Liblikõielised (Fabaceae) on kaheiduleheliste klassi oalaadsete seltsi kuuluv taimede sugukond.

Liblikõielised on liikide arvu poolest maailmas õistaimede seas kolmas sugukond. (Vikipeedia)

Rohumaadel on proteiinirikkamaks taimerühmaks liblikõielised, neile järgnevad rohundid ja lõpuks kõige enam levinud kõrrelised. Liblikõieliste sööt on väga maitsev ja sisaldab rohkesti proteiini, kaltsiumi- ja fosforisooli ning vitamiine.

Liblikõielisi heintaimi kasvatatakse kõige rohkem põldheinas (lisaks punasele ristikule võetakse seemnesegusse kõrrelised heintaimed nagu põld timut, harilik aruhein, karjamaa raihein jt), tavaliselt 30-50% seemnesegust. Suur osatähtsus on liblikõielistel ka lühiajaliste niitude segudes. Pikema kestusega niitudele ja karjamaadele külvatakse vähem – 15-25%, ülejäänud osa langeb kõrreliste heintaimede arvele. Looduslikel rohumaadel harilikult peamassi ei moodusta. Nad esinevad küll sageli, kuid enamasti üksikute eksemplaridena ja laiguti.

Mitmeaastastest liblikõielistest heintaimedest kasvatatakse meil punast, roosat ja valget ristikut, hübriid ja sirplutserni ning viimasel ajal ka ida-kitsehernest ja harilikku nõiahammast, ülejäänud liigid on levinud rohkem looduslikel rohumaadel nagu harilik- ja aedhiirehernes, humal-lutsern, aas-seahernes.

Liblikõielistel heintaimedel on enamasti arenenud sammasjas peajuur, millest lähtuvad tugevad külgjuured, mis omakorda harunevad niitjateks juurteks. Liblikõieliste juured tungivad üldiselt sügavamale mulda kui kõrreliste heintaimede juured, kuid liikide vahel esineb selles osas suuri erinevusi.

Lehed on liblikõielistel heintaimedel liitlehed, mis koosnevad väiksematest osadest lehekestest. Lehekeste arvu ja asetuse järgi võib liitleht olla kahetine (aasseahernes), kolmetine (ristikud ja lutsernid), viietine (nõiahammas), paarissulgas (hiirehernes) ja paaritusulgjas (esparsetil). Õied on liblikõielistel heintaimedel koondunud õisikusse. Õisik on kas nutt (ristik), kobar (enamikel) või sarikas (nõiahambal). Vili on ühe või mitmeseemneline kaun, mis on liikide järgi erineva kuju, suuruse, värvuse, karvasuse ja seemnete arvuga.

Liblikõielised heintaimed püsivad ja levivad nii vegetatiivselt kui ka seemnete abil. Võrsumislaadi järgi jaotatakse mitmeaastased liblikõielised heintaimed:

• puhmikulised, mille juurekaelast arenevad vastavalt kasvutingimustele rohkem või vähem võrseid, vegetatiivselt nad ei paljune ega levi (punane ja  roosa ristik, harilik- ja hübriidlutsern, harilik nõiahammas);
• maapealsete võsunditega taimed, mille varred on roomavad, sõlmekohtadest juurduvad, taimed levivad vegetatiivselt (valge ristik);
• maa-aluste võsunditega taimed, mis vegetatiivselt levivad maa-aluste võsundite abil (aasseahernes);
• juurvõrselised, mille juureharudel võivad tekkida pungad ja nendest maapealsed võrsed (sirplutsern, juurevõrseline hübriidlutsern).

Enamik liblikõielisi heintaimi areneb suvitaimetüübiliselt, s.o. võrsed arenevad külviaastal pikkvõrseteks ning hakkavad õitsema, kui külv on varajane ja katteviljata. Nii arenevad lutsern, varane punane ristik, roosa ristik ja nõiahammas. Talitaimetüübiliselt arenevad hiline punane ristik ja esparset. Nende võrsed peavad lühivõrsena läbima pikema perioodi madalas temperatuuris, mistõttu nad külviaastal pikkvõrseteks ei arene.

