 cm pikkuste, püstiste või tõusvate kõrtega võsundiline alushein. Looduslike kooslustes on ka hõredapuhmikulisi ja isegi tihedapuhmikulisi vorme. Kasutatakse ka murude rajamisel. Niitudel nõrga, karjamaadel keskmise saagivõimega. Kasutatakse kuivadele aladele lambakarjamaade rajamisel.  Suhteliselt kehva söödavusega ning madal toiteväärtusega taim. Vähem tundlik põua, mulla toitainetepuuduse, happesuse ja õhustatuse suhtes. On väga jäätumis- ja külmakindel. Õitseb juuni teisel poolel, seeme valmib juuli teisel poolel.

Külvisenorm on puhaskülvis 16 kg/ha.

Eesti sordid: ’Herbert’, ’Kauni’, Jõgeva 70’.

Lamba-aruhein (Festuca ovina)

Lamba-aruhein on kõige vähenõudlikum ja madalakasvulisem (10-40 cm) tihedapuhmikuline dekoratiivne alushein. Lehed on tumerohelised ja niitjad.

Iseloomulik on ta kuivadele looduslikele kasvukohtadele (loopealsed, nõmmed). Aeglase algarenemisega, kuid varakult õitsev. Taimik on talve- ja haigusekindel. Talub hästi suvist kuumust, põuda ja intensiivset karjatamist. Nõrga konkurentsivõimega. Sobib eelkõige murude rajamiseks põua all kannatavatele liivmuldadele.

Külvisenorm puhaskülvis on 20 kg/ha

Raiheinad

Itaalia raihein (Lolium multiflorum Lam)

Itaalia raihein (Lolium multiflorum Lam) on 30-70 cm pikkuste püstiste leherikaste kõrte, läikivate tumeroheliste lehtede ja hästiarenenud juurestikuga hõredapuhmikuline kahe- kuni kolmeaastane pealishein.

Itaalia raihein on talvetüüpi heintaim, mida kasvatatakse haljassöödaks, silo ja heina tegemiseks, tugeva juurekava ja kiire algarengu tõttu ka haljasväetiseks. Külvatakse peamiselt suve teisel poolel juuli lõpul-augusti algul. Erinevalt üheaastasest raiheinast moodustub külviaastal kõrsi vähe või üldse mitte ja rohukamar on tihedam. Sortide vahel on erinevusi, kuid talvekindlus ja püsivus on reeglina piiratud. Talvekindlus on isegi merelise kliimaga maades nõrgem kui karjamaa-raiheinal. Seetõttu külvatakse sageli 1-2-aastase kestusega rohumaadele ja haljasväetiseks. Varajase kasvu alguse tõttu kevadel, kiire ädalakasvu ning pika sügisese kasvuperioodi tulemusena on liik sageli suurema kogusaagiga kui karjamaa-raihein. Talub mõõdukat tallamist ja tinglikult sobib ka piiratud karjatamiseks. Maksimaalse saagitaseme saavutab niitelisel kasutamisel. Tulenevalt lehtede suuremast osatähtsusest saagis on rohusööda toiteväärtus kõrgem kui üheaastasel raiheinal. Sobivad viljakad, hästi õhustatud parasniisked saviliiv- ja liivsavimullad. Õhukesed ja põuakartlikud mullad ei sobi. Ei talu happelisi ning kõrge põhjavee tasemega muldi.Eesti sordilehel on kodumaine sort ‘Talvike’.

Itaalia raiheina külvisenorm puhaskülvis on 30 kg/ha.

Eesti sort: ’Talvike’.

Karjamaa-raihein (Lolium perenne)

Karjamaa-raihein on 30-70 cm pikkuste kõrgete rohkete juurmiste lehtedegahõredapuhmikuline aluskõrreline.

Väga hea söödavusega ja kõrge toiteväärtusega tüüpiline karjamaa heintaim. Kasutatakse ka murude rajamiseks. Talub sagedast ja madalat niitmist ning ädalakasv on väga hea. Lisaks karjamaal kasvatamisele sobib väga hästi lühiajalise niidu seemnesegusse, sest kõrge suhkrute sisalduse tõttu sileerub haljasmass hästi. Kasvutingimuste suhtes väga nõudlik ja seetõttu püsib rohukamaras lühikest aega – kuni 4 aastat. Talle ei sobi kuivad rähk-, turvas-, liiv- ega üleujutatavad lammimullad. Kuivas kohas intensiivistub kõrte moodustumine. Väheviljakatel muldadel karjamaa-raiheina söödavus väheneb. Antud juhul on taimedel juurmisi ja kõrrelehti vähe ning taim puitub kiiresti. Karjamaa-raihein ei talu kõrget põhjavett, happelist mulda ega kattevilja. On nõrga põua-, külma- ja jäätumiskindlusega ning vajab tugevat väetamist.

Õitseb juuni teisel poolel. Seeme valmib juuli viimasest kuni augusti esimese dekaadini.

Karjamaa-raiheina külvisenorm puhaskülvis on 30 kg/ha.

Eesti sordid: ’Raidi’, ’Raite’.

Hübriid raihein (Lolium boucheanum syn. Lolium hybridum) e. põldraihein

Hübriid raihein on saadud karjamaa raiheina ja itaalia raiheina ristamisel. Võrreldes karjamaa raiheinaga on hübriidil pikem kasvuperiood ja kõrgem produktsiooni võime. Püsivus ja talvekindlus on nõrgem kui karjamaa raiheinal, kuid parem kui itaalia raiheinal. Hübriid raiheina hinnatakse ka kõrge energia ja suhkrute sisalduse tõttu. Lehtede rohkus, hea söödavus ning varasem kasvu algus ning hilisem kasvu lõpp on päritud itaalia raiheinalt ning püsivus karjamaa raiheinalt.

Autor: Are Selge, uuendatud märts 2022 ning Argaadi Parol ja Indrek Keres, september 2014