Mügarbakterid

Liblikõielistel heintaimedel, nagu kõigile liblikõielistele on iseloomulik sümbioos taimejuurtel mügaraid moodustavate õhulämmastikku siduvate bakteritega. Kui juuremügarad on olemas, siis on liblikõielised heintaimed mulla lämmastikust sõltumatud ega vaja lämmastikväetist. Arenemiseks vajavad mügarbakterid:

• neutraalset või aluselist mullareaktsiooni
• õhu juurdepääsu mulda, sest mügarbakterid on aeroobsed
• liigniiskuse puudumist
• mullas peab olema küllaldaselt fosforit, kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi. Väga suure tähtsusega on mikroelementidest molübdeen ja boor

Puudused

Puuduseks on suhteliselt nõrk talvekindlus. Liblikõielised hävivad talvel peamiselt pinnavee ja jäätumise tagajärjel. Pikaajalist vee ja jää all olemist ei kannata ükski liblikõieliste heintaimede liik. Vett halvasti läbilaskvatel muldadel hävivad lutsernid mõne aastaga, ristikud on veidi vastupidavamad. Tugevasti kahjustab liblikõielisi heintaimi kevadiste hiliste külmadega kaasnev välja kerkimine. Eriti tundlikud on noored, eelmisel aastal külvatud taimed vett halvasti läbilaskvatel muldadel.

Liblikõielistel heintaimedel on tunduvalt rohkem kahjureid kui kõrrelistel, kusjuures kahjustused on suuremad, kui liblikõielised järgnevad külvikorras üksteisele lühikese vaheaja järel. Liblikõieliste heintaimede kestust mõjutavad tugevasti kasvutingimused ja agrotehnika. Mulla liigne või vähene niiskus, liigile mittevastav reaktsioon, toitainete vähesus mullas, vead kasutusviisis, eriti liiga sagedane kärpimine või sügisel ebaõigel ajal niitmine jt. teguridvõivad kasutuskestust lühendada. Liblikõielised heintaimed on suurema veetarbega kui kõrrelised, mistõttu levivad nad niisutatavatel rohumaadel taimikus ulatuslikumalt ja püsivad kauem kui niisutamata rohumaadel. See loob soodsamad tingimused niisutatavate rohumaade lämmastikutarbe katmiseks liblikõieliste heintaimede poolt kogutud lämmastikuga.

Erinevalt kõrrelistele reageerivad liblikõielised heintaimed kevadel esimesele niitmisajale. Punasel ja roosal ristikul vähendab niitmise hilinemine alates õitsemise algusest tunduvalt taimede eluiga. Kõige kahjulikum aga on nende kestusele ja järgmise aasta saagile seemnete valmimine. Lutsernil on vastupidi: varajane niitmine enne õitsemise algust vähendab kestust ja järgmise aasta saaki. Kõige jõulisem on lutserni arenemine järgmisel aastal, kui eelmisel lasti seeme valmida.

Saagikus

Saagikus oleneb taimeliigist ja kasvutingimustest, eriti mullastiku sobivusest taimeliigile ja agrotehnikast. Meil kasvatatavad liblikõielised heintaimed reastuvad saagi suuruse järgi: hübriid lutsern, punane ristik, roosa ristik, sirplutsern, valge ristik. Liblikõieliste heintaimede toorproteiinisisaldus kuivaines on 15-25%, samal väetusfoonil kasvavatel kõrrelistel 10-15%.

Söödaväärtuselt võib meil kasvatatavad liblikõielised heintaimed õitsemise algul reastada järgmiselt: valge ristik, lutsern, punane varane ristik, punane hiline ristik, roosa ristik.

Liblikõieliste seemned idanevad ebaühtlaselt, sest seemnekesta paksus ja ehitus on erinevad. Seemnete hulgas leidub rohkesti kõvu seemneid, mille kest seemnete valmimisel vett läbi ei lase ja mis idanevad pärast kauaaegset mullas seismist. Kasvu kõrguse järgi on tüüpiline alusheintaim valge ristik, teised on pealisheinad.

Intensiivse rohumaaviljeluse tingimustes (2…4-niiteline kasutamine, vihmutamine ja mõõdukad PK-väetise normid) ei jää liblikõieliste rikaste rohumaade saagitase oluliselt väiksemaks kõrrelistest, mida väetatakse suurte mineraallämmastiku annustega. Liblikõieliste ülekaalu tagamiseks taimikus tuleb neid seemnesegusse võtta vastavalt täiskülvimäärale ning kaasliikidena on soovitav külvata kõrrelistest timutit, harilikku aruheina, karjamaa-raiheina ja aasnurmikat.

Seemnekasvatus

Liblikõielised heintaimed on putuktolmlejad, mistõttu nende seemnesaak on harilikult ebakindlam ja väiksem kui tuultolmlejatel mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel.

Seemnesaak oleneb tolmeldavate putukate, eriti mesilaste ja kimalaste rohkusest seemnepõllu läheduses, järelikult ristikuseemne kasin saak on tingitud esmajoones puudulikust tolmeldamisest ja väga suurtest seemnekadudest koristamisel. Vähese seemnesaagi üheks põhjuseks on olnud jahedad, tuulised ja sajused ilmad ristiku õitsemise ajal, mis takistavad õite tolmeldamist. Isegi soodsatel koristusaastatel saadakse paremal juhul vaid 60% bioloogilisest seemnesaagist.

Ristikuseemne kasvatamiseks valitakse võrdlemisi tasased või nõrgalt veerjad põllud. Varajase ristiku seemne saagi tõstva ja seemne valmivuse ühtlustamise võttena kasutatakse eelniitmist nuttide tekkimise ajal. Liblikõieliste heintaimede seemnesaagid on üldiselt madalad (ristikutel keskmiselt 0,6…0,9 ts ha). Õige agrotehnika kasutamise ja tolmeldamise korral võib kõigi ristikuliikide seemnesaak ületada 2 ts ha-l.

• Ristiku bioloogilise seemnesaagi suurendamiseks võib kasutada oskuslikult dresseeritud mesilaste viimist seemnepõldudele.
• Samuti lubjata tolmpõlevkivituhaga ja kasutada boorväetisi ristikuseemne põldudel.
• Kõige tõhusam võte seemnesaagi suurendamiseks on seemnepõllu õigel ajal koristamine.

Autorid: Are Selge, uuendanud märts 2022 ning Argaadi Parol ja Indrek Keres, september 2014

Enamlevinud liblikõielised heintaimed

Punane ristik (Trifolium pratense)

Punane ristik (Trifolium pratense) on püstiste või tõusvate 20-70 cm pikkuste vartega puhmikuline niidutüübiline liblikõieline  heintaim. Iseloomulik tunnus punase ristiku lehel on valge V-kujuline märgis, mis taime närbudes kaob. Leht on karvane ja lehe alumine külg ei läigi. Sammasjuur hargneb mullapinna lähedal ja juureharud tungivad kuni 1,5 m sügavuseni.

Hiline punane ristik õitseb juuni viimasest nädalast kuni juuli teise dekaadi lõpuni, varajane punane ristik juuni keskpaigast kuni juuli esimese dekaadi lõpuni. Hilise punase ristiku seeme valmib alates augusti teisest poolest, varajase punase ristiku oma augusti esimesel poolel.

Varajane punane ristik erineb hilisest esmajoones kiire kasvu poolest. Katteviljata külvi korral moodustab varajane ristik esimesel eluaastal massiliselt varsi ja õisi, samuti kattevilja alla külvatult. Nii võib varajane ristik anda esimesel aastal juba 10t haljasmassi. Hiline punane ristik on suurema võrsumisvõimega, varte arv suurem ja need on pikemad ja rohkem harunenud, mistõttu hilise ristiku saak on harilikult suurem, võrreldes varajasega.

Varajane punane ristik on veidi põuakindlam kui hiline, sest ta areneb kevadel varem ja tarbib seega paremini kevadist mullavett. Pikemavarreline hiline punane ristik lamandub lopsaka kasvu korral kergemini, kusjuures söödaväärtus alaneb (alumiste lehtede varisemise ja mädanemise tõttu) ja mehhaniseeritud koristamine raskeneb. Põllumajanduses kasutatavatest liblikõielistest kõigub punase ristiku poolt seotud lämmastiku kogus tavaliselt 60-120 kg vahel.

Punase ristiku külvisenorm puhaskülvis on 15 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 205’, ’Jõgeva 433’, ’Varte’, ’Ilte’.

Läbilöövus segudes esimesel kasutusaastal on tugev. Punane ristik on hästi söödav ja kõrge toiteväärtusega. Punase ristiku saagi kvaliteet ei lange saagikoristuse hilinemisel nii kiiresti kui teistel liblikõielistel heintaimedel. Parim koristusaeg on peale esimese õie puhkemist kuni 20% õitsemiseni.

Punase ristiku sordid jagunevad  – varajasteks  ja hilisteks ning di- ja tetraploidesteks sortideks.  Eestis kasvatatakse kaht tüüpi punast ristikut: hilist ja varajast. Punane ristik on lühiajalise kasutuskestusega. Talub hästi kattevilja. Põldheinas ja lühiajalisel niidul on hea saagivõimega. Ädalasaak sõltub suuresti sademetest.

Sobivad soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmullad, saviliiv-, liivsavi- ja savimullad ning halvasti lagunevad turvasmullad. Ei sobi õhukesed rähkmullad ja pikaajaliselt üleujutatavad lammimullad, samuti happelised liivmullad ja hästi lagunenud turvasmullad.

Roosa ristik (Trifolium hybridum)

Roosa ristik (Trifolium hybridum) on tõusvate ja punasest ristikust enamasti lühemate vartega puhmikuline pealishein. Roosa ristiku tunneb ära karvutu ja mitte läikiva lehe järgi. V-kujuline märgis lehel puudub.

Roosa ristik on samuti lühiajalise kasutuskestusega (kuni 4 aastat), hea saagiga esimesel kasutusaastal. Läbilöövus segukülvides on esimesel kasutusaastal tugev. Talub kattevilja. Roosa ristik õitseb juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Seeme valmib augusti esimesel ja teisel dekaadil. Punasest ristikust on ta halvema söödavusega (taimed mõrkja maitsega)  ja madalama toiteväärtusega. Kuid segudes söödavus paraneb. Roosa ristik on hea meetaim. Meetootmise seisukohalt ei ole soovitav roosat ristikut kasvatada lähestikku valge ristiku seemnepõlluga, sest mesilane eelistab siiski viimast.

Roosale ristikule sobivad ajutiselt liigniisked ja soodsa niiskusrežiimiga ja halvasti lagunenud turvasmullad. Niiskematel aastatel taimik lamandub kergesti. Roosa ristik lepib ka happelisema mullaga, kasvades rahuldavalt ka vee pH 4-5 juures. Ädalakasv on aeglasem kui punasel ristikul, kuid see sõltub suuresti ka esmakoristuse ajast. Varane, õienuttide moodustumise faasis ja tavalisest pisut kõrgem esimene niide soodustab ädalakasvu.

Roosa ristiku külvisenorm puhaskülvis on 9 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 2’.

Valge ristik (Trifolium repens)

Valge ristik (Trifolium repens) on pikkade, maapinnal lamavate, sõlmedest juurduvate vartega, lühikese sammasjuurega, rohkete lisajuurtega,  5-30 cm kõrgune alushein. Valge ristiku leht on ilma karvadeta ning lehe alumine külg läigib. Lehekestel on valge märgis.

Valge ristiku läbilöövus segudes on esimesel aastal väike, kuid soodsamates (niiskus) tingimustes levib ja püsib rohukamarates aastakümneid. Hea saagivõimega ainult karjamaadel, kuna mullapinnal roomavate varte tõttu võtavad saagi moodustamisest osa vaid lehed. Valge ristiku saak koosneb seega ainult kõrge toiteväärtusega lehtedest ning õienuttidest. Püstise taimiku kvaliteet ei lange järsult ka koristamisega (karjatamisega) hilinemisel.

Valge ristik on väga hea söödavusega ja väga kõrge toiteväärtusega. Õhulämmastiku hea sidumisvõime tõttu vähendab lämmastikväetiste vajadust, parandab mullaviljakust, parandab saagi kvaliteeti.

Kasutatakse ka murude seemnesegudes. Taim on väga valgusenõudlik ega talu seepärast kattevilja ega kõrget rohtu.

Valge ristik eelistab soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmuldi, saviliiv-, liivsavi ja savimuldi ning halvasti lagunenud turvasmuldi. Ei sobi pikaajalise üleujutusega lammimullad, hästi lagunenud turvasmullad, kuivad õhukesed rähkmullad ja happelised, huumusvaesed kuivad liivmullad. Valge ristiku algarenemine on aeglane. Kasutusaastatel hakkab kevadel vara kasvama. Õitseb juuni esimese dekaadi keskpaigast kuni juuli keskpaigani. Seeme valmib alates juuli lõpust augusti teise poole alguseni.

Valge ristiku külvisenorm puhaskülvis on 12 kg/ha.

Eestis aretatud sordid: ’Jõgeva 4’, ’Tooma’.

Hübriidlutsern (Medicago varia)

Hübriidlutsern (Medicago varia) on puhmikuline pealishein. Õie värvuse järgi eristatakse sinist, kirjut ja kollast hübriidlutserni.

Hübriidlutserni läbilöövus segudes on esimestel aastatel keskmine kuni tugev. Kattevilja talub halvemini kui punane ja roosa ristik. Taim on hea saagivõimega niitmisel kasutamisel. Sobivas kasvukohas ületab ta saagivõimelt, niidete arvult ja kasutuskestuselt punast ristikut. Kohalikud sordid on vastupidavamad, kuid niidete arv jääb väiksemaks kui välismaa sortidel. Karjatamisel peavad vastu ainult karjamaatüübilised  hübriidlutserni sordid.  Söödavus on hea ja toiteväärtus kõrge.

Hübriidlutsern on põuakindel, kuid alles teisel kasutusaastal. Talle sobivad ainult mittehappelised ja lubjatud mullad. Eelistab kuivavõitu või soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmuldi ning saviliiv- ja liivsavimuldi. Ei sobi turvas-, savi- ning liivmullad ja üleujutatavad lammimullad.

Hübriidlutserni külvisenorm puhaskülvis on 20 kg/ha.

Eesti sordid: ’Karlu’, ’Juurlu’.

Ida-kitsehernes (galeega, Galega orientalis)

Ida-kitsehernes (galeega, Galega orientalis) on mitmeaastane sammasjuureline, püstiste, õõnsate, ülaosas hargnevate kuni 200 cm kõrguste vartega pealishein. Lehed paaritusulgjad. Õisik sinakasvioletsete kuni valgete õitega hõre kobar.

Ida-kitsehernes areneb külviaastal aeglaselt. Kasutusaastal väga kiire arenguga liblikõieline, mis hakkab õitsema juba mai lõpul – juuni algul. Toiteväärtus on taimiku õigeaegse (varase) koristamise korral kõrge, söödavus keskmine. Söödavust vähendavad ida-kitseherne jämedad, kiiresti puituvad varred.

Taim talub hästi suvist põuda ja talvekülma. Väljaarenenud tugeva juurekavaga taimik talub vegetatsiooniperioodil kahekordset niitmist ja ühekordset ekstreemset tugevat karjatamist juhul, kui teised rohumaad ei anna ädalasaaki. Väga pika kasutuskestusega. Erinevalt teistest liblikõielistest heintaimedest ei muutu tema lehed kuivatamisel hapraks ega varise.

Ida-kitseherne külvisenorm puhaskülvis on 20 kg/ha.

Eesti sort: ’Gale’.

Harilik nõiahammas (Lotus corniculatus)

Harilik nõiahammas (Lotus corniculatus) on Eestis peamiselt looduslikel rohumaadel esinev pika kasutuseaga puhmikuline alushein. Kultuuris kasvatatakse ka erinevaid välismaasorte.   Õied kollased või oranžid, taimed õitsevad juba juuni keskel. Karjamaataimena väheneb rohu söödavus peale õitsemist. Ädal läheb suhteliselt kiiresti õitsema, enne kui kaasliigid jõuavad kasvada karjatamiseks sobivasse arengufaasi.

Sammasjuur hargneb ja ulatub kuni 150 cm sügavuseni. Taim on talvekülmale ja jäätumisele vastupidav.

Võrreldes teiste eelkirjeldatud liblikõieliste heintaimedega on harilikul nõiahambal viis eelist:

1. varred ei puitu kiiresti, mistõttu ka koristamisega hilinedes sööda kvaliteet järsult ei alane;
2. liigi proteiin lõhustub vatsa mikroobide toimel aeglaselt, mistõttu mäletsejalised tarbivad saagis sisalduvat proteiini paremini;
3. taimelehed kuivatamisel ei varise kergesti;
4. ainukesena liblikõielistest heintaimedest sisaldab harilik nõiahammas tanniini ja seetõttu ei tekita loomadele puhitusi;
5. kahjustub vähem taimehaigustest – ja kahjuritest.

Taim kasutab kevadise kasvu alustamisel juurtesse kogutud varuaineid. Erinevalt teistest liblikõielistest ei taasta ta neid varusid enne suve lõppu. Vahepealne ädalakasv toimub ainult fotosünteesi käigus saadud ainete arvelt. Seetõttu ei tohi taimikut liiga tihti karjatada, muidu võib tekkida taimiku hõrenemine.

Harliku nõiahamba külvisenorm puhaskülvis on 10-12 kg/ha.

Melilotus alba L (Sweet clover)

• Väikeste elliptiliste-piklike lehekestega.
• Valgete õitega liblikõieline.
• Annab suure haljasmassi.
• Mesikas on kultuur, mille oskuslikust viljelemisest võib põllumehele tõusta olulist tulu aidates tal püsida konkurentsis.
• Mesikas on parim kultuur väheviljakate, mittehappeliste muldade mullaviljakuse tõstmiseks.
• Hea vastupidavus haigustele.
• Ilmastikukindel.
• Õitsev mesikas on hea meetaim ja seetõttu kasvatavad paljud mesinikud seda kultuuri oma mesilate läheduseses.

Mullad. Sobivad kerge lõimisega liiv-, savimullad, õhukesed rähkmullad. Mulla pH peaks olema 6,5–7. Ei sobi happelised mullad, liigniisked mullad ja turvasmullad.

Külvisenorm. Üheaastase kultuuri korral külvata 12–15 kg/ha. Kaheaastase kultuurina kasvatamisel võiks külvata 7–10 kg/ha.

Saak ja kasutamine. Valget mesikat võib kasvatada nii ühe- kui kaheaastase kultuurina. Haljasväetiskultuuride kasvatamine on möödapääsmatu maheviljeluses ning puuduliku viljavahelduse korral. Külvata võib kas puhaskultuurina või kattevilja alla. Viimasel juhul on kulutuste kokkuhoiu nimel kõige otstarbekam külvata mesikas üheaegselt katteviljaga. Varakult koristatava kattevilja korral on Eesti oludes taimiku pikkus külviaasta sügisel ligikaudu 0,5 m. Puhaskülvi korral kasvab mesikas sügiseks ligikaudu meetri kõrguseks. Kuigi põld ei anna jooksval aastal müügitoodangut täidab see samal ajal ettenähtud liblikõieliste pinda, rikastab mulda lämmastikuga ning orgaanikaga.
Kasvatamist kaheaastase kultuurina ja külvamist kattevilja alla võib soovitada eeskätt teraviljakasvatajatele kellel külviaastal pole raskusi liblikõieliste osatähtsusega, kuid samal ajal soovivad oma mulla omadusi oluliselt parandada. Põld ei anna sel juhul müügitoodangut ühel aastal.
Mesikas ei vaja väetamist, vaheltharimist, taimekaitset ja mesika viljelemisel mullaviljakus paraneb.

Eesti sort Kuusiku

Allikas Olderseeds.ee

Autor: Are Selge, uuendatud märts 2022